Viivis

Viivis on rahasumma, mille tasumist võlausaldaja saab võlgniku käest nõuda, juhul kui viimane viivitab rahalise kohustuse täitmisega. Viivis on üks õiguskaitsevahenditest.

Viivist ei ole lubatud arvestada intressivõlalt (VÕS § 116 lg 6). Eesti kohtupraktika on seda piirangut toetanud, kuigi ratsionaalne alus selliseks piiranguks puudub. Samuti rikub selline piirang Põhiseaduse §-i 32 põhimõtet, et "Igaühe omand on [...] võrdselt kaitstud." St omandi kaitse ei peaks sõltuma sellest, kas võlausaldajale kuulub viivituses olev põhinõue (viivis lubatud), leppetrahvinõue (viivis lubatud), kahjunõue (viivis lubatud) või intressinõue (viivis pole lubatud).

Viivist aetakse sagedasti segamini intressiga, kuid need on erinevad mõisted. Maksukorralduse seadus kasutab mõistet intress, kuigi see kuulub arvestamisele kohustuse rikkumise korral. St maksõiguse intress on tegelikult viivis.

Eesti

Võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 kohaselt on viivise määr poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, millele liidetakse 8 %. Seadusest tulenevast viivisemäärast võib lepinguga kõrvale kalduda.