Pärimisleping
Pärimisleping on pärandaja ja teise isiku kokkulepe, millega pärandaja nimetab teise lepingupoole või muu isiku oma pärijaks või määrab talle annaku, sihtkäsundi või sihtmäärangu, samuti kokkulepe pärandaja ja tema seadusjärgse pärija vahel, millega viimane loobub pärimisest.[1] Pärimisleping on kõrgeima jõuga viimse tahte avaldus ehk oma jõult on pärimisleping testamendi ja seaduse ees esimesel kohal, kuigi oma kasutussageduselt nende järel viimasel kohal.[2] Pärimisleping võib sisaldada nii siduvaid kui ka mittesiduvaid korraldusi.[3] Korralduste siduvus on pärimislepingu üks olemuslikke tunnuseid.[4] Seega kui testament on ühepoolne tahteavaldus, siis pärimisleping on mitmepoolne tehing ehk leping. Tegemist on positiivse pärimislepinguga, kui pärandaja on määranud lepingupoolele või kolmandale isikule mingi hüve ning negatiivse pärimislepinguga on tegemist olukorras, kui on sõlmitud pärandist loobumise leping. Pärimislepinguga ei või kitsendada pärandaja õigust vallata, kasutada ja käsutada oma vara, küll aga on võimalik pärijal pärast pärandaja surma võimalik nõuda näiteks vara müügi tagasipööramist.[5] Lepingujärgne pärija ei omanda pärimislepingu alusel pärandaja eluajal õigusi pärandaja varale.[6]
Pärimislepingu sõlmimine ja vorminõuded muuda
Pärimislepingutele on sätestatud ranged vorminõuded.[7] Pärimislepingut saab sõlmida üksnes notari juures notariaalselt tõestatud vormis[8] ning see kantakse pärimisregistrisse.[9] Pärimisregistri andmetel sõlmitakse pärimislepinguid aastas umbes 20–30, mida on testamentide sõlmimise kõrval äärmiselt vähe.[10] Pärimislepingu saab sõlmida teovõimeline pärandaja isiklikult.[11] Pärimislepingu eripäraks võib lugeda, et pärija nimetamist, annaku määramist või pärimisest loobumist saab siduda teise lepingupoole kohustusega midagi teha pärimisest loobunud pärija kasuks. See tähendab, et pärimisleping võib olla ka tasuline.[12]
Pärimislepingu muutmine, tühistamine ja taganemine muuda
Pärimislepingus tehtud korraldused on pärandajale siduvad juba tema eluajal ning neid ta ei saa enam ühepoolselt muuta ega tühistada.[5] Pärimislepingu pooled saavad eluajal lepingut muuta sõltumata kolmanda isiku tahtest[13] ning eluajal korraldusi tühistada notariaalselt tõestatud kokkuleppe või pärimislepinguga.[14] Pärast pärandaja surma on võimalik ühepoolselt pärimisleping tühistada vaid siis, kui loobuda pärimislepinguga ette nähtust.[15] Pärimislepingu tühistamise alused on: eksimus, pettus, ähvardus, raskete asjaolude ärakasutamine, aga mitte näiteks kooselu lõppemine.[16][5] Pärimislepingu tühistamiseks tuleb esitada hagi kohtusse ühe aasta jooksul tühistamise aluseks olevast asjaolust teadasaamisest arvates, kuid mitte hiljem kui 30 aasta möödumisel pärandi avanemisest arvates.[17] Samuti on võimalik pärimislepingust pärandaja eluaja jooksul taganeda. Kõige rahumeelsem ja loomulikum viis pärimislepingust taganemiseks on pärimislepingus kokku lepitud taganemisõigus.[18] Ülejäänud taganemisõiguse kasutamise võimalused hõlmavad kuriteo toimepanemist pärandaja või tema lähikondsete vastu, samuti seadusest tulenevat ülalpidamiskohustuse rikkumist või lepingust tuleneva kohustuse tahtlikku täitmata jätmist olulisel määral.[19]
Viited muuda
- ↑ Pärimisseadus (PärS). – RT I, 10.03.2016, 16, § 95 lg 1.
- ↑ U. Liin. Pärimisleping ja selle seosed võlaõigusega. – Juridica 2003 nr 10, lk 698.
- ↑ H. Brox. Pärimisõigus. Tallinn: Juura 2003, lk 81.
- ↑ T, Mikk. Pärimisõigus. Tallinn: Sisekaitseakadeemia 2012, lk 82.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Vainküla, Kirsti (4. aprill 2023). "Kuidas mitte korraldada pärimisasju. Õpetlik näide vallavanemast, kes mõtles liiga vara surmale". Eesti Ekspress. Vaadatud 5. aprillil 2023.
- ↑ PärS § 96 lg 2.
- ↑ U. Liin. Pärimisõigus. Tallinn: Ilo 2005, lk 78.
- ↑ PärS § 100.
- ↑ PärS § 176 lg 1.
- ↑ M. Kurgpõld. Pärimislepingu praktiline väärtus. Tallinn: Tartu Ülikool 2013, lk 15.
- ↑ PärS § 95 lg 3.
- ↑ E. Silvet, I. Mahhov. Kuidas pärida ja pärandada? Tallinn: Juura 1997, lk 46.
- ↑ PärS § 101 lg 2.
- ↑ PärS § 102 lg 1.
- ↑ PärS § 103 lg 4.
- ↑ Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS). – RT I, 20.04.2017, 21, § 94.
- ↑ PärS § 102 lg 3
- ↑ PärS § 103 lg 1 p 1.
- ↑ PärS § 103 lg 1 p-d 2–4.