Ava peamenüü

Pärija on isik, kellele pärandaja vara (pärand) pärandaja surma korral tervikuna üle läheb.[1] Pärimisseaduse (PärS) § 5 lg 3 järgi võib pärija olla füüsiline isik, kes pärandaja surma ajal on elus, või juriidiline isik, kes sel ajal on olemas. Eraõiguslik juriidiline isik on olemasolev siis, kui see on kantud seadusega ettenähtud registrisse, sest siis on see õigusvõimeline.[2] Loomad ja asjad pärijad olla ei saa. Isik saab pärijaks siis, kui pärandaja on oma tahteavaldusega, st testamendiga (testamendijärgne pärija) või pärimislepinguga (pärimislepingujärgne pärija) tema selleks nimetanud või pärandaja tahteavalduse puudumisel siis, kui see tuleneb seadusest (seadusjärgne pärija). Testamendijärgne pärija on seega isik, kellele testaator on testamendiga pärandanud kogu oma vara või mõttelise osa (murdosa) sellest (PärS § 39 lg 1), pärimislepingujärgne pärija aga isik, kelle pärandaja on nimetanud pärimislepinguga oma pärijaks (PärS § 95 lg 1). Seadusjärgne pärija on isik, kes pärib pärandaja vara seadusjärgse pärimise reeglite järgi. Üks ja sama isik võib korraga osutuda nii seadusjärgseks, testamendijärgseks kui ka pärimislepingujärgseks pärijaks.[3]

Kui pärija pärib kogu pärandaja vara üksi, võib teda nimetada ainupärijaks. Kui pärijaid on mitu, nimetatakse neid kaaspärijateks (PärS § 147). Tulenevalt pärandaja viimse tahte avalduses väljendatud korraldustest võib eristada ase- (PärS § 42 lg 1), eel- ja järelpärijat (PärS § 45 lg 1).

Pärijaks saab olla vaid pärimisvõimeline isik. Pärimisvõime olemasolust hoolimata ei saa isik pärida, kui ta on pärimiskõlbmatuks tunnistatud.

Pärimisvõime on isiku võime olla pärija (PärS § 5 lg 1). Pärimisvõimeline on iga õigusvõimeline isik (PärS § 5 lg 2). Kuna pärandaja surma korral lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, mis pärandaja surmaga ei lõpe, peab pärija olema pärandaja surma ehk pärandi avanemise ajal õigusvõimeline, et olla pärimisvõimeline. Siiski loetakse pärast pärandi avanemist elusalt sündinud laps pärandi avanemise ajal pärimisvõimeliseks, kui ta oli eostatud enne pärandi avanemist (eelõigusvõime) (PärS § 5 lg 4). Sihtasutus, mis luuakse testamendi või pärimislepingu alusel, loetakse pärandi avanemise ajal olemasolevaks, kui ta hiljem omandab juriidilise isiku õigused (PärS § 5 lg 4).

Pärimiskõlbmatu on isik, kes:

  • tahtlikult ja õigusvastaselt põhjustas pärandaja surma või püüdis seda teha;
  • tahtlikult ja õigusvastaselt asetas pärandaja olukorda, milles pärandaja oli kuni oma surmani võimetu tegema või tühistama viimse tahte avaldust;
  • sunni või pettusega takistas pärandajat tegemast või muutmast viimse tahte avaldust või samal viisil sundis teda viimse tahte avaldust tegema või tühistama, kui pärandajal ei olnud võimalik oma tegelikku viimset tahet väljendada;
  • tahtlikult ja õigusvastaselt kõrvaldas või hävitas testamendi või pärimislepingu, kui pärandajal ei olnud enam võimalik seda uuendada;
  • võltsis pärandaja tehtud testamendi või pärimislepingu või selle osa (PärS § 6 lg 1).

Seadusjärgselt pärimiskõlbmatuks loetakse lapse suhtes ka tema vanem, kellelt kohus on hooldusõiguse täielikult ära võtnud (PärS § 6 lg 2).

Pärimiskõlbmatule pärijale pärandaja vara üle ei lähe, tema asemel on õigustatud pärima see isik, kes oleks pärinud siis, kui pärimiskõlbmatu isik oleks surnud enne pärandi avanemist (PärS § 7).

Vaidluse korral tunnistab pärimisvõimelise isiku pärimiskõlbmatuks kohus huvitatud isiku nõudel (PärS § 8 lg 1).

ViitedRedigeeri

  1. Hans Brox (tõlk: Tiina Prööm, Lehti Hiller) (2003). Pärimisõigus. Tallinn: Juura. Lk 3. 
  2. "Tsiviilseadustiku üldosa seadus". (§ 26 lg 1, 2).
  3. Urve Liin (2005). Pärimisõigus. Tallinn: Kirjastus Ilo. Lk 15.