UDA-tehnoloogia

Tehnoloogia aluseks on Universaalne Desintegraator Aktivaator (lühend UDA) – Johannes Hindi täiustatud sõrmikveski, milles saab aineid peale peenestamise (desintegreerimise) ka ergastada (aktiveerida).

Aine ergastamine rajaneb tehnoloogia neljandal põhikomponendil, mille Johannes Hint avastas samuti just sõrmikveskiga aineid manipuleerides.

Ergastamine seletub UDA-seadmes töödeldava aine osaks saavate suurte kiirendustega, mis ületavad vaba langemise kiirendust kuni 400 miljonit korda.

Tehnoloogia rakendusalad ületavad seejuures elutu, puhttehnilise maailma piire. Näiteks õnnestus katsete käigus UDA-seadmes mikroorganismide olemasoluks vajalikke aineid ergastades mitmekordselt kiirendada mikroorganismide paljunemist. Laiemas väljavaates tõotas UDA-menetlus seega kogu füüsilis-keemilise tehnoloogia asendamist olemuselt tõhusama biotehnoloogiaga ning ühtlasi tulevikus miinimumini vähenevat keskkonnareostust.

Professor Hindi hüpotees

Johannes Hindi oletusel pidi aine, inertsi- ja gravitatsioonijõu vahel eksisteerima sõltuvus, mis sarnaneb Albert Einsteini avastatud energia seosega massiga. Hint oletas, et selles võiski peituda aine kardinaalse muutumise põhjus ja kogu UDA-tehnoloogia alus.

UDA-tehnoloogia praktikas

Kuigi tehnoloogia teoreetiline baas jäi viimistlemata, rakendati UDA-tehnoloogiat edukalt ning kõigepealt XX sajandi keskel leiutatud tsemendita ehitusmaterjali – silikaltsiidi tootmiseks. Tsemendivaba tehnoloogia üksigi oli ehitusala suursaavutus.

Aga UDA-tehnoloogia esimesed praktilised tulemused tõotasid mitte ainult energia kokkuhoidu, vaid ka täiesti uue energialätte avamist, samuti tööstusliku tootmise olulist vabastamist jäätmeist, kaasa arvatud radioaktiivsest saastest.

Tehnoloogia levitamine

Tehnoloogia üleilmseks levitamiseks asutati nõukogude korra oludes esmakordselt ühisettevõte lääne ettevõttega, milleks oli Austria-Eesti tehnoloogiabüroo Dessim.

NSV Liidu Riiklik Plaanikomitee võttis 1981. aastal vastu UDA-tehnoloogia kompleksse arenguprogrammi, mis pidi ellu viidama kümne aastaga. Selle väljatöötamise põhijõuks oli Tallinnas asuv erikonstrueerimisbüroo Desintegraator, mille teadlased arvestasid, et lähema kümnendiga säästaks sihtprogramm Nõukogude Liidule umbes viis miljardit rubla.

Kuid samamoodi nagu silikaltsiidi evitamine enne, koges tugevat süsteemset vastuseisu ka dr Hindi väljatöötatud UDA-tehnoloogia.

Plaanikomitee sihtprogramm jäi teostamata Hindi poliitilise represseerimise tõttu ning perspektiivne tehnoloogiaarendus vaibus Desintegraatori teadusbüroos karmistatud kommunistliku partei poolse ja salapolitseiliku kontrolli tõttu.