Võlasuhe
Võlasuhe (inglise keeles obligation) on õigussuhe, millest tuleneb võlgniku kohustus teha võlausaldaja kasuks tegu või sellest hoiduda ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist.[1]
Võlasuhe muuda
Võlasuhte sisu muuda
Võlasuhe on võlaõiguse keskne mõiste.[2] Võlasuhteid tuleb eristada viisakussuhetest, kus pooltevahelised kohustused ei ole õiguslikult siduvad.[3] Viisakussuhted on eelkõige kokkulepped, mille sisuks on tavaline suhtlus. Näiteks ei teki võlasuhet kutsest õhtusöögile.[4] Võlausaldajat kui õigustatud isikut nimetatakse ka kreeditoriks. Võlgnik ehk kohustatud isik on deebitor.[5] Võlasuhte mõiste puhul saab eristada kitsast ja laia tähendust. Võlasuhe kitsas tähenduses koosneb kohustusest ja sellele vastavast nõudest. Laias tähenduses on võlasuhe õigussuhete kompleks, mis koosneb mitmetest kohustustest ja nõuetest. Võlasuhe laias tähenduses on näiteks müügileping.[6]
Kohustus võib olla nii kindlal viisil käitumine (positiivne sooritus) või ka käitumisest hoidumine (negatiivne sooritus).[7] Võlasuhe võib piirduda kohustusega arvestada teatud viisil teise poole õiguste ja huvidega.[8] Võlasuhe tekib ainult võlgniku ja võlausaldaja vahel ning üldreegli järgi kolmandad isikud võlasuhtest õiguseid ei omanda (võlasuhte relatiivsus).[9] Erand on näiteks leping kolmanda isiku kasuks.[10]
Võlasuhteid reguleerib eelkõige võlaõigusseadus.[11]
Võlasuhte tekkimise alused muuda
Kõige olulisem võlasuhte tekkimise alus on leping. Võlasuhte aluseks võib olla ka kahju õigusvastane tekitamine, alusetu rikastumine, käsundita asjaajamine, tasu avalik lubamine või näiteks lepingueelsed läbirääkimised.[12]
Võlasuhte lõppemine muuda
Võlasuhe lõpeb, kui kohustus täidetakse, tehakse tasaarvestus, võlgnik ja võlausaldaja langevad kokku ehk üks isik on samaaegselt nii võlgnik kui ka võlausaldaja, pooled lepivad kokku võlasuhte lõppemises, lepingust taganetakse, leping öeldakse üles või füüsilisest isikust võlgnik sureb. Lepinguga võib kokku leppida täiendavates võlasuhte lõppemise alustes.[13]
Võlasuhete liigid muuda
Tehingulised ja seadusest tulenevad võlasuhted muuda
Tekkimisealusest lähtudes jagunevad võlasuhted tehingulisteks ja seadusest tulenevateks võlasuheteks. Tehingulised võlasuhted tekivad peamiselt lepingutest ja seetõttu nimetatakse seadusest tulenevaid võlasuhteid ka lepinguvälisteks võlasuheteks.[14]
Kestvusvõlasuhted ja ühekordsesele toimingule suunatud võlasuhted muuda
Ajaliselt saab võlasuhteid liigitada kestvusvõlasuheteks ja ühekordse toimingu vahetamisele suunatud võlasuheteks. Tavaline näide kestvusvõlasuhtest on üürileping. Müügileping on enamasti ühekordsele toimingule suunatud. Kui eristamine on keeruline, tuleb välja selgitada, milline oli poolte tahe lepingut sõlmides.[15]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Võlaõigusseadus. – Riigi Teataja, RT I, 15.03.2022, 15, § 3.
- ↑ Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M. Võlaõigus I. Üldosa. Tallinn: Juura 2004, lk 19.
- ↑ Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M. Võlaõigus I. Üldosa. Tallinn: Juura 2004, lk 29.
- ↑ Varul, P., Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M., Sein, K. Võlaõigusseadus. Komm vlj. 1. vlj. Tallinn: Juura 2016, lk 16.
- ↑ Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M. Võlaõigus I. Üldosa. Tallinn: Juura 2004, lk 19.
- ↑ Varul, P., Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M., Sein, K. Võlaõigusseadus. Komm vlj. 1. vlj. Tallinn: Juura 2016, lk 11.
- ↑ Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M. Võlaõigus I. Üldosa. Tallinn: Juura 2004, lk 23.
- ↑ Võlaõigusseadus. – Riigi Teataja, RT I, 15.03.2022, 15, § 2.
- ↑ Varul, P., Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M., Sein, K. Võlaõigusseadus. Komm vlj. 1. vlj. Tallinn: Juura 2016, lk 12.
- ↑ Võlaõigusseadus. – Riigi Teataja, RT I, 15.03.2022, 15, § 80.
- ↑ Võlaõigusseadus – Riigi Teataja, RT I, 15.03.2022, 15.
- ↑ Varul, P., Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M., Sein, K. Võlaõigusseadus. Komm vlj. 1. vlj. Tallinn: Juura 2016, 18-22.
- ↑ Võlaõigusseadus. – Riigi Teataja, RT I, 15.03.2022, 15, § 186.
- ↑ Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M. Võlaõigus I. Üldosa. Tallinn: Juura 2004, lk 30.
- ↑ Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M. Võlaõigus I. Üldosa. Tallinn: Juura 2004, lk 32-33.