The Reasons of Love

"The Reasons of Love" ("Armastuse põhjendid") on Harry Frankfurti filosoofiline raamat, mis ilmus 2004 kirjastuses Princeton University Press.

Raamat põhineb 2000. aastal Princetoni Ülikoolis peetud Romanell–Phi Beta Kappa loengutel filosoofias "Some Thoughts about Norms, Love, and the Goals of Life" ja Shearmani loengutel (University College London, 2001).

Kokkuvõte

Üks. Küsimus: "Kuidas peaks elama?"

1. Platoni ja Aristotelese järgi algas filosoofia imestusest. Sokrates imestas näiteks selle üle, et inimene võib muutuda teisest lühemaks, ilma et tema kasv väheneks. Paistab, et Sokratese jaoks oli see huvitavam, keerulisem ja häirivam kui meie jaoks. (Theaitetos 155d) Aristoteles (Metafüüsika 1, 1. peatükk) mainib iseliikuvaid nukke, mõningaid taevanähtusi ja seda, et ruudu külg on diagonaaliga ühismõõdutu. Need asjad pidid vapustama, olema salapärased ja aukartust äratavad. Esimeste filosoofide huvi oli puhtteoreetiline: nad tahtsid imestusest lahti saada, taibates, miks see, mille üle nad imestasid, ongi loomulik ja imestada tuleks hoopis vastupidise üle. Frankfurt hakkab käsitlema muu hulgas teatud ebamugavust tekitavaid ja häirivaid, närivat ärevust tekitavaid asju, millega inimesed kokku puutuvad, kui nad tahavad oma elu mõistlikult elada. Nendega seotud raskused teevad meid rahutuks ja iseendaga rahulolematuks.

Selle raamatu teemad on seotud sellega, kuidas inimene peaks elama. See küsimus puudutab meid isiklikult ja vastus sellele mõjutab ka seda, kuidas me oma elu kogeme.

Kui püüame mõista loodust, siis loodame ka tunda end maailmas rohkem kodus. Püüdes selgeks saada, kuidas elada, loodame, et tunneme end iseenda juures rohkem kodus.

2. Praktiline arutlemine on kaalutlemine, et otsustada, mida teha, või hinnata tehtut. Selle hulka kuulub ka tegude moraalne hindamine, millele filosoofid ja teisedki pööravad palju tähelepanu. Meil on muidugi tähtis aru saada, mida moraaliprintsiibid nõuavad, toetavad ja keelavad. Moraalikaalutlusi tuleb tõsiselt võtta. Ent Frankfurt leiab, et moraali osa elu suunamisel kiputakse ületähtsustama. Moraalil on meie eelistuste kujundamisel ja käitumise suunamisel väiksem osa, ta ütleb selle kohta, kuidas me peaksime elama ja mida me peaksime väärtustama, vähem, kui tavaliselt arvatakse. Tal on ka vähem autoriteeti. Kui tal ka on midagi öelda, pole tema käes tingimata viimane sõna. Elu normatiivsete aspektide mõistlikul korraldamisel pole moraalikäskudest nii ammendavat ja otsustavat abi, kui sageli uskuma julgustatakse.

Piinlikult moraalsed inimesed võivad saatuslike iseloomu- või konstitutsioonivigade tõttu ikkagi elada elu, mida ükski mõistlik inimene vabalt ei valiks. Isiklikud puudused, millel pole moraaliga suurt pistmist, võivad takistada neil hea elu elamist. Näiteks võivad nad olla sügavate emotsioonideta, elujõuta või krooniliselt otsustusvõimetud. Eesmärke aktiivselt valides ja järgides võivad nad pühenduda nii maotutele ambitsioonidele, et nende üldine kogemus on igav ja mage. Nende elu võib osutuda banaalseks ja õõnsaks ning nad võivad olla kohutavalt tüdinud, tunnistavad nad seda või mitte. Mõned väidavad, et mittemoraalsed inimesed ei saa olla õnnelikud. Igatahes aga ei ole moraalsus rahuldust pakkuva elu ainus vältimatu tingimus. Käitumise hindamisel jääb moraalihinnangutest väheks.

Sageli eeldatakse, et moraalinõuded on oma loomult preemptiivsed, st neil peab alati olema prioriteet kõigi teiste huvide ja pretensioonide ees. Frankfurti meelest on see ebausutav, ja pole ka kuigi veenvat põhjust seda uskuda. Moraal tegeleb eriti sellega, kuidas meie hoiakud ja tegevused peaksid arvestama teiste inimeste vajadusi, soove ja õigusi. Ent miks peaks eranditult see olema meie elus kõige tungivam? Suhted teiste inimestega on küll väga tähtsad, kuid miks peaks arvama, et mitte kunagi ei saa muud kaalutlused olla kaalukamad? Siin võib eksitada eeldus, et ainuke alternatiiv moraalinõuete aktsepteerimisele on omakasu järgimise ahne lubamine. Võib-olla sellepärast paistab, et kuigi moraalselt keelatud käitumine on teatud asjaoludel võib-olla mõistetav või isegi vabandatav, ei saa see kunagi väärida imetlust ega tõelist austust. Ent täiesti mõistlikud ja austusväärsed inimesed leiavad mõnikord, et teised asjad võivad neile rohkem tähendada ja esitada neile tugevamaid pretensioone kui moraal ja nemad ise. On täiesti sundivaid normatiivsuse mooduseid, mis ei põhine ei moraalsetel ega egoistlikel kaalutlustel. Inimene võib legitiimselt olla pühendunud ideaalidele (näiteks esteetilistele, kultuurilistele või religioossetele), mille autoriteet talle on sõltumatu moraaliprintsiipidele omastest nõudmistest, ja võib taotleda neid ideaale, pidamata silmas isiklikke huve. Pole kaugeltki selge, et mõnele mittemoraalsele normatiivsusele kõrgema prioriteedi andmine on igal juhtumil viga.

3. Autoriteetne arutlemine, mida teha ja kuidas käituda, ei piirdu moraalse arutlemisega. Seetõttu on normatiivse praktilise arutlemise teooria laiem kui moraalifilosoofia. Ta on ka sügavam, sest ta haarab hindamisnormide juurde kuuluvaid küsimusi, mis on hõlmavamad ja viimsemad kui moraalinormid. Moraal ei ulatu asjade põhjani. Me peame teadma, kui palju autoriteeti on mõistlik moraali nõudmistele omistada. Moraal ise seda ei ütle. Mõnele inimesele võib moraalne vooruslikkus olla kategooriliselt valdav isiklik ideaal, ja ta aktsepteerib loomulikult moraalinõuete tingimatut prioriteeti. Ent see ei ole ainus mõistlik ega ainus ligitõmbav elukava. Teised ideaalid ja väärtusmõõdud võivad olla mõistlikud rivaalid.

4. Praktilise arutlemise struktuuride ja strateegiate analüüsimisel piirduvad filosoofid, majandusteadlased jne tavaliselt standardse, kuid vaese mõistestikuga. Kõige elementaarsem ja hädavajalikum on vast soovi mõiste ("mida soovitakse"). Seda kasutatakse palju ja erinevates tähendustes, mida harva eristatakse või selgeks teha püütakse. Sellepärast jääb meie arusaamine elu problemaatilistest aspektidest osaliseks ja ähmaseks. Et rohkem selgust saada, tuleb mõistestikku rikastada. Ka need lisamõisted on tavalised ja fundamentaalsed, kuid nad on tähelepanuta jäetud.

5. Sageli ei piisa käitumist suunavate, hoiakuid ja mõtlemist kujundavate motiivide kirjeldamiseks ebamäärasest tähelepanekust, et me soovime mitmesuguseid asju. Sageli on täpsem ja seletavam öelda, et on midagi, millest me hoolime ehk mida me peame endale tähtsaks. Ja mõnikord motiveerib meid hoolimise eriti tähelepanuväärne variant: armastus. Asjade soovimise ja nendest hoolimise vahel on küll oluline seos. Tõepoolest, millestki hoolimine osutubki võib-olla keeruliseks viisiks seda soovida. Aga kui öelda, et keegi midagi soovib, siis pole öeldud, et ta sellest hoolib. See, mida soovitakse, ei pruugi soovijale korda minna. Ta ei pruugi soovist ega selle täitmisest hoolida. Asi pole mitte soovide nõrkuses. Kui soov on tugev, siis ta tõukab teised huvid ja kalduvused eest ära, aga see ei ütle midagi selle kohta, kas me tegelikult hoolime sellest, mida me soovime. Soovide tugevuse erinevus võib olla täiesti ühismõõdutu soovi objektide tähtsuse erinevusega. Tõsi küll, kui me midagi väga soovime, siis me hoolime sellest, et vältida ebamugavustunnet, mida tekitab soovi täitumata jäämine. Aga see veel ei tähenda, et me hoolime soovi objektist. Frustratsiooni vältimiseks me võime ju ka soovist loobuda, ja see võib olla ligitõmbavam. Inimesed püüavad sageli lahti saada soovidest, mille rahuldamine oleks vääritu või kahjulik. Ei aita ka sellest, kui panna soovid eelistusjärjekorda, sest seda, mida rohkem soovitakse, ei pruugita tähtsamaks pidada. Kui inimene vaatab ajaviiteks televiisorit ja valib selle saate, mida talle rohkem meeldib vaadata, siis ta ei hooli sellest saatest rohkem kui teistest, sest ta ei hooli ühestki. Kui keegi millestki hoolib, siis see erineb sellest, et ta soovib seda rohkem kui muud, ja sellest, et ta peab seda seesmiselt väärtuslikuks. Ta võib uskuda, et sellel on suur seesmine väärtus, kuid mitte pidada seda endale tähtsaks. Omistades millelegi seesmise väärtuse, peame võib-olla silmas, et kellelgi oleks mõttekas soovida seda selle enese pärast; ent see ei tähenda, et meil endal on see soov või et me usume, et meil või kellelgi teisel peaks see soov olema. Miski, mille seesmist väärtust me tunnistame, (näiteks sügavale meditatsioonile või rändrüütli vapratele tegudele pühendatud elu), ei pruugi meile olla üldse ligitõmbav, ja meil võib olla täiesti ükskõik, kas keegi üldse tahab niisugust elu elada. Isegi kui keegi püüab midagi saada või midagi teha selle seesmise väärtuse pärast, ei saa ikkagi järeldada, et ta sellest hoolib. Kui objektil on seesmine väärtus, siis see lihtsalt tähendab, et see väärtus sõltub objekti enda omadustest, mitte tema suhetest teiste objektidega; aga see ei ütle, kui suur väärtus objektil on. Sellepärast võib olla täiesti mõistlik soovida nende eneste pärast paljusid asju (näiteks jäätisetuutut), mida ta ei pea endale üldse tähtsaks.

Oma elu kavandamisel ja juhtimisel puutuvad inimesed kokku hulga oluliste küsimustega: mida nad soovivad, mida nad soovivad rohkem kui muud, mida nad peavad seesmiselt väärtuslikuks ja mida nad ise tahavad lõppeesmärkidena võtta. Peale selle peavad nad määrama, millest nad hoolivad.

6. Mis tähendab millestki hoolida? Vaatame kõigepealt, mis tähendab, et me ei hooli mingi plaani elluviimise jätkamisest. Näiteks võin niimoodi öelda sõbrale, kes vajab minult hädasti teenet, kuid ei julge hästi seda paluda, sest see nõuaks minult oma plaanist loobumist. Ta ei taha minu heasüdamlikkust ära kasutada. Ma teeksin heameelega talle teene, ja sellepärast ütlengi talle nii. Plaani elluviimise jätkamisest hoolimine võib olla kahtemoodi. Esiteks nii, et huvi ja soov, mis mind selle plaanini viis, ei kao päris ära, nii et mul tekib teatud pettumus või frustratsioon. Teiseks nii, et ma kaotame algse huvi täiesti ära, ja mul pole pettumust ega frustratsiooni. Seda viimast ma tahangi talle öelda, kui ütlen, et ma oma plaanist tegelikult ei hooli. Aga ka see, et huvi ja soov ei kao päris ära, ei tähenda tingimata hoolimist. Võib-olla see on lihtsalt tugev soov, mis on minu tahte vastane. Kui aga inimene millestki hoolib, siis tema soov on tahtekohane. Ta soovib seda soovi. Sellepärast on ta valmis sekkuma, et tagada soovi jätkumist. Ta samastab end selle soovi alalhoiu sooviga ning leiab, et see väljendab seda, mida ta tegelikult soovib.

7. Hoolimise mõiste ei pruugi sellega olla ammendatud, aga kui öeldu avab osagi sellest, siis see, et me tegelikult mitmesugustest asjadest hoolime, on inimelu loomuse seisukohast fundamentaalse tähtsusega.

Oletame, et ma ei hooli mitte millestki. Siis ma ei tee mitte midagi, et säilitada oma soovide või tahtemääratluste temaatilist ühtsust või sidusust. Mul ei ole aktiivset kalduvust säilitada mingeid kindlaid huvisid või eesmärke. Minu tahteelus võib küll juhtuda olema teatud püsiv pidevus, kuid see oleks juhuslik, see ei sõltuks minu algatusest või juhtimisest.

On ütlematagi selge, et sellel, millest nimelt ma hoolin, on minu elu iseloomule ja kvaliteedile suur mõju. Aga veel fundamentaalselt tähtsam on asjaolu, et ma üldse hoolin millestki, sest sellest ei sõltu mitte ainult inimese elu eripära, vaid ka fundamentaalne ülesehitus. Hoolimine ühendab ja seob mind iseendaga. Hoolimine annab mulle tahteühtsuse ja nii ma moodustan oma tahteühtsuse ja osalen selles. Sõltumata sellest, kui kohased ja kohatud hoolimise objektid võivad olla, on millestki hoolimine olemuslik sellele, et oleme niisugused olendid, nagu inimesed on. Hoolimisvõime nõuab psüühilist keerukust, mis on võib-olla inimestele eriomane. Hoolimine on loomu poolest sõltuv inimesele omasest võimest omada mõtteid, soove ja hoiakuid oma hoiakute, soovide ja mõtete kohta, inimese vaim on refleksiivne. Ka teistel loomadel on soovid ja hoiakud, mõnel võib-olla ka mõtted, aga tundub, et nad pole enesekriitilised. Neid motiveerivad impulsid ja kalduvused ilma oma motiivide reflektiivse kaalutlemise või kriitika vahenduseta. Et nad ei ole võimelised kujundama hoiakuid iseenda suhtes, siis nad ei saa ei ennast aktsepteerida ega mobiliseerida sisemist vastupanu sellele, mis nad on. Nad ei saa sekkuda oma ellu, samastades end oma motiividega või neist distantseerudes. Neil pole võimet võtta end tõsiselt.

Inimestele omane eneseteadlikkus teeb meid altiks ka seesmisele jagunemisele, millega me eraldame end endast ja objektistame ennast. Nii me saame hinnata oma motiive ja otsustada, millised tagasi lükata ja millistele vastu panna. Kui meil on motiivide konflikt, siis me üldiselt ei jää passiivseks ega neutraalseks. Me võtame ennast tõsiselt, ja üldiselt asetume konfliktis ühele poolele, püüdes tulemust aktiivselt mõjutada. Seetõttu on konflikti tulemus meie jaoks võit või kaotus.

8. Inimestel ei ole ainult need soovid, mis motiveerivad tegutsema. Neil on ka võime kujundada soove oma soovide kohta. Need kõrgema järgu soovid ei käi otseselt tegude, vaid motiivide kohta. Inimesed soovivad, et neid motiveeriks ainult need soovid ja kalduvused, mida nad aktsepteerivad ja millega nad samastuvad, ega soovi, et neid motiveeriks teatud teised, ning püüavad viimaseid nõrgendada ja neile vastu seista. Mõnikord inimestel ei õnnestu mitte toimida armukadeduse või kättemaksuiha motiivil, kuigi nad ei kiida neid motiive heaks ja neil on tugev eelistus nende ajel mitte toimida. Soov motiveerib neid ja paneb tegutsema vastu nende tahet. Mõnikord on inimene täitsa rahul sooviga, mis teda motiveerib. Sel juhul ta teeb täpselt sedasama, mida ta soovib, ja selles mõttes toimib vabalt, ja ta ka soovib vabalt, sest ta soovib seda, mida ta soovib soovida.

Kui keegi teeb teo, mida ta soovib teha, motiivil, mida ta soovib motiiviks, siis ta ei ole ei teo ega motiivi suhtes nõustumatu ega ükskõikne, kumbki ei ole tema tahte vastane ega talle aktsepteerimatu, ta pole kummagi suhtes passiivne kõrvalseisja ega ohver. Sel juhul on ta Frankfurti arvates nii vaba, kui üldse on mõistlik soovida. Frankfurtile tundub, et rohkem vabadust on lõplikele olenditele, kes ise ennast ei loo, mõeldamatu. (Frankfurti arvates ei ole vabaduse puhul küsimus mitte põhjuslikus sõltumatuses, vaid autonoomias.)

Inimesed tahavad, et ühed soovid oleksid neile motiiviks, teised mitte. Samuti tahavad nad, et ühed soovid püsiksid, ja teiste suhtes on nad ükskõiksed või on neile aktiivselt vastu. (Tavaliselt me ei tea hästi iseenda hoiakuid ja soove. Inimene võib millestki väga hoolida, ilma et ta sellest ise aru saaks, ja võib üldse mitte hoolida asjadest, mis on talle tema siira uskumuse järgi väga tähtsad.)

9. Paljud asjad muutuvad meile tähtsaks või tähtsamaks paljalt sellepärast, et me hoolime nendest, näiteks sõbrad, või spordimeeskond selle fännidele. Paljud asjad on meile tähtsad, kuigi me ei tunnista nende tähtsust ega hooli neist karvavõrdki. Me lihtsalt ei tea nendest, nagu näiteks taustkiirgusest. Ent niisugustel asjadel saab inimesele olla tähtsus ainult teatud suhte kaudu millegagi, millest ta hoolib. Kui inimene üldse ei hooli oma tervisest, keskkonnast, teistest inimestest ega iseendast, siis taustkiirgus ei ole talle tähtis, tal pole põhjust sellest hoolida.

Kui oleks keegi, kes üldse millestki ei hooli, siis ei oleks miski talle tähtis. (See jätab lahtiseks, kas ikkagi oleks asju, mis peaksid olema talle tähtsad ja millest ta peaks hoolima.) Ta ei oleks oma ellu kaasatud, oleks ükskõikne oma soovide sidususe ja pidevuse vastu, ei hooliks enda tahtelisest identsusest, selles suhtes oleks enda vastu ükskõikne. Tema teod ega tunded ega see, mis temaga juhtub, ei läheks talle korda. Ta võiks uskuda, et ta hoolib teatud asjadest ning need lähevad talle korda, aga ta eksiks. Tal võiks olla küll erineva tugevusega soove, kuid tal oleks ükskõik, millised tema soovid ja eelistused on. Isegi kui võiks öelda, et tal on tahe, siis vaevalt võiks öelda, et see tahe on päriselt tema oma.

10. Asjadest hoolimisega me anname asjadele tähtsuse. See annab meile püsivad ambitsioonid ja mured, markeerib meie huvid ja eesmärgid. Hoolimise loodud tähtsus määrab standardite ja eesmärkide raamistiku, mille järgi me püüame elada. Inimene, kes millestki hoolib, kujundab oma hoiakud ja teod, juhindudes jätkuvast huvist selle vastu, millest ta hoolib. Asjad, millest inimene hoolib, ja nende tähtsuse järjekord määravad vastuse küsimusele, kuidas elada. Oletame, et ta nüüd küsib, kas ta hoolib just nendest asjadest, millest ta tegelikult peaks hoolima. See on põhjendite küsimus: ta küsib, kas on piisavalt häid põhjendeid, mis õigustaksid niisugust elu, ja kas on ehk paremaid põhjendeid teistsuguseks eluks. See küsimus paneb pea pööritama, sest ta viib lõputusse ringi. Küsimusele, millest on õigustatud hoolida, ei saa olla põhjapanevat vastust. Asi on selles, et elamisviisi mõistuspäraseks hindamiseks tuleb kõigepealt teada, milliseid hindamiskriteeriume kasutada ja kuidas. Ta peab teadma, millised kaalutlused räägivad tema elamisviisi poolt ja vastu, ning nende suhtelist kaalu. Tal peab näiteks olema selge, kuidas hinnata asjaolu, et teatud elamisviis toob teistest rohkem või vähem kaasa isiklikku rahulolu, naudingut, võimu, au, loovust, vaimset sügavust, religiooni nõuete järgimist, moraalinõuete järgimist jne. Nii et selleks, et asja uurima hakata, peab ta olema selle asja juba ära otsustanud, mida ta teada tahab, sest küsimus ongi sisuliselt hindamiskriteeriumides. Küsimust ei saa enne täpselt sõnastada ega sellele vastust leidma hakata, kui vastus on teada.

Miski on inimesele tähtis ainult selle pärast, mida see muudab (võrreldes sellega, kui seda poleks), ja see muutmine peab olema tähtis. Selleks et inimene oskaks määrata, mis on talle tähtis, peab ta juba oskama aru saada, millised muutused on talle tähtsad. Saame jälle ringi.

11. Ei ole korrastatud uurimist, kuidas on mõistlik elada, sest põhjendeid ei saa leida ega hinnata, enne kui on otsustatud, kuidas elada. Peab juba teadma, millest hoolida. Tõsi küll, kui juba mõne asja tähtsus on leitud, siis saab selle põhjal leida teisi tähtsaid asju. Aga tühjast kohast alustada ei saa. Seega ei ole põhiküsimus mitte kuidas peaks elama. Seda saab mõistlikult küsida ainult siis, kui on juba teada, millest faktiliselt hoolitakse. Kui ma millestki ei hooli, siis pole mul võimalik uurimisega kuskile välja jõuda; aga kui ma midagi tähtsaks ei pea, siis mul pole sellest ka midagi. Aga peaaegu igaüks hoolib millestki: ellujäämisest, raskete vigastuste, haiguste, kurbuse ja segaduse vältimisest; lastest, elatisest, sellest, mida teised nende kohta arvavad. Ja paljust muust.

Paljud põhjendid ühe elamisviisi eelistamiseks teistele on peaaegu kõigil samad. See pole kokkusattumus ega tulene ajaloolistest tingimustest, vaid inimloomus ja inimelu alustingimused põhinevad bioloogilistel, psühholoogilistel ja keskkondlikel seikadel, mis pole kuigi muutlikud. (Eelistusjärjekord võib küll olla üsna erinev.)

Võib siiski kergesti paista, et teadmine selle kohta, millest inimesed tegelikult hoolivad ja mida nad endale tähtsaks peavad, ei ütle midagi selle kohta, kuidas peaks elama, sest asjade teadmine ei õigusta neid asju. Ent ambitsioon anda ammendav mõistuspärane õigustus viisile, kuidas tuleb elada, on arusaamatus. Selleks et lahendada raskused ja kõhklused elamise viisi suhtes, ei ole tarvis põhjendeid ja tõestusi, vaid selgust ja enesekindlust. Tuleb lihtsalt selgusele jõuda, millest me tegelikult hoolime, ning sellest otsustavalt ja enesekindlalt hoolida. (Enesekindlus ei tähenda välistamist, et lisanduvad teadmised ja kogemused uskumusi ja hoiakuid muudavad.)

12. See, mil määral kindlus meie uskumustes, hoiakutes ja käitumisviisides on õigustatud, sõltub sageli sellest, kui tugevad põhjendid seda kindlust toetavad. Teatud asjades oleks siiski rumal väita, et kindlus on kohane ainult niivõrd, kui põhjendid annavad sellele kindla aluse. Näiteks ei ole inimestel tavaliselt mingit ebakindlust, kas hoolida oma ellujäämisest või oma laste heaolust. (Võib küll kahelda selles, kui palju neist hoolida ja millest rohkem hoolida.) Need põhjendid võivad küll olla, kuid see kindlus ei tulene nende olemasolust ega isegi uskumusest, et need on olemas. Need sidumused on kaasasündinud ega põhine kaalutlustel ega ole vastus ratsionaalsuse käskudele. Need on vastus käskudele, mis tulenevad teatud hoolimise viisist. Need on armastuse käsud. Me oleme kindlad oma lastest ja oma elust hoolimises sellepärast, et oma loomuse bioloogiliste paratamatuste pärast me armastame oma lapsi ja armastame elamist. Tavaliselt me armastame neid edasi isegi juhul, kui nad valmistavad meile pettumust või panevad kannatama, sageli isegi siis, kui meid on veendud, et see armastus ei ole mõistlik. (Ja kui keegi põhjendite mõjul armastamast lakkab, siis see ei tähenda, et tema armastus enne oleks sõltunud põhjenditest.)

Kõik ei armasta samu asju (näiteks samu elusid ja samu lapsi), ja keegi võib armastada asju, mida mina kardan või põlgan. See on probleem, aga see ei tähenda, et seda ei võiks mõistlikult ja tõhusalt lahendada ilma tõendite ja argumentideta. Polegi tarvis otsustada, kellel on õigus. Meie probleem on kaitsta oma lapsi ja oma elu. Üks viis selleks oleks veenda oponente, et nad eksivad. Aga neutraalsete ja üldtunnustatud mõistuspäraste meetoditega ei saa veenvalt näidata, et nad eksisid. See ei tähenda, et ei oleks mõistlik kaitsta seda, mida me armastame, nende vastu, kes seda ähvardavad, või et me poleks õigustatud edendama selle huvisid hoolimata kellegi vastupanust või ükskõiksusest. Me ei arva, et vanemad toimiksid põhjendamatult või õigustamatult, kui nad oma lapsi kõikumatu kindlusega armastavad ja kaitsevad oma lapsi ka siis, kui selgub, et teised suhtuvad neisse vastikuse või umbusuga, isegi kui vanemad ei oska usutavalt põhjendada, et vaenulikkus nende laste vastu on õigustamatu. Me ei pea irratsionaalselt kangekaelseks ega laiduväärselt meelevaldselt käituvaks inimest, kes oma elu järjekindlalt kaitseb, kuigi ta ei oska ümber lükata nende seisukohta, kes soovivad, et ta oleks surnud. Miks peaks meile rohkem piinlikkust tekitama see, et me ei saa oma moraaliideaale rangelt tõestada või et teised asjad, mida me armastame, on meile nii sundivad? Miks peaks otsustavate tõendite puudumine häirima meie kindlust elunägemuses, millest me hoolime, või pidurdama meie valmisolekut vastu seista neile, kelle nägemus sellest, mis on tähtis, ohustab meie nägemust? Miks me ei peaks võitlema selle eest, mida me südamest armastame, kuigi meil pole häid argumente selle kasuks, et just seda on õige armastada?

13. Seni on siin armastuseks nimetatavat iseloomustatud ainult hoolimise teatud viisina. Järgmises peatükis selgitatakse täielikumalt, mida Frankfurt silmas peab. Armastuse mõistet on muidugi kurikuulsalt raske selgitada. (Selle täpsema määratluse juures meenub Niels Bohri nõuanne, et ei tohi rääkida täpsemalt, kui mõeldakse.) Frankfurt ei püüa anda sõna "armastus" ammendavat analüüsi, vaid määratleb armastuse ainult selles mõttes, nagu ta ise seda sõna siin kasutab.

Kaks. Armastusest ja selle põhjenditest

1. Hiljuti on filosoofid tundnud huvi selle vastu, kas meie käitumine peab tingimata juhinduma universaalsetest moraaliprintsiipidest, mida rakendatakse erapooletult kõigis olukordades, või on mõnikord mõistlik mingit laadi soosimine. Tegelikult me ei tunne alati, et oleks tarvis või tähtis olla piinlikult erapooletu. Kui kaalul on meie lapsed, kodumaa või isiklikud ambitsioonid, siis tundub olukord teistsugune. Tavaliselt me leiame, et on kohane või isegi kohustuslik soosida teatud inimesi, kes ei pruugi olla väärilisemad, kuid on meile lähedasemad. Samamoodi me leiame sageli, et meil on õigus eelistada oma ressursside investeerimist projektidesse, millele me juhtumisi oleme eriti pühendunud, isegi kui me teame, et mõnel teisel projektil on mõnevõrra suurem seesmine väärtus (merit). Filosoofe ei ole huvitanud mitte niivõrd see, kas seda laadi eelistused on üldse kunagi legitiimsed, kui see, mis tingimustel ja kuidas nad on õigustatud. Üks palju arutatud näide räägib mehest, kes näeb uppumas tundmatut ja oma naist ning saab päästa ainult ühe. Muidugi on raske mõelda, et mees peaks kulli ja kirja viskama. Meil on tugev kalduvus uskuda, et tal oleks kohane erapooletuse ja õigluse kaalutlused täiesti kõrvale jätta, muidugi tuleb oma naine päästa. Aga mis õigustab säärast ebavõrdset kohtlemist? Milline aktsepteeritav printsiip legitimeeriks otsuse jätta võõras uppuma? Üks kõige huvitavamaid kaasaegseid filosoofe Bernard Williams leiab, et mehel on väär juba mõelda, et ta peab otsima printsiipi, millest saab järeldada, et nendel asjaoludel on lubatav päästa oma naine: "võib ... loota ... et teda motiveeriv mõte oleks täielikult väljendatuna [lihtsalt] mõte, et see on tema naine." Muidu on tal ülearune mõte (one thought too many). (Persons, Character and Morality. – Moral Luck, lk 18.)

2. Frankfurtile sümpatiseerib Williamsi mõttekäik väga. (Frankfurt küsib, miks see mees pidi sedagi mõtlema, et see on tema naine.) Aga näide on fookusest väljas. Andmeid on liiga vähe. Võib-olla on mehel hea põhjus oma naist jälestada ja karta. Oletame, et ka naine jälestab meest ning on hiljuti mitu korda püüdnud teda mõrvata. Või see oli külmavereliselt korraldatud mugavusabielu ning mees ja naine olid viimati ühes ruumis 30 aastat tagasi kaheminutilisel abiellumistseremoonial. Paneme näitesse parem tingimuse, et mees armastab ühte ja ainult ühte uppujatest. Siis ei oleks tal kohane otsida armastatu päästmiseks põhjendit, sest see, et armastatu vajab abi, ongi põhjend. Üldise reegli arvestamine oleks tõesti ülearune mõte. Kui armastatu häda pole mehe jaoks piisav põhjend päästa teda, mitte võõrast, siis tõelist armastust ei ole. Kellegi või millegi armastamine tähendab olemuslikult muu hulgas seda, et armastatu huvid võetakse põhjendiks, et nendele kaasa aidata. Armastus ise loob põhjendid, mis inspireerivad armastavat hoolimist ja pühendumist.

3. Armastust mõistetakse sageli nii, et see on kõige fundamentaalsemalt vastus armastatu väärtusele, nii nagu seda tajutakse, meid paneb midagi armastama selle erandliku seesmise väärtuse hindamine, selle väärtuse külgetõmme köidabki meid ja teeb armastajateks, me hakkame armastama ja armastame edasi väärtuse pärast; kui me ei leiaks, et armastatu on väärtuslik, siis me ei armastaks teda.

Mõnel juhtumil, mida tavaliselt armastuseks nimetatakse, võib see nii olla. Ent Frankfurt peab siin armastuse all silmas midagi muud. Frankfurti mõiste järgi ei pruugi armastus olla vastus, mis põhineb teadlikkusel armastatu väärtusest. Mõnikord see võib-olla nii tekib, aga ei pruugi. Armastuse võivad (vähe mõistetud viisil) tekitada mitmesugused loomulikud põhjused. Täiesti võimalik on, et miski põhjustab millegi armastamist, ilma et armastaja märkaks armastatu väärtust või ilma et väärtust talle muljet avaldaks või hoolimata sellest, et ta tunnistab, et armastatus pole tegelikult midagi eriti väärtuslikku. Võib isegi midagi armastama hakata hoolimata sellest, et tunnistatakse, et selle seesmine loomus on tegelikult äärmiselt halb; see on kahtlemata õnnetus, kuid seda juhtub. Armastatu on küll alati armastajale väärtuslik, kuid selle väärtuse tajumine ei ole vältimatu tingimus ega motiiv armastama hakkamiseks.

Tõeliselt olemuslik suhe armastuse ja armastatu väärtuse puhul on see, et see, mida me armastame, omandab paratamatult väärtuse, sest me armastame seda; armastatu väärtus tuleneb ja sõltub armastaja armastusest. Vanemad ei armasta lapsi mingi seesmise väärtuse pärast, mis oleks sõltumatu nende armastusest. Neid armastatakse juba enne sündi, kui pole veel midagi teada nende iseloomust ega erilistest voorustest. Ja Frankfurt ei usu, et väärtuslikud omadused, mis neil juhtumisi on, annaksid neile vanemate silmis iseenesest kuigi sundiva aluse, et pidada neid väärtuslikumaks paljudest teistest võimalikest armastatutest, keda nad tegelikult armastavad palju vähem.

Mõnikord öeldakse, et keegi või miski ei vääri meie armastust. Võib-olla see tähendab, et nende armastamise kulu oleks suurem kui tulu; või et nende armastamine oleks alandav. Igatahes küsimuse, kas tema lapsed väärivad tema armastust, lükkaks Frankfurt tagasi kui arusaamatusel põhineva. Mitte et oleks enesestmõistetav, et nad väärivad, vaid armastus nende vastu ei ole vastus nende väärtustamisele või nende armastamise järelmite väärtustamisele. Kui tema lapsed osutuksid metsikult kurjadeks või kui selguks, et nad ohustavad tema lootust elada korralikku elu, siis ta võib-olla tunnistaks, et tema armastus nende vastu on kahetsusväärne, kuid ta kahtlustab, et armastaks neid ikka edasi. Põhjus, miks inimesed üldiselt kalduvad oma lapsi armastama, kätkeb eeldatavalt loodusliku valiku surves.

Samasugune suhe armastuse ja armastatu väärtuse vahel on armastuse puhul üldiselt. (Paistab, et mõningaid armastuse objekte, näiteks teatud ideaale, armastatakse paljudel juhtudel nende väärtuse pärast, aga armastus ideaali vastu ei pruugi niimoodi algust saada. Inimest võidakse kasvatada mõnd ideaali pimesi armastama. Ja ideaali ei valita üldiselt väärtuse kaalutlustel.)

Võib-olla kõige sügavamalt armastus seletabki väärtust, mis elul endal meie jaoks on. Tavaliselt on selle väärtus meile käskivalt autoriteetne. Ta kiirgab läbistavalt. Ta tingib radikaalselt väärtust, mida me paljudele muudele asjadele omistame. Ta on võimas, hõlmavalt alust rajav väärtuse generaator. On palju asju, millest me palju hoolime ja mis on meile väga tähtsad ellujäämise huvi pärast. Miks me nii enesestmõistetavalt peame enesesäilitamist võrreldamatult sundivaks ja legitiimseks põhjendiks teatud tegevustele? Me ju ei usu, et meie elul või sellel, mis me oma eluga peale hakkame, on suur seesmine väärtus, mis on sõltumatu meie oma hoiakutest. Isegi kui me endast hästi arvame, et meie elu ongi väärtuslik, ei ripu me elu küljes tavaliselt sellepärast. Asi on selles, et eeldatavalt tänu looduslikule valikule on meil kaasasündinud konstitutsioon, mis paneb oma elu armastama.

4. Armastuse objekt on sageli konkreetne indiviid, näiteks inimene või maa. See võib olla ka abstraktne, näiteks mõni traditsioon või moraalne või mittemoraalne ideaal, näiteks sotsiaalne õiglus või teaduslik tõde. Konkreetset indiviidi armastatakse sageli emotsionaalsemalt ja tungivamalt kui abstraktset objekti, kuid mitte alati. Armastus ei pea olema kuum, ta võib olla ka jahe.

Üks armastuse tunnusjoon on seotud erilise väärtusstaatusega, mis selle objektidele omistatakse. Kui me üldse millestki hoolime, peame seda endale tähtsaks, aga võib-olla ainult sellepärast, et peame seda vahendiks millegi muu jaoks. Aga kui me midagi armastame, siis me hoolime temast tema enda pärast, peame neid iseenesest väärtuslikeks, see on armastuse loomuses.

Kõige kesksemalt on armastus huvitu hoolimine armastatu olemasolust ja sellest, mis on armastatule hea. Armastaja soovib, et armastatu õitseks ega kannataks kahju, ja seda mitte ainult mõne teise eesmärgi edendamiseks.

Armastusega võib kaasneda tugev ligitõmme, mida armastaja toetab ja ratsionaliseerib armastatu meelitavate kirjeldustega. Sageli naudivad armastajad armastatute seltskonda, on nendega mitmesugustes intiimsetes sidemetes ning igatsevad vastastikkust. Need asjad ei ole olemuslikud. Olemuslik pole ka see, et armastatu meeldib, ta võib armastaja jaoks olla ka ebameeldiv. Nagu teistegi hoolimise liikide puhul, ei ole asja tuum mitte afektiivne ega kognitiivne, vaid tahteline. Asi on tahtekonfiguratsioonis, mis seisneb praktilises hoolimises armastatu hüvest. See kujundab armastaja hoiakud ja käitumise armastatu suhtes, juhendades vastavate väärtuste ja eelistuste laadi ja järjestust.

Armastust selles mõttes ei tohi segi ajada armunud oleku, himu, obsessiooni, omanditunde ja sõltuvusega. Suhted, mis on eelkõige romantilised või seksuaalsed, ei anna kõige paremaid näiteid sellise armastuse kohta, mida Frankfurt silmas peab. Neis on tavaliselt hulk silmatorkavaid armastusele mitteolemuslikke elemente. Inimsuhetes on kõige parem näide vanemate armastus oma väikeste laste vastu.

On veel üks teistest hoolimise viis, mis võib olla täiesti huvitu, kuid mis erineb armastusest, sest ta on ebaisikuline. Kui keegi on pühendunud vaeste või haigete aitamisele nende endi pärast, siis ta võib olla täiesti ükskõikne aidatavate kui konkreetsete inimeste vastu. Tema heldus ei ole vastus nende isikute erijoontele, vaid sellele, et nad kuuluvad haigete või vaeste hulka. Armastuse puhul ei tule säärane ükskõiksus kõne alla, armastatu peab olema tähtis indiviidina.

Armastuse paratamatu tunnusjoon on see, et ta ei ole meie otsese ja vahetu tahtliku kontrolli all. Teatud tingimustel võib inimesest oleneda, millest ja kui palju ta hoolib, mõnikord võib ta otsekui otsustada millestki hoolida või mitte hoolida. Säärastel juhtudel sõltub see, kas selle asja kaitsmise ja toetamise nõudmised annavad talle aktsepteeritavad põhjendid tegutsemiseks ning kui kaalukad need põhjendid on, tema otsusest. Mõne asja puhul võib aga osutada, et ta ei saa paljalt oma otsusega mõjutada, kas ja kui palju ta sellest hoolib. Näiteks ei saa inimesed tavalistes olukordades midagi parata, et nad hoolivad ellujäämisest, mitte vigasaamisest, mitte täiesti üksi jäämisest, kroonilise frustratsiooni vältimisest jne. (Kui nüüd keegi tavalistel asjaoludel neist asjadest üldse ei hooli, siis me ütleksime, et ta on hull. Kuigi tema käitumises pole vastuolu, peaksime seda irratsionaalseks, sest see rikub inimsuse üht defineerivat tingimust. Samal moel oleks irratsionaalne, kui keegi ilma põhjuseta tapab või piinab või (David Hume'i näide) püüab palju inimesi tappa, et tema näpp natuke haiget ei saaks. See irratsionaalsus ei ole mitte mõeldamatus vastuolu mõttes, vaid mõeldamatus selles mõttes, et see ületab selle piiri, mida me võiksime teha või aktsepteerida.) Paratamatus ei ole siin kognitiivne, vastuolu tõttu uskumist takistav. See on tahteline paratamatus, mis seisneb olemuslikult tahte piirangus. Teatud asju ei saa teha sellepärast, et neid ei saa tahta. Ka armastuse puhul on niisugune paratamatus: meist ei olene, mida me armastame ja mida mitte. Aga armastusele iseloomulik paratamatus ei piira tahteliigutusi mitte kiresööstu ega välise sunniga, vaid tahte enese seest. See, keda piirab tahteline paratamatus, ei saa moodustada määratletud ja tegusat kavatsust teha (või mitte teha) teatud tegu (ükskõik millistel motiividel). Kui ta püüab seda teha, siis ta näeb, et ta lihtsalt ei saa seda lõpule viia.

Me armastame mõnda asja rohkem kui mõnda teist. Sellepärast on paratamatus, mille armastus tahtele peale paneb, harva absoluutne. Võib juhtuda, et me oleme valmis tegema kahju sellele, mida me armastame, et kaitsta midagi muud, mida me armastame rohkem. See, et keegi ohverdab oma elu, uskudes, et see päästab tema kodumaa, ei tähenda, et ta ei armasta oma elu, või et ta oleks olnud valmis surema millegi vähema nimel. Isegi see, kes tapab end sellepärast, et tema elu on vilets, tavaliselt armastab elu, ta tahab ainult viletsusest lahti saada.

5. Filosoofid loodavad ikka jälle, et on olemas niisugused lõppeesmärgid, mille kohta saab näidata, et nende tingimusteta järgimine on kuidagi mõistuse nõue. Aga see on virvatuli. (Mõned filosoofid usuvad, et mõistus annab moraaliprintsiipidele lõpliku õigustuse ning moraalikäskude möödapääsmatu autoriteet põhineb sellel, et nad sõnastavad ratsionaalsuse tingimusi. See ei saa nii olla, sest moraalireeglite rikkumisele reageeritakse hoopis teistmoodi kui loogikavastasele mõtlemisele. Vt: Harry Frankfurt. Rationalism in Ethics. – M. Betzler, B. Guckes (toim). Autonomes Handeln: Beiträge zur Philosophie von Harry G. Frankfurt, Akademie Verlag 2000.) Ükski loogika ega ratsionaalsuse paratamatus ei dikteeri, mida armastada. Seda, mida me armastame, kujundavad inimelu universaalsed nõuded koos teiste vajaduste ja huvidega, mis tulenevad iseloomust ja isiklikest kogemustest. Seda ei saa otsustada mingil aprioorsel meetodil ega potentsiaalse armastatu seesmiste omaduste järgi. Seda saab mõõta ainult nõuetega, mis tulevad teiste asjade armastamisest. Lõppkokkuvõttes määravad selle meie jaoks bioloogilised ja teised looduslikud tingimused, milles meil pole suurt sõnaõigust. (Millestki hoolimist "ratsionaalselt" õigustada saab ainult apelleerides sellele, millest juba hoolitakse.) Normatiivsus ei pärine seega isiklikest tunnetest ja soovidest ega igavese mõistuse nõuetest, vaid armastuse sattumuslikest paratamatustest. Need motiveerivad meid nagu tunded ja soovidki, kuid armastusest tekkinud motivatsioonid ei ole pelgalt juhuslikud ja heteronoomsed (Immanuel Kanti termin), vaid nagu puhta mõistuse universaalsed seadusedki, väljendavad nad midagi, mis kuulub meie kõige intiimsemasse ja fundamentaalsemasse loomusesse, ent erinevalt mõistuse paratamatustest ei ole need ebaisikulised. Neid konstitueerivad tahte struktuurid, mille kaudu indiviidi konkreetne samasus on kõige konkreetsemalt defineeritud.

Armastus on küll sageli ebapüsiv. Nagu igasugune looduslik seisund, on ta haavatav asjaolude poolt. Alati on mõeldavad alternatiivid, ja mõned neist võivad olla ligitõmbavad. Tavaliselt me saame kujutleda, et armastame midagi muud, ja küsida, kas see muu pole eelistatav. Paremate alternatiivide olemasolu võimalikkus ei tähenda aga, et kui me armastusest tulenevaid lõppeesmärke kõigest südamest järgime, siis meie käitumine on vastutustundetult meelevaldne. Neid eesmärke ei panda paika pinnapealse impulsi ega põhjendamatu stipuleerimisega ega määra neid see, mis meid millalgi juhtumisi külge tõmbab või mida me juhtumisi otsustame, et soovime. Tahteline paratamatus, mis piirab, mida me armastame, võib olla sama rangelt järeleandmatu isiklikule kalduvusele või valikule kui mõistuse rangemad paratamatused. Meile ei saa ette heita objektiivsuse puudumist, sest need asjad ei ole meie kontrolli all.

Mõnikord on küll meie võimuses neid kaudselt kontrollida. Mõnikord saame tekitada tingimused, mis panevad meid lakkama armastamast seda, mida armastame, või armastama midagi muud. Aga kui meie armastus on kogu südamest ja me oleme sellega nii rahul, et me ei hakkaks seda muutma, isegi kui see oleks võimalik, siis alternatiiv ei ole tegelik alternatiiv. Me ei saa võtta tõsiselt küsimust, kas oleks parem teistmoodi armastada.

6. Meie valmisolek olla rahul, et armastame seda, mida me tegelikult armastame, ei põhine argumentide ega tõendite usaldatavusel, vaid kindlusel meis endas. Asi ei ole rahulolemises oma tunnetusvõimete ulatuse ja usaldatavusega ega uskumises, et meie info on piisav. See on fundamentaalsem ja isiklikum kindlus. Oma armastuse ühemõttelise aktsepteerimise ja eesmärkide püsivuse tagab kindlus oma tahtelise iseloomu kontrollivates tendentsides ja reaktsioonides, mis konstitueerivadki armastuse ja motiveerivad meid. Needsamad tahtekonfiguratsioonid väljendavad ja defineerivadki kõige täielikumalt meie individuaalset samasust.

Inimese tahte paratamatused juhivad ja piiravad tema tegutsemist, määravad, mida ta on valmis tegema, mida ta tahes-tahtmata teeb ja mida ta ei saa end tegema panna, samuti määravad, mida ta on valmis pidama tegutsemise põhjendiks, mida ta tahes-tahtmata peab tegutsemise põhjendiks ja mida ta ei saa ennast panna pidama tegutsemise põhjendiks. Nõnda nad seavad tema praktilise elu piirid ja fikseerivad tema kui aktiivse olendi kuju. Kui ta tunneb ärevust või rahutust tunnistades, mida ta on piiratud armastama, siis puudutab see tema hoiakut iseenda iseloomu suhtes. Selline häiritus näitab, et tal puudub kindlus selles, mis ta ise on. Psüühilist terviklikkust, milles kindlus iseendas (self-confidence) seisneb, saavad lõhkuda lahendamata vastuolud ja konfliktid eri asjade vahel, mida ta armastab. Sellised häired õõnestavad tahte ühtsust ning tekitavad meis sisemise lõhe. Vastuolu selles, mida me armastame, tähendab, et meile on esitatud tingimatud nõuded, mis on omavahel ühitamatud. Nõnda ei saa me võtta püsivat tahtekurssi. Siis võib osutuda, et me ei saa end aktsepteerida sellisena, nagu me oleme.

Mõnikord aga ei ole konflikti eri armastustest tulevate motivatsioonide vahel, nii et meil pole allikat ega kohta ühelegi neist vastuseismiseks. Siis meil pole alust ebakindluseks ega vastumeelsuseks ühegi motivatsiooni suhtes. Siis me saaksime end armastuse nõuetele meelega vastu seisma panna ainult mõne kunstliku võttega, mis oleks meelevaldne. Teiselt poolt, inimesel ei saa olla kohatult meelevaldne aktsepteerida armastuse impulsse, kui ta on sellest hästi teadlik ning see pole vastuolus tema tahte teiste nõuetega, sest tal pole alust selle tagasilükkamiseks.

7. Armastamine ise on meile tähtis sõltumata huvitatusest asjadest, mida me armastame; huvitatus armastamisest on üldisem ja fundamentaalsem. Frankfurt ütleb, et peale selle, et tema lapsed on talle tähtsad nende eneste pärast, on laste armastamine talle tähtis selle enese pärast. Hoolimata raskustest, mis nende armastamine kaasa tõi, muutis ja kasvatas see tema elu märkimisväärselt. Inimesed saavadki lapsi osalt ootuse pärast, et see rikastab nende elu, andes neile rohkem võimalusi armastada.

Miks on elu, milles inimene midagi armastab, parem? Osalt on see seotud lõppeesmärkide omamise tähtsusega. Millestki hoolides teeme tähtsaks asjad, millest me hoolime, koos kõigega, mis võib olla hädavajalikuks vahendiks. See annab eesmärgid ja ambitsioonid, nii et saab sõnastada tegevussuunad, mis pole täiesti mõttetud. Kui aga tegevusel on mõte ainult selles mõttes, ei ole ta täielikku rahuldust pakkuv ega isegi mitte täiesti arusaadav. Aristoteles märgib, et soov on tühi ja asjatu, kui ei ole mõnd asjade eesmärki, mida me soovime selle enese pärast. (Nikomachose eetika 1094a18–21; Aristoteles eeldas ühte lõppeesmärki, Frankfurt lepib mitmega.) Muidu jäävadki eesmärgid ainult esialgseteks ja ettevalmistavateks, ja siis ei ole tegevusel tegelikult mõtet.

8. Miks ilma lõppeesmärgita elu peaks pidama ebasoovitavaks? Mis selles nii kohutavat peaks olema? Frankfurti meelest ei leia ilma lõppeesmärkideta midagi tõeliselt tähtsat ei eesmärgi ega vahendina. Me peaksime tunnistama, et meie tahte kalduvused on läbivalt inkonklusiivsed. Me ei saaks oma kavatsuste ja otsuste käiku vastutustundlikult juhtida, meil ei oleks kindlat huvi, et meie tahtekonfiguratsioonid oleksid järjepidevad. Meil ei oleks refleksiivset seost iseendaga, mis on inimesele tunnuslik. Elu oleks passiivne ja fragmentaarne, seega palju halvem. Isegi kui meil oleks alles kahvatu vari aktiivsest eneseteadvusest, oleks meil hirmus igav. Igavus on tõsine asi, asi pole lihtsalt selles, et ta pole nauditav. Igavuse vältimine on sügav ja sundiv inimlik vajadus. Igavuse olemus on see, et meil pole toimuva vastu huvi, me ei hooli, see pole tähtis, nõrgeneb motiiv olla keskendunud, psüühiline vitaalsus nõrgeneb, tähelepanu nõrgeneb, vaimse energia ja aktiivsuse tase alaneb, erinevused jäävad kahe silma vahele ja eristused tegemata, teadvuse väli läheb homogeensemaks. Mida valdavamaks igavus saab, seda vähem on teadvuses tähenduslikke erinevusi, ja kui neid enam üldse ei ole, on psüühiline liikumine lõppenud, teadlik kogemus on lakanud, oleme uinunud. Igavuse suurenemine on oht teadliku vaimse elu jätkumisele. Eelistus igavust vältida väljendab psüühilise ellujäämise tungi. Frankfurti meelest on see enesealalhoiuinstinkti variant (mina püsivuse ja elujõulisuse mõttes).

9. Praktiline arutlemine tegeleb vähemalt osalt sellega, et kavandada tõhusad vahendid eesmärkide saavutamiseks. Sellel peab olema alus lõppeesmärkide näol. Instrumentaalse väärtuse saab miski sellepärast, et ta aitab kaasa mõne eesmärgi saavutamisele. Aga kuidas saab miski iseväärtuse? Millisel aktsepteeritaval viisil saab rahuldada vajadust lõppeesmärkide järele? Frankfurti arvates rahuldab seda vajadust armastus. Teatud asjade (mis tahes põhjusel) armastama hakkamine seob meid lõppeesmärkidega nii, et tegu pole juhusliku impulsi ega tahtliku valikuga. (Praktiline mõistus ei tegele ainult vahendite kavandamisega, vaid ka lõppeesmärkide seadmisega, tuvastades, mida me armastame. See võib nõuda palju uurimist ja analüüsi. Palja introspektsioniga ei saa inimene usaldatavalt avastada, mida ta armastab, samuti ei avaldu see üldiselt eksimatult käitumises. Armastus on keerukas tahtekonfiguratsioon, mida on nii endal kui ka teistel keeruline tajuda.) Armastus on iseväärtuse algallikas. Armastamise loomuses on nii see, et me peame selle objekte iseväärtusteks, kui ka see, et meil pole muud valikut kui võtta need objektid oma lõppeesmärkideks. Et armastus loob nii iseväärtuse kui ka tähtsuse, on ta praktilise ratsionaalsuse algalus. Paljud filosoofid küll väidavad, et teatud asjadel on iseväärtus, mis on subjektiivsetest seisunditest või tingimustest (tunnetest, hoiakutest, tahtekalduvustest) täiesti sõltumatu. Aga see positsioon ei tööta, kui jutt on praktilise mõistuse alustest. Võidakse eeldada, et kui mingil eesmärgil on seesmine väärtus, siis ta väärib lõppeesmärgiks võtmist. Aga sellest ei järeldu, et kellelgi oleks kohustus seda lõppeesmärgina võtta, isegi kui sellel peaks olema suurem seesmine väärtus kui millelgi muul. Väide, et asjadel on sõltumatu seesmine väärtus, ei vasta küsimusele, kuidas inimene peaks kehtestama oma lõppeesmärgid. See ei ole mitte vahetult seesmise väärtuse, vaid tähtsuse küsimus. Ja sellele ei saa Frankfurti meelest rahuldavalt vastata, viitamata sellele, mida inimesed tahes-tahtmata peavad endale väärtuslikuks ehk mida nad armastavad. (Võidakse väita, et meil on moraalne kohustus teatud asjadest hoolida ning säärased kohustused ei sõltu subjektiivsetest kaalutlustest. Aga sellegipoolest tuleb ju määrata, kui tähtis meile on neid kohustusi täita. Praktilise arutlemise seisukohast on tähtsuse küsimus fundamentaalsem kui moraali küsimus.)

10. Armastamise tähtsuse ja armastatu huvide tähtsuse suhe on rööpne lõppeesmärkide ja nende saavutamise vahendite suhtega. Tavaliselt arvatakse, et sellest, et miski on tõhus mingi lõppeesmärgi saavutamise vahendina, järeldub ainult, et sellel on instrumentaalne väärtus, ning see, kui väärtuslikuks see kasulikkus selle teeb, sõltub sellest, kui väärtuslik on lõppeesmärk, mida see teenib. Samuti eeldatakse tavaliselt, et lõppeesmärgi väärtus ei sõltu vahendi väärtusest. Kuigi see on tervemõistuslik, põhineb see eksitusel. See eeldab, et ainus väärtus, mis lõppeesmärgil kui lõppeesmärgil meie jaoks on, peab olema samane saavutatava asjade seisu väärtusega. Aga lõppeesmärk on väärtuslik ka sellepärast, et on tähtis, et meil oleks lõppeesmärgid, sest muidu poleks meil midagi tähtis teha, meie tegevusel puuduks mõte. Samamoodi ei ole kasuliku tegevuse väärtus ainult instrumentaalne, sest on seesmiselt tähtis, et me edendaksime oma eesmärke. Me ei vaja produktiivset tööd mitte ainult selle tulemuse pärast, vaid ka selle enda pärast. Nii et instrumentaalselt väärtuslik tegevus on paratamatult ka seesmiselt väärtuslik, just sellepärast, et ta on kasulik. Ja seesmiselt väärtuslikud lõppeesmärgid on paratamatult instrumentaalselt vajalikud, sest nad on olemuslikud tingimused, et saavutada seesmiselt väärtuslik eesmärk, et meil oleks midagi väärtuslikku teha.

Nii nagu vahend on allutatud eesmärgile, on armastaja tegevus allutatud armastatu huvidele. Ainult selle allutatuse tõttu ongi armastamine meile tähtis selle enese pärast. Armastaja hoolib sellest, mida ta armastab, selle enese pärast. Aga peale selle on sellel, mida ta armastab, tema jaoks paratamatult instrumentaalne väärtus, sest ilma selleta ta ei saaks armastada.

11. Sellepärast on võib-olla raske aru saada, kuidas armastaja hoiak armastatu suhtes saab olla täiesti huvitu. Armastatu ju võimaldab tal armastada, nii et ta saab armastatust kasu. Siis ju on armastus vältimatult ennast teeniv?

Selline järeldus oleks rutakas. Oletame, et mees ütleb naisele, et tema armastus naise vastu annab tema elule mõtte ja väärtuse. Vaevalt nüüd naine (kui ta usub, mis mees ütleb) järeldab sellest, et mees teda üldse ei armasta ning hoolib temast ainult selleks, et tal endal oleks hea tunne; et mees kasutab teda ära. Vastupidi, ta järeldab, et mees hoolib temast tema enda pärast, mitte vahendina oma kasuks. (Muidugi on võimalik, et mees valetab ja eksib, aga oletame, et tal on õigus.) Näilise konflikti oma huvide järgimise ning isetu pühendumise vahel teise huvidele hajutab see, kui me võtame arvesse, et just isetus teenibki armastaja omakasu. Ainult tõelisel armastusel saab olla talle see tähtsus, mis armastamisel talle on. Armastaja ei saa loota rahuldada oma armastamise huvi, kui ta ei jäta oma isiklikud vajadused ja ambitsioonid kõrvale, pühendudes teise huvidele. Siin ei ole mingit erilist eneseohverdust, sest armastaja samastab end sellega, mida ta armastab. Seetõttu on armastatu huvide kaitsmine paratamatult tema huvides. Armastaja saab kasu armastatu edust ja armastatu ebaõnnestumised panevad teda kannatama. Isetus ja omakasu langevad armastajal kokku.

12. Armastaja samastamine asjadega, mida ta armastab, pole muidugi täpne. Tema ja armastatu huvid ei saa täielikult kokku langeda ja vaevalt saavad nad olla isegi täielikult ühitatavad. Armastatu ei saa olla ainus asi, mis talle tähtis on. Vaevalt armastab ta ainult ühte asja. Seetõttu võib tekkida konflikt armastaja pühendumise vahel armastatu heaolule ja hoolimise vahel oma teistest huvidest. Armastus on riskantne: võib olla vajalik jätta ühe armastuse pärast hooletusse teise huvid; võib juhtuda, et armastatul ei lähe hästi. Armastaja peab ette vaatama, et mitte hakata armastama seda, mida pole soovitav armastada. Lõpmatu olendi jaoks, kelle kõikvõimsusest tuleneb absoluutne turvalisus, on turvaline ka kõige valimatum armastamine. Jumal ei pea ette vaatama, ta ei riski, tal pole tarvis ettevaatuse või tarkuse pärast armastamisest hoiduda. Inimeste valmisolek armastada peab olema ettevaatlikum ja ohjeldatum. Mõne teooria järgi tuleb Jumala loomistöö täiesti ammendamatust ja pidurdamatust armastusest. See piiritu ja tingimatu armastus paneb ta soovima olemasolu täiust, kuhu kuuluvad kõik mõeldavad armastuse objektid. Jumal soovib armastada nii palju kui võimalik. Ta ei karda armastada rumalalt ega liiga hästi. Ta soovib luua ja armastada olemist, igasugust ja nii palju kui võimalik. Jumala armastus on lõpmatu ja tingimatu sellepärast, et ta on täiesti valimatu. Jumal armastab kõike, olgu see milline tahes või saagu sellest mis tahes. Aga see tähendab, et tema armastusel ei ole muud motiivi kui tung piiritult armastada. Kui Jumala olemus on armastus, siis peab arvama, et miski ei piira lihtsalt võimalikkuse maksimaalset realiseerimist. Kui Jumal on armastus, siis universumil pole muud mõtet kui olemine. Kõikvõimsal toimijal ei ole passiivsust, temaga ei saa midagi juhtuda, tal pole midagi karta, meie aga oleme armastades väga haavatavad, me peame end kaitsma valivuse ja ohjeldusega. Peame hoolega vaatama, keda ja mida armastada. Eriti ohtlik on armastus sellepärast, et me ei saa seda vahetult tahtlikult kontrollida. Sageli oleme enam-vähem abitult silmitsi armastuse paratamatustega, mis võivad panna meid ennast rumalalt mängu panema. Armastus võib tuua tahtesidumusi, millest me ei saa väljuda ja mis võivad meie huvisid rängalt kahjustada.

13. Hoolimata riskidest, mis armastus kaasa toob, aitab just armastuse köidik ise kaasa armastamise väärtusele. See võib tunduda ebausutav, sest oleme harjunud uhkusega pidama end eelkõige vabaduse väärtusele pühendunuks. Kuidas saaks olla veenev väide, et me hoolime vabadusest ja samal ajal tervitame seisundit, mis toob kaasa paratamatusele alistumise? Konflikt on näiline: paratamatused, millega armastus seob, on ise vabastavad.

Armastus sarnaneb mõistusega. Ratsionaalsus ja võime armastada on inimloomusele kõige iseloomulikumad ja kõige ülistatavamad tunnused. Esimene juhib suurima autoriteediga meie vaimu kasutamist, teine annab kõige sundivama motiivi isiklikus ja sotsiaalses käitumises. Mõlemad õilistavad ja vääristavad meie elu. Ja kuigi mõlemad panevad meile peale paratamatuse, ei too kumbki kaasa jõuetuse ega piirangu tunnet, vaid vabastuse ja kasvamise kogemuse. Tunne, millega me loogikale ja armastusele järele anname, ei ole ara passiivsuse ega kasti surutuse tunne, vaid kogeme jõudu andvat vabanemist ja avardumist.

Aga kuidas saab valikust ilma jäämine sellist tunnet tekitada? Asi on selles, et kohtumine tahtelise või mõistusliku paratamatusega kõrvaldab kindlusetuse, lõõgastab eneses kahtlemise pärsingud ja kõhklused. Matemaatiline kindlus jms kindlused vabastavad vajadusest võidelda lahknevate uskumiskalduvustega. Küsimus on lahendatud, pole tarvis enam otsustada, ei ole tarvis end tagasi hoida, võib kogu hingest, püsivalt ja häirimatult uskuda.

Samamoodi teeb paratamatus, millega armastus tahet seob, lõpu otsustamatusele selle suhtes, millest hoolida. Köidetuna armastatust oleme vabanenud valiku ja tegevuse takistustest, mis seisnevad kas lõppesmärkide puudumises või selles, et me ei oska suundade vahel otsustada. Ükskõiksus ja ambivalentsus on ületatud. (See ei taga veel otsustavust, sest kui me armastame mitut asja, jäävad need võistlema.)

Võib paista, et mõistuse ja armastuse paratamatused vabastavad meid, vabastades meid meist endist. Võimalus, et inimene võib vabaneda, allutades end piirangutele, mis ei allu tema vahetule tahtlikule kontrollile, on meie moraali- ja religioonipärandi üks vanemaid ja püsivamaid motiive. "Tema tahtes on meie rahu," ütleb Dante (Paradiis 3.85).

14. Objekti väärtuse hindamine ei ole tema armastamise olemuslik tingimus. Selle väärtuse tajumine võib küll armastust äratada, kuid armastus võib sugeneda ka teisiti. Tundlikkus armastamise riskide ja kulude suhtes paneb sageli püüdma minimeerida tõenäosust hakata armastama midagi, mida ei peeta eriti väärtuslikuks. Ei soovita armastuse sidet (või midagi muud, millest hoolitakse), kui ei eeldata, et see kahjustab ennast suhteliselt vähe. Peale selle eelistatakse vältida armastamise tähelepanu ja pingutuse pühendamist sellele, mille õitsemist ei peeta soovitavaks.

See, mida inimene armastab, ütleb tema kohta midagi olulist: see paistab peegeldavat tema maitset ja iseloomu. Inimeste üle otsustatakse sageli selle järgi, millest nad hoolivad. Sellepärast julgustavad uhkus ja oma mainest hoolimine neid vaatama, et see, mida nad armastavad, oleks miski, mida nad ise ja teised peavad väärtuslikuks. See, mida inimene armastab, võib näidata, et tal on halb moraalne iseloom või et ta on pealiskaudne või et ta otsustab asjade üle halvasti vms.

Üks armastuse vorm, millele kõik on altid ja mida enamasti peetakse diskrediteerivaks, kui see on jõuline, on iseenese armastamine. Kalduvust enesearmastusele ei taunita küll alati otseselt amoraalsena, kuid seda peetakse eemaletõukavaks ja mitteaustusväärseks.

Kui aga uurida asju siin esitatud armastuseteooria valguses, paistavad asjad teisiti. Järgmises peatükis väidetakse, et iseennast armastama hakkamine on tõsise ja õnnestunud elu kõige sügavam ja olemuslikum ning kaugeltki mitte kergesti kättesaadav saavutus.

Kolm. Kallis mina

1. On mõned asjad, millest peaaegu igaüks tahes-tahtmata hoolib. Enamiku selliste asjade kohta peetakse üldiselt soovitavaks, et igaüks neid armastaks. Need on näiteks elamine, oma lapsed, teistega rahuldust pakkuvates suhetes olemine. Me usume, et see tuleb inimloomuse heatahtlikkusest. See tagab, et praktiliselt igaühele on kättesaadavad teatud hüved, mida üldiselt peetakse legitiimseteks ja hädavajalikeks. On siiski üks tähtis erand: iseenda armastamist peetakse loomulikuks ja enam-vähem vältimatuks, kuid mitte nii heaks asjaks. Paljud arvavad, et enesearmastuse kalduvus on inimloomuse kahetsusväärne puudus. Nende meelest on suuresti enesearmastuse tõttu võimatu isetult pühenduda teistele asjadele, mida me armastame või mida meil oleks hea armastada. Iseenda armastamist peavad nad tõsiseks takistuseks moraalinõuetest ja tähtsatest mittemoraalsetest hüvedest ja ideaalidest hoolimisel. Sageli öeldakse, et me oleme nii sügavalt enesearmastusse uppunud, et meil on peaaegu võimatu nii elada, nagu peaks.

2. Immanuel Kant on üks neist, kes on eriti õnnetu enesearmastuse väidetavalt kõikjale ulatuva halastamatu haarde pärast, mis on moraalile takistuseks. Selle tõttu ei ole inimeste motiivid need, mida moraal nõuab. Raamatus "Alusepanek kommete metafüüsikale" ütleb ta, et meil on praktiliselt võimatu kindlalt teada, kas sellel, mida inimene tegi, on tõeline moraalne väärtus. Isegi kui on selge, et tema käitumine on kooskõlas kõigi moraalinõuetega, pole teada, kas ta toimis vooruslikult, sest motiivid pole teada. Kui motiiv on lihtsalt see, et tehakse, mida ise soovitakse, siis pole vahet, kas soovitakse heasoovlikult teiste heaolu või ahnelt mingit isiklikku kasu. Mõlemal juhul tehakse lihtsalt seda, milleks juhtub kalduvus olema. Suuremeelsete kalduvustega inimesed on muidugi isekatele eelistatavad, nii nagu lahke ja vähenõudliku iseloomuga loomad on eelistatavad vaenulikele; Kant ütleb, et inimeste puhul ei ole neil vastandustel suuremat moraalset tähtsust kui loomade puhul. Tõepoolest, miks peaks loomulike kalduvuste kohaselt käitumisel olema moraalset tähtsust? Isiklike eesmärkide järgimine ei ole küll tingimata väär. Kanti järgi on moraalne tähtsus ainult õige asja tegemisel sellepärast, et see on õige asi, kavatsusega täita moraalinõudeid. Väga raske on olla kindel kellegi motiivides, me võime eksida isegi enda motiivides. Väga harva (kui üldse kunagi) saame olla kindlad, et inimene toimib kohuse pärast, austusest ebaisikulise moraaliimperatiivi autoriteedi vastu.

3. Kant on veendunud, et me ei saa mitte kunagi selles kindlad olla. Vaatluse põhjal ei saa kindel olla, et inimene tegutseb ainult kohuse põhjal. Inimesel on alati ka teisi kaalutlusi, ajendeid ja kavatsusi; ei saa kunagi välistada, et need on mõjusamad. Ka iseenda puhul me võime eksida. Pole kindel, kas maailmas leidub tõelist voorust. Enamik meie tegusid on kohusega kooskõlas, kuid kui meie mõtteid ja püüdlusi lähemalt vaadata, torkab alati silma kallis mina, mis kohuse karmi käsu (mis sageli nõuaks enesesalgamist) asemel toetab meie plaane. Me võime endale arvatavalt täiesti siiralt öelda, et meie hoiakud ja teod on vähemalt mõnikord kavandatud kuuletuma kohuse käskudele, kuid Kant kahtlustab, et need reageerivad alati esmaselt soovi survele. Oma soovidest me hoolime kõige rohkem. Me oleme nendesse päästmatult mässitud ja need on alati kõige tugevamad ajendid.

4.Kanti järgi ei ole meil enesearmastuse tõttu võimalik moraaliseadusele vooruslikult alluda. Frankfurt ei taha vaidlustada Kanti arusaama moraalse väärtuse nõuetest ega teisi tema moraaliõpetuse punkte, tema uskumust, et moraalinõuded on isikliku soovi nõuetega parandamatult vaenulikus suhtes, kuid peab seda, mida ta ütleb mina kohta ning meie hoiakute kohta meie mina suhtes, oluliselt fookusest väljas olevaks.

Kantil on kompromissitu moraalse karmuse maine, kuid Frankfurtile ei jää muljet, nagu ta oleks tavaliste inimtunnete suhtes jämedalt ükskõikne või et ta ei tunneks kaasa inimese nõrkuse tuttavatele aspektidele. Tal on valus ja kurb inimese iseloomunõrkuste ja enesepettuse pärast, millega me püüame neid varjata. Aga mis mõtet on eeldada, et selline kahetsusega suhtumine on kohane? Mis on meie kalduvuses armastada iseennast nii piinlikku ja õnnetut? Miks peaks sellele vaatama õiglase nukruse ja vastikusega või eeldama, et see ähvardab meie kõige kohasemate eesmärkide saavutamist? Miks peaks üldse arvama, et enesearmastus takistab niisugust elu, mida on mõistlik eesmärgiks seada?

Autor, kelle moraalne autoriteet on Kanti omaga üsna soodsalt võrreldav, ütleb ju, et me peame armastama oma ligimesi, nii nagu me armastame iseennast. See ei kõla just hoiatusena enesearmastuse vastu. See ei ütle ega vihja, et peaksime iseenese asemel armastama teisi, või et enesearmastus on vooruse vaenlane või et iseenda kalliks pidamine oleks laiduväärne. Vastupidi, seda võib võtta soovitusena võtta enesearmastus praktilises elus eeskujuks. Muidugi võidakse vastu väita, et selle käsuga on mõeldud midagi muud. Võib-olla on mõeldud, et me peaksime armastama teisi sama intensiivsusega või sama halastamatu pühendumusega, nagu meil on kalduvus ennast armastada: eeskujuks ei seata siis mitte enesearmastust ennast, vaid selle külluslikku iseloomu.

Igatahes Frankfurt vaatab inimeste loomulikule armastusele iseenda vastu teise pilguga.

5. Frankfurt mõistab enesearmastuse all midagi üsna erinevat hoiakust, mida Kant silmas peab, kui ta kaebab, et me peame mina liiga kalliks. Kant räägib neist, keda motiveerib valdavalt huvi rahuldada omaenda kalduvusi ja soove ning kellel igal juhtumil on loomulik motiiv toimida selle kalduvuse või soovi kohaselt, mis juhtumisi on kõige tugevam. See ei ole enesearmastus Frankfurti mõttes, vaid enesekesksus (leebus enese vastu, self-indulgence), mis on hoopis midagi muud. Armastus ja leebus on sageli vastandlikud hoiakud. Kui armastavad vanemad on mõistlikud, siis nad ei anna lastele kõike, mida need tahavad, vaid hoolivad laste tegelikest huvidest. Nad võtavad arvesse, mida lapsed tahavad, ainult niivõrd, kui see aitab seda eesmärki täita. Just armastuse pärast nad keelavad lastele paljusid asju.

Täpselt samamoodi armastatakse iseennast: kaitstakse ja edendatakse seda, mida peetakse oma tegelikeks huvideks, isegi kui see käib vastu tugevatele soovidele. Kanti esituses ei igatse kallis mina, et teda tõeliselt ja mõistuspäraselt armastataks, vaid et täidetaks tema soove.

6. Nagu igasugusel armastusel, on armastusel inimese vastu neli põhilist tarvilikku joont. Esiteks, see seisneb huvitus hoolimises armastatu heaolust ja õitsengust, taotleb armastatu hüve selle enda pärast. Teiseks, erinevalt inimestest isetu hoolimise teistest vormidest, näiteks heategevusest, on see möödapääsmatult isiklik, keegi ei saa armastatut asendada, ükskõik kui sarnane ta ka ei oleks. Armastatut armastatakse tema enda pärast, mitte tüübi esindajana. Kolmandaks, armastaja samastub armastatuga: ta võtab armastatu huvisid enda omadena. Järelikult ta saab kasu või kannatab vastavalt sellele, kuidas need huvid on rahuldatud. Neljandaks, armastus piirab tahet. Meist ei olene otseselt, mida me armastame ja mida mitte. Armastuse määravad tingimused, mis pole meie vahetu tahtliku kontrolli all.

Nendest defineerivatest joontest on näha, et enesearmastus on teatud mõttes kõige puhtam armastus. Frankfurt on teadlik selle väite paradoksaalsusest. Jutt ei ole muidugi sellest, et iseenda armastamine oleks eriti õilis, vaid et enesearmastuse puhul on kõige tõenäolisem, et armastus on ühemõtteline ja segamatu. Enesearmastus vastab kõige paremini armastuse kriteeriumidele.

7. Iseenese armastaja samastab end armastatuga väga tugevalt. Ta on pühendunud armastatule kui konkreetsele indiviidile, tema armastus ei ole ülekantav samaväärsele asendajale (vaevalt armastab ta endaga väga sarnast inimest nii nagu iseennast). Meil on suurem kalduvus armastada iseennast kui midagi muud, see on raskemini pärsitav ja äärmiselt raskesti blokeeritav. Armastust enese vastu ei tekita juhuslikud põhjused, see on meie loomusesse sügavalt juurdunud. Enesearmastusel ei ole peaaegu kunagi mingit välist otstarvet, armastatu õitsengut ei taotleta (rohkem kui teiste armastuse liikide puhul) mitte ainult selle enese pärast, vaid üksnes selle enese pärast. Võib-olla oleks liiga absurdne öelda, et enesearmastus on isetu, aga igatahes on ta huvitu: seda ei motiveeri muud huvid kui armastatu omad.

8. Enesearmastust võib võrrelda vanemate armastusega oma väikeste laste vastu, mis on küll vähem puhas, kuid mille puhul samuti leiame loomuliku ja enam-vähem vastupandamatu samastumise armastatuga. Muud liiki armastus on harva nii huvitu, see on peaaegu alati segatud lootusega saada vastuarmastust või näiteks seltsi, emotsionaalset ja materiaalset turvalisust, seksuaalset rahuldust, prestiiži. Tõsi küll, vanemad loodavad, et laps hakkab neid millalgi armastama ning neist hakkab kasu olema, kuid väikeste laste puhul on see tavaliselt tagaplaanil. On küll haruldasi juhtumeid, kus vanemad ei hooli oma lastest või inimene ei hooli iseendast; me peame neid tavaliselt patoloogilisteks. Meie kalduvus olla armastavad vanemad ja armastada iseennast on kaasasündinud.

9. Milles enese armastamine seisneb? Selle tuum on, et armastaja hoolib armastatu hüvest selle enese pärast. Ta kaitseb ja järgib huvitult armastatu tõelisi huvisid. Neid huvisid valitseb ja määrab see, mida armastatu armastab. Nii et enesearmastuse tuum on huvitu hoolimine sellest, mida armastatakse. (12. alajaotuses selgub, et asi on keerulisem.) Selleks et ennast armastada, peab olema midagi muud, mida armastatakse. Enese armastamine ei ole primaarne, vaid on sekundaarne millegi muu armastamise suhtes. Pole päris õige öelda, et enesearmastuse puhul langevad armastaja ja armastatu täpselt kokku. Võib tunduda, et sel juhul on enesearmastuse mõiste tühi ja kasutu.

10. See järeldus on siiski ennatlik. Esiteks, võib-olla inimene saab ikkagi armastada iseennast, kuigi ta ei armasta midagi muud. Teiseks, inimene võib-olla ei pühendu sellele, mida ta armastab, sest ta on lõhestunud ning ei saa üheselt öelda, mida ta armastab ja mida mitte.

11. Enesearmastus ei nõua, et inimene tunnistaks, et ta armastab muid asju. Ennast võib armastada ka teadmata, mida armastatakse. Armastus on tahtekonfiguratsioon, mille moodustavad mitmesugused enam-vähem püsivad kalduvused ja piirangud, mille tõhusus ei nõua ega taga, et inimene neid teadvustaks. Ta ei pruugi teadvustada ja võib isegi eitada, et need tema hoiakut ja käitumist juhivad.

Teadmatus või eksitus asjades, mida inimene armastab, ei takista tal enese armastamist. Vanemad saavad sageli oma laste huvidest valesti aru, aga see ei tähenda, et nad ei armasta neid. Me ütleksime, et nad ei armasta oma lapsi, ainult juhul, kui neil puuduks tõsine soov teada saada, milles nende laste huvid seisnevad. Sama lugu on enesearmastusega. Kui inimene ei tea, mida ta armastab, ning seetõttu ei tea, mis on tema tõelised huvid, võib ta ikkagi üles näidata armastust enda vastu, püüdes selgusele jõuda, mida ta armastab ja mida see armastus nõuab. See ei tähenda kõrvalekaldumist printsiibist, et armastus nõuab, et armastaja hooliks armastatu tõelistest huvidest. Selleks tulebki kindlaks teha, mis need on. Et armastuse käske täita, tuleb kõigepealt aru saada, milles need käsud seisnevad.

12. Kas tõesti inimene ei saa armastada iseennast, kui ta juba ei armasta midagi muud? Esmapilgul võib tunduda ilmne, et ennast ei saa armastada, kui ei armastata midagi muud: kui armastus olemuslikult kätkeb hoolimist sellest, mida armastatu armastab, siis on raske näha, kuidas saab armastada seda, kes midagi ei armasta: tal ei ole huvisid, mida saaks armastavalt kaitsta ja edendada.

Aga kui vanemad armastavad lapsi, siis nad ka teevad, mida suudavad, et lastel oleks tõelised huvid. Nad aitavad lastel saada võimeliseks armastama ning aitavad leida asju, mida armastada. Nii saab ka inimene, kes ei armasta midagi, näidata üles armastust enda vastu, püüdes jagu saada oma iseloomujoontest, mis ei lase tal armastada. Oletame, et keegi püüab siiralt parandada oma armastamisvõimet ja armastada rohkem asju, ning ta ei saa sinna midagi teha ning sellel ei ole edasist eesmärki. Või ta tunnistab, et ta ei armasta midagi konkreetselt või midagi peale ellujäämise, kuid tahab olukorda muuta. Või ta juba armastab palju, kuid tahab veel rohkem armastada. Need inimesed armastavad ennast. Enesearmastuse kõige algelisem vorm seisnebki soovis armastada, st soovis omada eesmärke, mida ta peab võtma enda omadeks ja millele ta on pühendunud nende endi pärast; soovis saada tegutseda enesekindla (confident) ja kindlaksmääratud eesmärgiga. Muidu ei pakuks tegevus rahuldust. Andes meile lõppeesmärgid, mida me väärtustame nende endi pärast ja millele me ei pühendu kõigest tahtlikult, päästab armastus meid nii inkonklusiivsest meelevaldsusest kui ka elu raiskamisest tühjale tegevusele, millel pole kindlat eesmärki, mida me tõesti tahame. Enesearmastus on soov saada arvestada sellega, et elul on mõte. (Kuivõrd inimestel tahes-tahtmata on see soov, on armastuse armastamine meil veres. Siis on armastuse tähtsustamine meile kaasa sündinud ning armastus on loomu poolest meie tõeliste huvide seas. Aga võib-olla oleks mõistlik väita, et armastamine on meile tähtis ja on meie tõelistes huvides sõltumata sellest, kas me seda armastame ja kas me sellest hoolime. Sel juhul tuleks varasemaid väiteid modifitseerida.)

13.Inimene võib olla lõhestunud, nii et ta ei saa ühemõtteliselt öelda, mida ta armastab ja mida mitte. Võib juhtuda, et inimene armastab midagi tõeliselt, aga ei soovi seda armastada. Ta on ambivalentne. Ambivalentsusest vabanemine ei nõua tingimata, et üks konflikteerivatest impulssidest kaoks ega isegi kasvaks või kahaneks. Tarvis on ainult, et inimene jõuaks lõplikult ja ühemõtteliselt selgusele, kummal poolel ta on. Siis ei ole tema tahe enam lõhestunud. Kalduvus, millele ta on otsustanud vastu seista, on siis muutunud talle väliseks, võõraks. Nüüd ei ole vastamisi enam kalduvused, vaid isik seisab vastu kalduvuse rünnakule. Kui võõrandunud kalduvus osutub ikkagi liiga tugevaks, saab see võitu isikust enesest. Paljudel juhtudel aga ei suuda isik lõplikku otsust teha. Sellisel juhul on tema tahe fragmenteerunud, ebapüsiv ja ebasidus, motiveerides teda korraga või järgemööda vastupidistes suundades. Ta kannatab radikaalselt juurdunud ambivalentsuse all, tema tahe jääb kangekaelselt määratlematuks ega suuda tõhusalt suunata. Kuni inimene ei suuda konflikti lahendada ja oma tahet ühendada, on ta iseendaga pahuksis. Oletame näiteks, et ta armastab teatud naist, aga ei soovi teda armastada, ja ta pole otsustanud, kumba kalduvust toetada. Siis ta pole otsustanud, kas ta teda tegelikult armastab. Tema tahe on määratlemata. Siis on määratlemata ka, kas ta armastab iseennast.

14. Uusaja filosoofia on eneses kahtlemisest alguse saanud ning see on talle hiljemgi olnud oluline energiaallikas. Teoreetilised kahtlused oma tunnetuslikes ja moraalsetes võimetes on andnud toitu intellektuaalseteks ambitsioonideks ja viljakaks uurimistööks. Mitmesugused isiklikumad kahtlused iseendas on meie kultuuri laialdaselt kujundanud. Tänapäeva elu vitaalsust ja maitset kahjustavad hullemad ambivalentsused kui René Descartesi ja tema järgijate skeptilised pärsitused. Ambivalentsus, lõhestunud tahe ja iseendast võõrandumine on muidugi palju vanem. Augustinus mõistis seda omamoodi haigusena (Pihtimused 8.9). Augustinus arvas, et ambivalentsus koos ebamugavuse ja rahulolematusega, mille see kaasa toob, võis tulla pärispatu karistusena. Sellepärast ta kaldus arvama, et pääsemine lõhestatud tahtest tahteühtsuse seisundisse ei ole võimalik ilma Jumala üleloomuliku abita.

Vaim on terve, kui ta on tahtekindel (wholehearted), st jagamatu tahtega. Tahtekindel inimene on täiesti otsustanud, mida ta soovib ja millest ta hoolib. Kalduvuste konflikti puhul pole tal kahtlust ega reservatsiooni selle suhtes, kummal poolel olla. Ta hoolib ja armastab ühemõtteliselt ja reservatsioonideta. (Tahtekindlus ei tähenda fanatismi ega kangekaelsust. Tahtekindel inimene võib tõsiselt kaaluda oma hoiaku muutmist.)

Tahtekindel samastumine tahtekonfiguratsioonidega, mis määravad lõppeesmärgid, tähendab, et hoiakus iseenda suhtes puudub ambivalentsus. Tahtekindel enesearmastus seisneb ühendatud tahte tahtekindluses.

15 Tahtekindlus ongi sama asi mis iseenese armastamine. Søren Kierkegaardi ühe teose pealkiri on "Südamepuhtus on tahta ühte asja". See pole küll sõna-sõnalt tõsi, sest need, kes tahavad ainult ühte asja, ei ole puhtad, vaid lihtsameelsed. Südamepuhtus ei sõltu mitte sellest, kui palju asju tahetakse, vaid sellest, kuidas (kui terviklikult) neid tahetakse. Puhas süda on sellel, kelle tahe on ühtne ja kes on täiesti terve (intact), see seisneb tahtekindluses, "tervesüdamlikkuses" (wholeheartedness). Tahtekindla inimese tahte ükski osa ei ole talle võõras ega vastandlik. Selle ühegi osa suhtes ei ole ta passiivne. Tema süda on puhas selles mõttes, et tema tahe on puhtalt tema oma. Enesearmastus seisneb siis tahtekindla tahte puhtuses.

Aga miks me peaksime olema eriti huvitatud tahtekindlusest? Miks me peaksime puhtusest eriti hoolima? Jagamatu tahte kasuks räägib see, et see ei tööta iseendale vastu (mõistuse vallas vastab sellele enesele vasturääkimine). Tahtekonflikt teeb käitumise ebatõhusaks, pannes meid korraga vastassuundades liikuma.

Jagamatu tahte seesmine harmoonia on üks fundamentaalne vabaduse liik. Ennast armastav inimene ei seisa ühelegi oma tahteliigutusele vastu. Ta ei seisa vastu ühelegi armastusele, mille tema enesearmastus kaasa toob. Ta on vaba armastama seda, mida ta armastab: ta ei takista seda ise. Enesearmastus on nii tahteratsionaalsuse struktuur kui ka vabadus, mille see tahtestruktuur tagab. Enese armastamine on soovitav ja tähtis sellepärast, et see on enam-vähem sama asi, mis enesega rahulolu. See enesega rahulolu ei ole enda meelitamine, tunne, et ollakse midagi väärtuslikku saavutanud või oma ambitsioonid täitnud, vaid seisund, milles oma tahteidentiteeti heameelega aktsepteeritakse ja toetatakse. Ollakse rahul lõppeesmärkidega ja armastamisega, mis meie tahte kõige sügavamalt määravad. (Benedict Spinoza järgi on enesega rahulolu ülim asi, mida võime loota (Eetika 4.52S). See ei tähenda, nagu õnneks või heaks eluks piisaks enesearmastusest ehk enesega rahulolust. Võimalus on pettumus asjade käigus, tõsise püüde ebaõnnestumise tunnistamine ja õnnetuolek sellise ebaõnne pärast. Mõistlik on loota ka teisi häid asju, näiteks rohkem võimu, annet ja vedamist. Enesega rahulolu ei tähenda oma eluga rahulolemist, kuid võib-olla Spinozal on õigus, et see on kõige tähtsam asi.)

16 Võidakse väita, et kuna enesearmastusel pole konkreetset sisu, ei saa tal olla seesmist fundamentaalset väärtust: ta ei ütle midagi tahte tegeliku suunitluse ega armastuse objektide kohta. Ta on ka neutraalne moraalsete ja mittemoraalsete väärtuste suhtes. Selle väärtus, mida armastatakse, pole oluline.

Nii et võidakse tahtekindlalt armastada midagi väärtusetut, halba või kurja. Mõnikord püütakse tõestada, et niisuguseid asju pole võimalik konfliktideta ja ühemõtteliselt armastada. Paljud filosoofid ja religioossed mõtlejad on lootnud tõestada, et kui tahet ei suuna ja piira moraali nõuded, siis on ta tahes-tahtmata enesega vastuolus. Kui neil oleks õigus, siis saaks ainult hea tahe olla tõeliselt tahtekindel. Frankfurti nende argumendid ei veena. Tahtekindlus ei ole ühitatav mitte ainult moraalse ebatäiuslikkusega, vaid ka parandamatu kurjusega. Enese armastamine ei taga elementaarsetki moraalsust. Armastuse otstarve ei ole teha inimesed heaks, vaid teha elu mõttekaks ning seega heaks.

17 Tahtekindluseni on raske jõuda. Me oleme liiga altid ebakindlusele ja ambivalentsusele. Augustinus arvas, et need takistused ei ole mitte ainult kaasa sündinud, vaid tõenäoliselt Jumala poolt kaasa antud, ning nende ületamiseks on tarvis imet.

Frankfurt on täheldanud, et ühed inimesed kalduvad tahtekindlusele, teised mitte. Ta kahtlustab, et see, kas saavutatakse kuigi palju tahtekindlust, oleneb geneetilisest ja muud laadi vedamisest. Me ei saa panna end ennast armastama, nagu me ei saa panna end armastama midagi muud.

Ja mis siis, kui tuleb välja, et me ei suuda ennast armastada? Üks olemuslik erinevus inimeste ja teiste loomade vahel on see, et viimased ei ole reflektiivsed. Nad ei küsi, mille peal nad on väljas või mida endast arvata; nad ei hooli sellest, mis või kes nad on. Nad ei võta end tõsiselt. Inimesed aga saavad end tõsiselt võtta ja sageli teevad seda. Võib-olla oleks hea mõte mitte end liiga tõsiselt võtta. Üks sekretär ütles Frankfurtile kord, et tema meelest loevad intiimsuhtes ainult ausus ja huumorimeel. Frankfurtile tundus see mõistlik, aga sekretär jätkas: "Teate, ma ei ole tegelikult aususe koha pealt üldse kindel. Nad võivad ju tõtt rääkida, aga nad mõtlevad nii ruttu ümber, et nende peale ei saa ikka loota."

Frankfurt soovitab, et kui kuidagi ei õnnestu tahtekindluse ja enese armastamiseni jõuda, siis hoitagu vähemalt huumorimeelest kinni.

Kirjandus

• Alan Soble. Review Essay: Frankfurt, “The Reasons of Love”. – Essays in Philosophy, 2005, 6 (1). Veebiversioon.Allalaadimine.
• Niko Kolodny. Harry G. Frankfurt, The Reasons of Love (Princeton: Princeton University Press, 2004). – Journal of Philosophy, 2006, 103:1, lk 43–50. Veebiversioon