Ava peamenüü

Viimse tahte avaldus on isiku korraldus oma surma puhuks, millel on õiguslik tähendus. Viimse tahte avaldusi on kahte liiki: testament ja pärimisleping.[1]

Et viimse tahte avalduses on korraldused just surma puhuks, siis on tegemist mortis causa tehinguga. See tähendab, et seal sisalduvad korraldused jõustuvad alles pärast nende tegija surma.

TestamentRedigeeri

  Pikemalt artiklis Testament

Testament võib olla notariaalselt tõestatud või kodune. Kodune testament võib olla tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud või omakäeline. Notariaalne testament võib olla notariaalselt tõestatud või notarile hoiule antud testament.[2]

PärimislepingRedigeeri

  Pikemalt artiklis Pärimisleping

Pärimisleping on kokkulepe pärandaja ja teise isiku vahel. Pärimislepinguga määratakse pärija, annak, sihtkäsund või sihtmäärang. Pärimislepinguga võib seadusjärgne pärija pärandist loobuda.[3]

ViitedRedigeeri

  1. Tiina Mikk (2012). Pärimisõigus. Tallinn: Sisekaitseakadeemia. Lk 11. 
  2. Pärimisseadus § 20
  3. Pärimisseadus § 95 lg 1