Vikipeedia

Käsiraha

Käsiraha (lad arrha) on rahasumma, mille annab üks lepingupool teisele, et tõendada lepingu sõlmimist ja tagada selle täitmine.[1]

Käsiraha kokkulepe muuda

Käsiraha kokkulepe on võlaõiguslik tagamistehing. Erinevalt isiklikest tagatistest (nt käendus, garantii) on käsiraha rahaline tagatis. Lepingu täitmist tagab makstud raha, millest jääb lepingupool ilma kohustuse täitmata jätmise korral.[2]

Makstud rahasumma saab olla käsiraha ainult siis, kui pooled tahavad sellega selgelt lepingu sõlmimist tõendada ja täitmist tagada. Käsiraha kokkulepe ei saa ise olla põhileping (nt müügileping) ega seda asendada.[3]

Seotus põhilepinguga muuda

Käsiraha kokkuleppe kehtivus sõltub põhilepingust, selle olemasolust ja kehtivusest. Kui põhileping on tühine või tühistatud, võib käsiraha tagasi nõuda alusetu rikastumise sätete alusel. Seega on käsiraha aktsessoorne tagatis.[3]

Käsiraha kokkuleppe võib sõlmida mistahes vormis.[3] Juhul kui põhilepingule on seaduses ette nähtud kohustuslik vorm, peab käsiraha kokkulepe (kui tagatiskokkulepe) olema sõlmitud samas vormis.[4] Vastasel korral on käsiraha kokkulepe tühine.[5] Näiteks peab kinnisvara ostmisel antud käsiraha kohta olema notariaalselt tõestatud kokkulepe.[3]

Funktsioonid muuda

Käsirahal on:

  • tõendav funktsioon – käsiraha tõendab, et pooled sõlmisid lepingu ja käsiraha andja soovib seda täita;
  • tagav funktsioon – võimalus käsiraha kaotada sunnib poolt oma kohustust täitma;
  • karistuslik funktsioon – kohustuse mittetäitmisel jätab käsiraha saanud pool raha endale, sõltumata tekkinud kahju suurusest.[6]

Tagajärjed muuda

Lepingu täitmise korral peab käsiraha saanud pool arvestama selle eelduslikult täitmise katteks.[7] Nii muutub nt müügilepingu tõendamiseks antud käsiraha osaks ostuhinnast, mis on juba ette tasutud.[8]

Kui tagatud kohustus jääb täitmata, tuleb välja selgitada olukorra põhjus. Käsiraha andnud poole süü korral jätab teine pool raha endale. Kui aga mittetäitmisest tekkis teisele poolele ka kahju, arvestatakse käsiraha ühtlasi kahjuhüvitise katteks.[9]

Käsirahast ilma jäämine eeldab, et selle andnud pool oli täitmata jätmises süüdi. Seega ei hinnata käsiraha andnud poole käitumist mitte üldise garantiivastutuse, vaid erandina süülise vastutusstandardi järgi. Kui käsiraha andja on lepingut rikkunud, ei jää ta rahast ilma, kui tõendab, et polnud lepingut täitmata jättes hooletu.[10]

Kui lepingut ei täideta muul põhjusel kui käsiraha andja süü või on täitmine võimatu, tuleb käsiraha tagastada.[11] Muu põhjus tuleneb eelkõige käsiraha saanud poolest, kui tema käitumine takistab lepingu täitmist.[12] Täitmine on võimatu, kui ükskõik kumb lepingupool ei saanud kohustust täita vääramatu jõu tõttu.[8]

Käsirahast võib selle andja ilma jääda ainult siis, kui ta jätab oma kohustuse täiesti täitmata. Puudustega täitmise või viivituse korral rahasummat kaotada ei saa.[13]

Piiritlemine muuda

Mõnel juhul võib käsirahana makstud summa olla sisuliselt hoopis ette makstud leppetrahv. Sel juhul võib võlgnik tugineda ka leppetrahvi sätetele. Nii tohib võlgnik teha siis, kui ta maksab ette ebamõistlikult suure summa ning jääb lepingu rikkumise tõttu rahast ilma. Siis võib käsiraha andnud pool nõuda makstu vähendamist mõistliku summani ning seeläbi osa rahast tagasi saada.[3]

Käsiraha kokkulepe võib olla sarnane ka nn taganemisrahaga. Taganemisrahast jääb selle maksnu ilma siis, kui ta taganeb lepingust, mitte aga siis, kui ta rikub täitmiskohustust. Vaidluse korral tuleb kokkulepet rahasumma maksmise kohta tõlgendada, arvestades poolte eesmärki ja tahet.[3]

Käsiraha ei ole ettemaks. Ettemaksul ei ole lepingu sõlmimist tõendavat ega täitmist tagavat ülesannet.[14]

Viited muuda

  1. ↑ Võlaõigusseadus – Riigi Teataja: RT I, 04.01.2021, 19. § 156 lg 1.
  2. ↑ I. Kull, M. Käerdi, V. Kõve. Võlaõigus I. Üldosa. Tallinn: Juura, 2004, lk 348–349.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 I. Kull. VÕSK § 156/4.1 – P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein. Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Komm vlj. Tallinn: Juura 2016.
  4. ↑ Võlaõigusseadus – Riigi Teataja: RT I, 04.01.2021, 19. § 11 lg 3.
  5. ↑ Tsiviilseadustiku üldosa seadus – Riigi Teataja: RT I, 22.03.2021, 8. § 83 lg 1.
  6. ↑ I. Kull. VÕSK § 156/4.1, § 157/4.1 – P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein. Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Komm vlj. Tallinn: Juura 2016.
  7. ↑ Võlaõigusseadus – Riigi Teataja: RT I, 04.01.2021, 19. § 156 lg 2.
  8. ↑ 8,0 8,1 I. Kull. VÕSK § 156/4.2 – P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein. Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Komm vlj. Tallinn: Juura 2016.
  9. ↑ Võlaõigusseadus – Riigi Teataja: RT I, 04.01.2021, 19. § 157 lg 1.
  10. ↑ I. Kull, M. Käerdi, V. Kõve. Võlaõigus I. Üldosa. Tallinn: Juura, 2004, lk 198–199.
  11. ↑ Võlaõigusseadus – Riigi Teataja: RT I, 04.01.2021, 19. § 156 lg 2, § 157 lg 2.
  12. ↑ I. Kull. VÕSK § 157/4.2 – P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein. Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Komm vlj. Tallinn: Juura 2016.
  13. ↑ I. Kull. VÕSK § 157/4.1 – P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein. Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Komm vlj. Tallinn: Juura 2016.
  14. ↑ I. Kull, M. Käerdi, V. Kõve. Võlaõigus I. Üldosa. Tallinn: Juura, 2004, lk 377.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Käsiraha&oldid=5996284"