Kõrvalkohustus
Kõrvalkohustus (ingl secondary obligation) on võlasuhtest tulenev kohustus, mida saab eristada põhikohustusest võlasuhte olemuse, poolte tahte ning lepingu eesmärgi järgi.[1] Kõrvalkohustusi võib defineerida kahel eri viisil. Esiteks on kõrvalkohustuseks võlaõigusseaduse (VÕS) 8. peatükis nimetatud tagatistest tulenevad kohustused.[2] Teiseks, kõrvalkohustus on kohustus, mille funktsioon on põhikohustuse täitmise tagamine.[1]
Kõrvalkohustus kui tagatisest tulenev kohustus muuda
Võlaõigusseadus nimetab kõrvalkohustusteks lepingulisi kohustusi, mille eesmärk on tagada põhilepingust tulenevate kohustuste täitmine ning kindlustada võlausaldaja juhuks, kui põhikohustust ei täideta.[3] See aitab vähendada riske, mis võivad tekkida näiteks võlgniku pankrotistumise, maksejõuetuse või maksmisest keeldumise tagajärjel.[4] Lepingu sõlmimisel on vajalik kindlaks määrata kokkulepped tagatiste ja muude kõrvalkohustuste kohta ning dispositiivsuse põhimõtte järgi võivad nendes kokku leppida lepingupooled ise.[4] Vastavad kokkulepped peavad olema sõlmitud kõnealuse lepinguga samas vormis.[5]
Võlaõigusseaduse 8. peatükk käsitleb täpsemalt kõrvalkohustuse sätteid. VÕS § 141 järgi on kõrvalkohustusteks eelkõige käendamisest, garantii ja käsiraha andmisest ning leppetrahvi kokku leppimisest tulenevad kohustused.[5] 8. peatüki 1. jaos on sätestatud kaks isikliku tagatise põhiliiki: käendus ja garantii. 2. jaos esinevad regulatsioonid puudutavad käsiraha sätteid ning 3. jaos käsitletakse leppetrahvi.[2]
Kõrvalkohustus kui põhikohustuse täitmist tagav kohustus muuda
Kasutades kõrvalkohustuse defineerimiseks teist moodust, on sellel ennekõike põhikohustuse täitmise tagamise funktsioon. Kõrvalkohustus sisaldab ettekirjutusi selle kohta, kuidas peab toimuma põhikohustuse täitmine ning mida on vaja teha lepingu eesmärgi saavutamiseks.[1] Selle olemasolu ning täpsem sisu sõltub ennekõike lepingu sisust. Lepingu olemuse kohaselt võivad mõningad kohustused, nagu sooritus- ja kaitsekohustused, olla lepingus nii põhi- kui ka kõrvalkohustustena.[1] Müügilepingu puhul on oluline eelkõige teavitamiskohustus, mis tekib lepingueelsete läbirääkimiste käigus. Selle järgi lasub müüjal ostjale oluliste andmete edastamise kohustus ning samuti ka tõekohustus, mille kohaselt peavad lepingueelsetel läbirääkimistel avaldatavad andmed lepingueseme kohta olema tõesed.[6] Pooled võivad lisaks nimetatud kõrvalkohustustele leppida kokku ka muudes kohustustes, mille eesmärk on lepingu põhikohustuste täiendamine, täpsustamine või tagamine. Kui lepingust ei ilmne, millistes kõrvalkohustustes on pooled kokku leppinud, siis tuleb kohustused kindlaks määrata lepingu tõlgendamise teel.[7] Pooled peavad lepingu tõlgendamisel lähtuma ühisest tegelikust tahtest. Kui nende ühist tahet pole võimalik kindlaks teha, siis toimub tõlgendamine mõistlikkuse põhimõtte alusel.[5]
Eesmärgi järgi eristatakse kohustusi:
- kus mõlemad lepingupooled kohustuvad lepingu eesmärgi saavutamiseks tegema kõik mõistlikult võimaliku, et mitte kahjustada lepingu alust;
- mille eesmärk on põhikohustuse täitmise tagamine;
- mille eesmärk on lepingupoole õigushüvede erilise ohu korral vajaliku hoolsuse järgimine;
- mille eesmärk on tagada, et lepingupooled oleksid lepingut puudutavatest olulistest asjaoludest teadlikud.[8]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõiguse üldosa. Tallinn: Juura 2016, lk 26.
- ↑ 2,0 2,1 I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein, P. Varul. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016, lk 741.
- ↑ I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõiguse üldosa. Tallinn: Juura 2016, lk 28.
- ↑ 4,0 4,1 I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigus I. Üldosa. Tallinn: Juura 2004, lk 347.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Võlaõigusseadus. – RT I, 20.02.2019, 8.
- ↑ P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. Lepinguõigus. Tallinn: Juura 2017, lk 57.
- ↑ I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõiguse üldosa. Tallinn: Juura 2016, lk 27.
- ↑ I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõiguse üldosa. Tallinn: Juura 2016, lk 26-27.