Müügileping

Müügileping on võlaõiguslik leping.

Eesti kehtivas õiguses sätestab võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lõige 1 müügilepingu mõiste järgmiselt: "Asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu."[1]

Müügilepingu eseRedigeeri

Müügilepingu ese on üldjuhul asi ehk kehaline ese[2], kuid VÕS § 208 lõike 3 kohaselt laieneb müügilepingu regulatsioon ka „õiguse ja muu eseme müügile, muu hulgas energia, vee ja soojuse müügile ühendusvõrgu kaudu“[1]. Õigused on eelkõige nõudeõigused, aktsiad, osad, investeerimisfondide osakud, piiratud asjaõigused ja intellektuaalomandi õigused.[3] Kuivõrd praktikas võib olla raskendatud otsekohaldada kehaliste esemete müügi reguleerimiseks mõeldud sätteid mittekehalistele esemetele, siis VÕS § 208 lõike 3 kohaselt kohaldatakse müügilepingu sätteid mittekehalistele esemetele analoogia alusel ehk võimalikus ulatuses ja mõistlikul viisil.[3] Müügilepingu esemeks võivad olla ka muud hüved tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)[4] § 48 tähenduses, nt digitaalne sisu[3].

Müügileping kui kohustusetehingRedigeeri

TsÜS[4] § 6 lõikes 3 sätestatud lahutamispõhimõtte alusel eristatakse kohustus- ja käsutustehinguid[5]. Müügileping on kohustustehing.[3] Kohustustehinguga luuakse võlaõiguslik kohustus midagi teha, nt teha võimalikuks omandi üleminek ostjale.[5] Käsutustehing seevastu on suunatud vahetult õiguse ülekandmisele, nt omandi üleandmisele.[5] Kui müügilepingu kui kohustustehingu alusel tekib müüjal kohustus omand ostjale üle anda, siis käsutustehinguga see kohustus täidetakse.[5] Seejuures tuleb silmas pidada, et VÕS § 12 lõike 1 kohaselt "ei mõjuta lepingu kehtivust asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine võimatu või lepingupoolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu esemeks olevat asja või õigust"[1].

Kohustus- ja käsutustehingu sõltumatust õigusliku kehtivuse seisukohast nimetatakse abstraktsioonipõhimõtteks, mis on sätestatud TsÜS § 6 lõikes 4.[6] Näiteks võib kehtiva üürilepingu sõlmida ka üürileandja, kes ei ole üüritava asja omanik ja kellel puudub ka omaniku nõusolek.[7] Kuigi üürileping kehtib, siis osutub üürilepingu täitmine võimatuks. Isegi kui üürileandja annab üürnikule asja üle, on asja omanikul õigus asi asjaõigusseaduse (AÕS)[8] § 80 alusel välja nõuda. Kuna seeläbi rikub üürileandja VÕS §-s 271 sätestatud kohustust asi üle anda, siis tekib üürnikul õigus kasutada isiku vastu §-des 101 jj sätestatud õiguskaitsevahendeid.[1]

Ostja kohustusedRedigeeri

Müügilepingu legaaldefinitsioon sätestab ostja ja müüja põhikohustused.[9] Põhikohustused määravad „võlasuhte olemuse ja liigi“, kõrvalkohustustel on „põhikohustuste suhtes abistav tähendus“.[10] Ostja põhikohustused on võtta asi vastu ja tasuda ostuhind rahas. Ostja on VÕS § 23 lõike 2 kohaselt kohustatud tegema koostööd.[1] Tarnija ei saa vastutada kaupade üleandmise kohustuse rikkumise eest, kui „tarne jäi toimumata lõppkasutaja sertifikaadi puudumise tõttu, mille väljastamise võimalus ja õigus oli ainult ostjal“.[11]

Ostuhinna tasumise kohustuseRedigeeri

Ostuhinna tasumise kohustus on rahaline kohustus. Rahalise kohustuse täitmise viisi reguleeritakse VÕS §-ga 76 jj. Kui müügilepingus puudub erikokkulepe ostuhinna tasumise aja määramiseks, lähtutakse VÕS § 82 lõikest 5, mille kohaselt „tekib ostuhinna tasumise kohustus hiljemalt hetkel, mil müüja on täitnud müügilepingust tulenevad põhikohustused“.[12]

Asja vastuvõtmise kohustusRedigeeri

VÕS § 208 lg 1 kohaselt on ostja teine põhikohustus võtta vastu müügilepingu esemeks olev asi. Eelkõige eeldab asja vastuvõtmise kohustuse täitmine, et ostja teeb müüjaga koostööd, et müüja saaks täita asja üleandmise kohustuse ja omandi üleandmise kohustuse. Asja vastuvõtmise kohustus seisneb ka ostja kohustuses asi oma valdusesse võtta ja „vabastada müüja või müüja ülesandel müüdud asja hoidvad, vedavad või sellega muul viisil seotud isikud asja valdamise kohustusest“.[13]

Lepingu rikkumine müüja pooltRedigeeri

Müüjapoolsete kohustuste rikkumise tuvastamisel on oluline teha vahet, kas tegu on lepingutingimustele mittevastava asja üleandmisega või mõne muu kohustuse rikkumisega, eelkõige kohustuse täitmata jätmisega ja täitmisega viivitamisega. Vaheteo olulisus seisneb vastutusrežiimis. Nimelt allub lepingutingimustele mittevastava asja üleandmine vastutuse erirežiimile, mis on sätestatud VÕS §-des 217–227. Kohustuse täitmata jätmisel ja täitmisega viivitamisel kohaldub aga üldosa lepingulise vastutuse üldrežiim.[13]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Võlaõigusseadus".
  2. P. Kalamees jt. (2017). Lepinguõigus. Tallinn: Juura. Lk 27. 
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 P. Kalamees jt. (2017). Lepinguõigus. Tallinn: Juura. Lk 28. 
  4. 4,0 4,1 "Tsiviilseadustiku üldosa seadus".
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 P. Varul jt. (2011). Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura. Lk 100. 
  6. P. Varul jt. (2011). Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura. Lk 101. 
  7. P. Kalamees jt. (2017). Lepinguõigus. Tallinn: Juura. Lk 170. 
  8. "Asjaõigusseadus".
  9. P. Varul jt. (2016). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura. Lk 137. 
  10. P. Varul jt. (2016). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura. Lk 362. 
  11. P. Varul jt. (2016). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura. Lk 133. 
  12. P. Kalamees jt. (2017). Lepinguõigus. Tallinn: Juura. Lk 60. 
  13. 13,0 13,1 P. Kalamees jt. (2017). Lepinguõigus. Tallinn: Juura. Lk 61. 

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri