Testeerimisvabadus
Testeerimisvabadus on inimese vabadus teha enda surma puhuks oma vara kohta korraldusi, mis on kooskõlas üldise õiguskorra, heade kommetega ja arvestavad pärimisseaduses kehtestatud piiranguid.[1]
Testeerimisvabaduse olemus muuda
Eesti pärimisõiguses on arvestatud eraõiguses kehtiva privaatautonoomia põhimõttega. See nähtub eelkõige testeerimisvabaduses ja võimaluses pärandist või annakust soovi korral loobuda. Testeerimisvabadus tähendab isiku vabadust enda parema äranägemise järgi kalduda kõrvale seadusekohastest pärijate määramise reeglitest, kujundada testamentaarsete korralduste sisu, samuti teha täiendavaid korraldusi surma puhuks. Lisaks hõlmab testeerimisvabadus isiku vabadust valida viimse tahte avalduse liik ning kirjapandud viimse tahte avaldus ühepoolselt tühistada.[2] Testeerimisvabadus on igaühel, kuid selleks, et viimse tahte avaldusel oleks õiguslik tähendus, peab selle tegija olema testeerimisvõimeline.[3]
Testeerimisvabadus on tagatud Eesti põhiseadusega: PS § 32 lg 4 ütleb, et pärimisõigus on tagatud.[3] Õigusalases kirjanduses on esitatud seisukoht, et eelnimetatud sättes hõlmab pärimisõiguse mõiste pärimisõigust kui õigusinstituuti ja pärimisõigust kui isiku subjektiivset õigust.[4] Seega kuigi põhiseaduses pole testeerimisvabadust sõnaselgelt nimetatud, hõlmab subjektiivne pärimisõigus PS § 32 lg 4 tähenduses õigust avaldada viimset tahet. Ka Riigikohus on võtnud seisukoha, et pärandaja testeerimisvabadus on põhiseadusliku pärimisõiguse kaitsealas.[5]
Eesti kehtiv pärimisseadus ei sätesta testeerimisvabaduse legaaldefinitsiooni. Õiguskirjanduses on seda määratletud õiguskorras füüsilisele isikule antud võimalusena teha surma puhuks enda vara kohta õiguslikult kehtivaid korraldusi. Ühtlasi on testeerimisvabadus seotud omandiõigusega. Riigikohus on esitanud seisukoha, et testeerimisvabadus on omandi käsutamise vabaduse väljendus. See tähendab, et omaniku võõrandamisõigus hõlmab õigust teha surma puhuks oma vara kohta korraldusi.[5]
Kuigi nii testeerimis- kui ka lepinguvabadus realiseerivad eraõiguse privaatautonoomia põhimõtet, on neil selge erinevus. Testeerimisvabadus võimaldab viimse tahte avalduse ühepoolselt tühistada. Lepingud on aga mõlemale poolele siduvad, mistõttu enamasti pole nendest võimalik ühepoolselt taganeda.[6]
Testeerimisvabaduse piirid muuda
Nii nagu enamik printsiipe, pole testeerimisvabadus piiramatu. Testament ja pärimisleping – nagu kõik tehingud – on allutatud tsiviilseadustiku üldosa seaduses toodud tehingu kehtivuse eeldustele. Sellest tulenevalt peab testamendi tegemine vastama rangetele vorminõuetele, olema kooskõlas heade kommetega ja avaliku korraga.[7] Isikul on vabadus muuta testamenti igal ajal, põhjendamata seejuures eelistuste muutumist ja küsimata kelleltki nõusolekut. Siiski tuleb pärandajal ka viimse tahte avalduse muutmisel kinni pidada seaduses sätestatud vorminõuetest.[8]
Põhiline testeerimisvabaduse piirang seisneb sundosaõiguses.[9] See tähendab, et testeerimisvabadust piirab sundosaõiguse edukas maksmapanek. Seadus on selles osas sekkunud, et tasakaalustada pärandaja vaba eneseteostamisõigust ning tema perekonna ootusi ja vajadusi. Näiteks on alaealisel lapsel – kuivõrd tema suhtes eeldatakse ülalpidamiskohustuse olemasolu[10] – vanema surma korral õigus nõuda sundosa, kui see vanem on teinud testamendi kellegi teise kasuks.<re name="mikk39"/> Eesti seadusandja on nimetanud sundosaõigusega testeerimisvabaduse piiramist õigustavaks eesmärgiks pärandaja lähisugulaste ja abikaasade kaitse, keda pärandaja pidi oma eluajal ülal pidama.[11] Järelikult on sundosa saama õigustatud vaid isikud, kelle suhtes oli pärandajal perekonnaõigusest tulenev ülalpidamiskohustus.[12]
Testaator võib teha testeerimisvabaduse põhimõttest tulenevalt korraldusi, millega määrab perekonnaliikmele väga väikese osa pärandvarast või jätab ta üldse ilma. Üldjuhul kehtib eeldus, et pärandajal on oma valikutele kaalukad põhjendused. Siiski sekkub testeerimisvabadusse perekonnapärimisõiguse põhimõte, mille kohaselt teatud eeldustel saavad pärandist osa abikaasa ja lähisugulased ka siis, kui vara on pärandatud perekonnavälisele isikule. Sundosaõigus piirab testeerimisvabadust, seades pärandaja vaba tahte väljendamise õigusele piirid ulatuses, mis vastavad ühiskonnas tunnustatud väärtushinnangutele.[13]
Pärandaja viimset tahet tuleb tõlgendada ja kindlaks määrata, lähtudes pärimisseaduses täpselt määratletud korralduste tüüpidest. Selles nähtub testeerimisvabaduse piiramine pärimisseaduses määratletud korralduste tüüpidest tulenevalt. Ühtlasi piirab testeerimisvabadust ka korralduste ajaline kehtivus. Seetõttu pole pärimisseaduses lubatud teha surma puhuks korraldusi, mis loovad tingimusi või piiranguid kauemaks kui 30 aastat pärast pärandaja surma.[14]
Isikul on võimalik piirata iseenda testeerimisvabadust, valides viimse tahte avalduse liigiks abikaasade vastastikuse testamendi või pärimislepingu.[9] Abikaasade vastastikuse testamendiga tehakse olemuslikult siduvaid korraldusi, mis muutuvad siduvaks pärast ühe abikaasa surma. Sel juhul kaotab abikaasade vastastikuse testamendi järgi, millega on määratud ka lõpp-pärija, pärandi vastu võtnud üleelanud abikaasa oma testeerimisvabaduse.[15] Üleelanud abikaasa ei saa enda surma puhuks enam teistsuguseid korraldusi teha: kauem elanud abikaasa on varem surnud abikaasa pärija ning pärast esimese surma saab pärijaks abikaasade ühiselt määratud isik.[16]
Testeerimisvabadus hõlmab testaatori õigust ümber mõelda ja varem tehtud testament igal ajal ühepoolselt tühistada.[17] Pärimisleping on selline viimse tahte avaldus, milles sisalduvad korraldused muutuvad pärandaja jaoks siduvaks tema eluajal. Seetõttu ei saa ta põhimõtteliselt pärimislepingus sisalduvaid lepingulisi korraldusi ühepoolselt muuta.[17] Järelikult on pärimisleping mitmepoolne tehing pärandaja ning tema vabalt valitud ühe või enama isiku vahel. Sellise lepingu sõlmimisega piirab testaator enda testeerimisvabadust, kuivõrd on ta nende lepinguliste kohustustega seotud ega saa neid ühepoolselt muuta.[18]
Oluline on märkida, et viimse tahte avalduses tehtud korraldused jõustuvad alles pärandi avanemisega. Seega ei piira viimse tahte avaldamine pärandaja õigust enda vara kasutada ja käsutada. Potentsiaalne pärimisõigus pole õiguslikult kaitstav positsioon. Seadusjärgsest pärimiskorrast saab kõrvale kalduda testamendi või pärimislepinguga, kujundades testamendi sisu omal äranägemisel õiguslike võimaluste piire arvestades. See ei välista pärandaja käsutusõigust ning testaator saab kord testamendiga avaldatud tahet ühepoolselt muuta.[19]
Testeerimisvabaduse isiklikkus muuda
Eesti kehtivast pärimisseadusest tuleneb isiklikkuse nõue.[20] Seaduse kohaselt teeb testamendi testaator isiklikult.[21] Pärimislepingu, samuti selle muutmise või lõpetamise kokkuleppe peab pärandaja sõlmima isiklikult. Pärandajana saab pärimislepingut sõlmida ainult teovõimeline isik.[22] Testaator peab ise otsustama mistahes viimse tahte avalduse sisu üle ning see peab kindlasti kujunema ilma kolmandate isikute mõjutusteta. Tehinguline ega seadusjärgne esindaja ei saa pärandaja nimel testamenti teha ega pärimislepingut sõlmida. Nii tehtud viimse tahte avaldusel puudub õiguslik tagajärg. Isiklikkuse nõue tähendab ka seda, et viimse tahte avalduse tagajärgede eest vastutab testaator isiklikult ning sellist vastutust ei saa jagada ega üle kanda.[20]
Alaealiste teovõime on üldjuhul piiratud. Viimse tahte avalduse tegemine eeldab kehtivat tahteavaldust, mistõttu enamasti pole alaealistel võimalik viimse tahte avaldust teha.[23] Pärimisseadus loob erandi vähemalt 15-aastastele isikutele.[24] Tavapäraselt on alaealistel tehingute tegemiseks vajalik seadusliku esindaja nõusolek, kuid eelnevast lähtudes pole vähemalt 15-aastasel alaealisel seda notariaalselt tõestatud testamendi tegemiseks vaja.[25] See tuleneb asjaolust, et testamendi kehtivuse sõltuvusse seadmine vanema nõusolekust oleks vastuolus testamendi tegemise isiklikkuse nõudega. Kuna seaduslik esindaja on alaealise seadusjärgne pärija, oleks nõusoleku andmise või mitteandmisega võimalik mõjutada nii testamendi tegemist kui ka selle sisu ning sel moel piirata isiku testeerimisvabadust.[20]
Pärandaja testeerimisvabaduse – näiteks sundis pärandaja pärijat viimse tahte avaldust tegema või takistas selle tegemist – rikkumine toob kaasa isiku pärimiskõlbmatuse.[26]
Testeerimisvabadus korralduste sisus muuda
Seadusjärgse pärimise regulatsioon ei võimalda alati vara jagada vastavalt kõigi pärandajate tahtele ja soovile. Testeerimisvabadus annab pärandajale võimaluse kujundada oma vara saatust just nii, kuidas talle tundub õiglane ja vajalik. Näiteks võimaldab testeerimisvabadus pärandajal muuta pärandiosa suurusi seaduses sätestatuga võrreldes. Samuti saab pärandaja pärandada enda vara isikutele, kellel seaduse järgi poleks selle vara suhtes pärimisõigust.[27] Testamendiga saab pärandaja näidata enda suuremeelsust, kui jätab vara näiteks sõpradele või heategevuseks. Tihti on testaatori korraldus vara jätta seotud sooviga tasuda soodustatud isikule juba tehtud heateo eest.[28] Testeerimisvabadus võimaldab pärandajal teha vastavaid korraldusi pärija[29], annaku[30], sihtkäsundi[31] või sihtmäärangu[32] korralduse kaudu.
Viited muuda
- ↑ U. Liin. Pärimisõigus. Tallinn: Ilo 2005, lk 109-110.
- ↑ Mikk 2012, lk 15.
- ↑ 3,0 3,1 Mikk 2012 lk 40.
- ↑ R. Alexy. Põhiõigused Eesti põhiseaduses. – Juridica eriväljaanne 2001, lk 19.
- ↑ 5,0 5,1 RKTKo 3-2-1-73-04, p 17-18.
- ↑ Mikk 2012, lk 15-16.
- ↑ Mikk 2012, lk 39.
- ↑ Mikk 2012 lk 79.
- ↑ 9,0 9,1 Mikk 2012 lk 16.
- ↑ Perekonnaseaduse § 97 p 2
- ↑ Pärimisseaduse eelnõu seletuskiri. Lk 20.
- ↑ Pärimisseaduse § 104 lg 1.
- ↑ Mikk 2012, lk 142.
- ↑ U. Liin. Pärimisõigus. Tallinn: Ilo 2005, lk 108-109.
- ↑ Mikk 2012 lk 73.
- ↑ Pärimisseaduse § 90 lg 2.
- ↑ 17,0 17,1 Mikk 2012, lk 74.
- ↑ Pärimisseaduse § 102 lg 1.
- ↑ Mikk 2012, lk 39-40.
- ↑ 20,0 20,1 20,2 Mikk 2012 lk 42.
- ↑ Pärimisseaduse § 19 lg 2.
- ↑ Pärimisseaduse § 95 lg 3.
- ↑ Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lg 2.
- ↑ Pärimisseaduse § 27 ls 1.
- ↑ Pärimisseaduse § 27 ls 2.
- ↑ Pärimisseaduse § 6 lg 1 p-d 2-3.
- ↑ H. Brox. Pärimisõigus. Tallinn: Juura 2003, äärenumber 23.
- ↑ U. Liin, U. Nagel. Abikaasade vastastikusest testamendist. – Juridica 2001, lk 35.
- ↑ Pärimisseaduse § 39 lg 1.
- ↑ Pärimisseaduse § 56 lg 1.
- ↑ Pärimisseaduse § 73 lg 1.
- ↑ Pärimisseaduse § 76 lg 1.
Kirjandus muuda
- T. Mikk. Pärimisõigus. Sisekaitseakadeemia: Tallinn 2012