Vikipeedia

Annak

Annak on testamendis määratud konkreetne varaline hüve, mille pärandaja jätab vabalt valitud isikule,[1] või korraldus testamendis, millega pärandaja määrab ühele või mitmele isikule konkreetse varalise hüve pärandvarast.

Annak on Eesti õiguses reguleeritud pärimisseaduse paragrahvides 56–72.[2]

Pärandajal on võimalik:

Annakuesemete liigid muuda

Annak võib olla asi, rahasumma, õigus, nõue, kohustusest vabastamine või muu üleantav hüve.[4]

Kui testamendis on kirjeldatud eseme liigitunnuseid, aga ei ole määratud konkreetset eset, siis loetakse annakuks kirjeldusele vastav ese pärandvara hulgast. Kui neid on mitu, siis valib eseme annakusaaja. Kui liigitunnustega eset pärandis ei ole, peab annakutäitja sellise eseme pärandvara arvelt hankima ja selle annakusaajale ikkagi üle andma.[5]

Annakutäitja muuda

Annakutäitja on isik, kellel on kohustus annakuese üle anda. Üldjuhul on annakutäitja pärija, aga pärandaja võib selleks testamendis määrata ka muu isiku.[6]

Annakutäitja peab üldjuhul annakueseme üle andma siis, kui tal on see olemas. Erandjuhtum on rahasumma puhul – see tuleb üle anda ka siis, kui sellist summat ei ole annakutäitjal kohe võtta. Siiski ei pea annakutäitja oma varast maksma, vaid annakukorraldus täidetakse pärandvara ulatuses.[7] Kui annakute täitmiseks pärandvarast ei piisa, siis vähendatakse annakuid võrdeliselt nende suurusega nii palju, et iga annak selles osas täidetaks.[8]

Annakutäitja vastutab annakuks määratud eseme hävimise või selle väärtuse vähenemise eest, kui see on toimunud tema süül. Sel juhul on annakusaajal õigus annakutäitjalt nõuda kahju hüvitamist.[9]

Annakusaaja muuda

Annakusaaja on isik, kellel tekib õigus nõuda annakutäitjalt annakueseme üleandmist. See tähendab, et pärandi avanemisel ei saa annakusaaja kohe annakueseme omanikuks, vaid tal tekib eseme suhtes üksnes õigus nõuda selle omandi üleandmist. Omanikuks saab annakusaaja alles siis, kui annakuese on talle üle antud.[10] Annakusaaja ei tohi olla pärimiskõlbmatu. Kui annakusaaja on pärimiskõlbmatu ja pole määratud aseannakusaajat, on annak kehtetu.[11] Annakusaajal on õigus annak vastu võtta või sellest loobuda. Korraga saab loobuda ühest annakust, annaku osaline vastuvõtmine ei ole võimalik. Kui ühele annakusaajale on määratud mitu annakut, siis võib ta valida, millised ta vastu võtab ja millistest ta loobub.

Aseannakusaaja muuda

Pärandaja võib määrata lisaks annakusaajale ka aseannakusaaja. Aseannakusaaja saab annaku juhul, kui annakusaaja sureb enne pärandi avanemist, loobub annakust või on pärimiskõlbmatu.[12][13]

Allannak muuda

Allannak on annak olukorras, kus pärandaja on määranud annakusaaja ka annakutäitjaks kolmanda isiku suhtes. Sel juhul on mingi osa tema annakust allannak, mille ta peab määratud isikule tema nõudel üle andma.[14]

Annaku täitmine muuda

Annakuks määratud ese läheb pärandi avanemisel koos muu pärandvaraga esialgu seaduse alusel üldõigusjärgluse korras pärijate omandisse. Annakusaaja ja pärija vahel tekib seadusest tulenev võlasuhe. Selle järgi on pärija kohustus anda annakusaajale üle annakuks määratud ese ja võimaldada omandiõiguse üleminek vastavalt testamendile või pärimislepingule, kui pärandvara koosseis seda võimaldab.[10]

Et annakusaaja saaks annakueseme omanikuks, peab toimuma tehing pärija ja annakusaaja vahel. Vallasasja puhul on omandiõiguse üleandmiseks vajalik asjaõiguskokkulepe ja valduse üleandmine; kinnisasja puhul notariaalselt tõestatud vormis asjaõiguskokkulepe ja kanne kinnistusraamatus. Õiguse üleandmine toimub vastavalt seadusele. Annaku üleandmine toimub eriõigusjärgluse alusel, erinevalt pärimisest, mis toimub üldõigusjärgluse alusel.[15]

Annaku kehtetus muuda

Annak on kehtetu järgmistel juhtudel.[11]

  1. Annakusaaja on pärandi avanemise hetkeks surnud ja pole määratud aseannakusaajat.
  2. Konkreetset annakueset ei ole pärandvara hulgas ning annakutäitjal puudus testamendijärgne kohustus seda hankida või kui annakuks on rahasumma.
  3. Annak on määratud edasilükkava tingimusega ja see ei ole saabunud 20 aasta jooksul pärandi avanemisest.
  4. Annakusaaja on annakust loobunud ja ei ole määratud aseannakusaajat.

Eristamine pärija nimetamisest muuda

Pärija nimetamine tähendab, et pärandaja on testamendis jätnud kogu või mingi mõttelise osa oma pärandvarast pärijale. Pärija on pärandaja üldõigusjärglane ja talle lähevad pärandi avanemisel testamendis määratud osas üle kõik pärandaja varad ja kohustused ning ta ei saa neid valida.[16]

Pärija nimetamine testamendis erineb annaku määramisest selle poolest, et esimese puhul lähevad kogu vara ja kohustused pärijale üle kohe pärandi avanemisel, teise puhul tekib annakusaajal aga ainult õigus nõuda konkreetset annakueset annakutäitjalt. Annakusaaja saab pärijate võlausaldajaks ja annakusaajal on õigus pärijatelt annak välja nõuda alles pärast seda, kui pärijad on pärandi vastu võtnud ning täitnud pärandil lasuvad muud kohustused.[17]

Annakusaaja ja pärija võivad, aga ei pruugi olla eri isikud. See tähendab, et üks isik võib korraga olla kas ainult pärija, ainult annakusaaja või korraga nii pärija kui ka annakusaaja.

Kriteeriumid muuda

Kui ei ole selge, kas tegemist on pärija nimetamise või annaku määramisega, tuleb lähtuda pärandaja tahtest testamendi tõlgendamise kaudu. Pärija nimetamise ja annaku määramise eristamiseks on Tiina Mikk välja pakkunud järgmised kriteeriumid.[18]

  1. Kui pärandaja tahtis pärandi jätta soodustatud isikule vahetult, on tegemist pärija nimetamisega. Kui pärandaja tahtis soodustatud isikule jätta nõude pärijate vastu, on tegemist annaku määramisega.
  2. Kui pärandaja tahtis testamendis, et soodustatud isik saaks kogu pärandvara omanikuks, maksaks pärandaja võlad ja tasuks pärandiga seotud kulud, siis on tegemist pärija nimetamisega.
  3. Kui pärandaja tahtis testamendis soodustatud isikule jätta ainult üksiku hüve, on tegemist annaku määramisega. Kui pärandaja tahtis nimetada endale õigusjärglast, kes võtab üle pärandaja õigused ja kohustused, on tegemist pärija nimetamisega. Pärija nimetamise puhul jäetakse isikule üldiselt kogu vara või mõtteline osa varast.
  4. Kui soodustatud isikule on jäetud vara põhiosa, s.o. enamik vara väärtusest, siis on tahtnud pärandaja ilmselt nimetada pärija.

Viited muuda

  1. ↑ Pärimisseadus § 56 lg 1
  2. ↑ Pärimisseadus RT I, 10.03.2016, 16
  3. ↑ Tiina Mikk. Annak pärandvarast eseme omandamise alusena. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool, 2010
  4. ↑ Pärimisseadus § 56 lg 2
  5. ↑ Pärimisseadus § 68
  6. ↑ Pärimisseadus § 57 lg 1
  7. ↑ Pärimisseadus § 67
  8. ↑ Pärimisseadus § 58 lg 2
  9. ↑ Pärimisseadus § 72
  10. ↑ 10,0 10,1 Tiina Mikk (2012). Pärimisõigus. Tallinn: Sisekaitseakadeemia. Lk 55.
  11. ↑ 11,0 11,1 Tiina Mikk (2012). Pärimisõigus. Tallinn: Sisekaitseakadeemia. Lk 59.
  12. ↑ Pärimisseadus § 60
  13. ↑ Pärimisseadus § 42
  14. ↑ Tiina Mikk (2012). Pärimisõigus. Tallinn: Sisekaitseakadeemia. Lk 58.
  15. ↑ Tiina Mikk (2012). Pärimisõigus. Tallinn: Sisekaitseakadeemia. Lk 56.
  16. ↑ Pärimisseadus § 39
  17. ↑ Urve Liin (2005). Pärimisõigus. Tallinn: Ilo. Lk 133.
  18. ↑ Tiina Mikk (2012). Pärimisõigus. Tallinn: Sisekaitseakadeemia. Lk 57.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Annak&oldid=6574506"