Urmas Altmeri
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
See artikkel vajab toimetamist. |
Urmas Altmeri (kuni 1940 Karol Voldemar Hermann; 28. märts 1918 – 21. detsember 1982) oli eesti biotehnoloog ja piimandusteadlane.
Ta sündis Poolas Vene tsaariarmee ohvitseri peres. Põhihariduse omandas ta pärast Eestisse naasmist Põltsamaal.
Altmeri töötas Õisu Mikrobioloogia Laboratooriumis ja erikonstrueerimisbüroos Desintegraator.
Töötades aastast 1948 Porkuni ja Õisu piimakombinaadis, avastas Altmeri võimaluse kasutada piimhappebaktereid niisuguste sümbiooside kasvatamisel, mis suudavad hüdrolüüsida suurt hulka inimesele väärtuslikke toitaineid.
Nii töötati aastal 1952 Õisu laboris välja ja juurutati tootmisse atsidofiilbaktermass, mida kasutati dieetravimina seedetrakti haiguste korral. See dieetpreparaat saadi juustutööstuse jääksaadusest piimavadakust ja asja juures oli autorite kollektiiv, kuhu peale Altmere kuulusid Jaan Klaar, Elmar Lemming, Valter Rätsep ja Karl Voitk. Atsidofiilbaktermassi tootmine lõpetati Õisus 1963. aastal seoses laboratooriumi üleviimisega Vändrasse.
1955. aastal asus Altmeri juustumeistrina tööle Vändra juustutööstusse. Suuresti tänu temale loodi Vändrasse juustu eksperimentaalosakond, kus töötati välja Eesti Juustu valmistamise originaalne tehnoloogia. Altmere loodud originaalse tehnoloogia kohaselt tuli juustu valmistamise kiirendamiseks lisada segupiimale vastavat biopreparaati. Seda tehnoloogiat hakati kasutama Eestis seni toodetud Jaroslavli juustu valmistamisel. Kuna biopreparaadi lisamine juustumassile oli Nõukogude Liidus uuenduslik, sai juust oma loojatele viitavalt uue nime – Eesti Juust. 1958. aastal tunnistati Eesti Juustu valmistamise tehnoloogia Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Leiutiste ja Avastuste Komitee poolt leiutiseks ning selle autoritele anti tänukirjad ja maksti 10 000 rubla preemiat (Piimandusmuuseum, 2011).
Ravivedelikud AU-... ja I-1 muuda
Altmeri oli ka raviomadustega toiduhüdrolüsaatide AU, AU-2 ... AU-10 ja I-1 looja. Nende hulgas eriti laialt tuntud AU-8 ja I-1, mille nimetustes tähed AU tähistasid tema perekonna- ja eesnime algustähte, teine oli 'induktori' lühend, number viitas aga sama aine järjekordsele modifikatsioonile.
Esimene laiema leviga modifikatsioon AU-2 leidis kasutajaid juba 1950. aastail, kuid ametliku tootmisloa sai see alles 1976. Sellesama hüdrolüsaadi Desintegraatoris järgmisel aastal (1977) evitatud modifikatsioon AU-8 sai tootmisloa 1979. aasta juuni lõpus. Viimase tootmises kasutati efekti parandamiseks UDA-tehnoloogiat. Peale Nõukogude Liidu eksporditi seda ka Läände.
Hüdrolüsaadi AU-8 tervislikkus leidis kiiresti tunnustust ning tekitas suurt teaduslikku ja praktilist huvi.
Samas põhjustas selle ja muude kõnealuste ravivedelike laialdane menu ja veelgi enam nende tootmisega tegeleva ettevõtte enneolematu rikastumine ärritust EKP juhtkonnas ning ärgitas Eesti NSV valitsusvõime alates 1980. aastast kõige populaarsemate biojuuretiste raviomadusi salastama ja järsult piirama AU-8 tootmist Desintegraatoris.
Ametlikult olid AU vastu võitlemise ajendid meditsiinilised. Palju vastuseisu põhjustas muuhulgas kartus, missugune võib olla AU-8 mõju vähkkasvajaile. Autorid Altmeri, Karl Enzmann ja Johannes Hint kinnitasid aga mitmete spetsialistide ja teadusasutuste vaatlustele tuginedes, et vähihaigete inimeste vereanalüüsid on AU-8 tarvitamise korral näidanud paranemist.
Olemuselt sarnanesid Altmere välja töötatud ravivedelikud hilisemal ajal üle maailma turustatavate biotoodetega, mis sisaldavad inimorganismile kasulikke baktereid, vitamiine ja toitaineid ning on toidulisandina väga laialdaselt hinnatud.
Kirjandus muuda
- "Urmas Altmeri". // Tuntud nimesid Vändra minevikust. Koostanud Jannu Holsting. Vändra 2004. Lk 14-15