Vikipeedia

Õiguskaitsevahend

Õiguskaitsevahend (inglise keeles legal remedy) on lepingust või seadusest tulenev võlausaldaja võimalus kõrvaldada või hoida ära negatiivsed tagajärjed, mis tekivad võlgniku kohustuse rikkumisel.[1] Õiguskaitsevahendite kasutamise võimalus on isikule kuuluv subjektiivne õigus.[2] Õiguskaitsevahendite kasutamine on relatiivse õiguse teostamine, mis tähendab õigustatud poole õigust kasutada õiguskaitsevahendeid kindlaks määratud isiku suhtes.[3] Õiguskaitsevahendite kohaldamisel tekkivad nõuded on teisesed ehk sekundaarnõuded, sest need tulenevad võlasuhte rikkumise tagajärjel seadusest.[4]

Õiguskaitsevahendid jagunevad nõueteks ja kujundusõigusteks.[2] Nõue on õigussuhte poole õigus nõuda teiselt poolelt mingi teo tegemist või teost hoidumist.[5] Kujundusõigus on õigussuhte poole õigus teise poole nõusolekust sõltumata õigussuhte sisu muuta või õigussuhe lõpetada.[3]

Õiguskaitsevahendite kasutamist reguleerib eelkõige võlaõigusseadus[6] (VÕS), aga ka tsiviilseadustiku üldosa seadus[7] (TsÜS) ja asjaõigusseadus[8] (AÕS).

Õiguskaitsevahendite kasutamise üldised eeldused muuda

Kehtiv võlasuhe muuda

Õiguskaitsevahendite kasutamise esimene eeldus on isikutevahelise kehtiva võlasuhte olemasolu.[9] Võlasuhe on VÕS § 2 lg 1 järgi õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (võlgniku) kohustus teha teise isiku (võlausaldaja) kasuks mingi tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Võlasuhe kui relatiivne suhe tekib ainult poolte vahel (inter partes), mistõttu saavad õiguskaitsevahendeid kasutada üksnes võlasuhte pooled.[10] Võlasuhte tekkimise alused on sätestatud VÕS § 3 p-des 1–6.

Kohustuse rikkumine muuda

Õiguskaitsevahendite kasutamise teine eeldus on võlasuhte teise poole kohustuse rikkumine.[11] Kohustuse rikkumine on VÕS § 100 järgi võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja kasutada õiguskaitsevahendeid võlgniku kohustuse rikkumise korral. Seega peab saama kehtivast võlasuhtest tekkinud kohustust ka sisse nõuda.[11] Kohustus on VÕS § 82 lg 7 järgi sissenõutav, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist.

Vastutus kohustuse rikkumise eest muuda

Õiguskaitsevahendite õiguspäraseks kohaldamiseks peab kohustust rikkunud pool kohustuse rikkumise eest ka vastutama.[12] Vastutus tähendab õigust kohaldada õiguskaitsevahendeid teise poole rikkumise korral.[13] Üldise vastutusstandardi ehk nn garantiivastutuse[13] korral vastutab VÕS § 103 lg 1 järgi võlgnik iga kohustuse rikkumise eest, välja arvatud juhul, kui rikkumine oli vabandatav. Kohustuse rikkumine on VÕS § 103 lg 2 kohaselt vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Eriline vastutusstandard kohaldub konkreetset liiki lepingute mittekohasel täitmisel, näiteks müügilepingu korral vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest VÕS § 218 alusel ja töövõtulepingu korral vastutab töövõtja töö lepingutingimustele mittevastavuse eest VÕS § 642 alusel.

Erandina võib võlausaldaja kasutada kindlaid õiguskaitsevahendeid sõltumata võlgniku vastutusest kohustuse rikkumise eest.[14] VÕS § 105 kohaselt on võlausaldajal võlgniku vastutusest olenemata õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, lepingust taganeda või leping üles öelda, samuti alandada hinda.

Viimaks peavad olema konkreetse õiguskaitsevahendi kohaldamisel täidetud selle õiguskaitsevahendi kohta sätestatud materiaalsed ja formaalsed eeldused.[15]

Õiguskaitsevahendite liigid muuda

Õiguskaitsevahendite liigid on sätestatud VÕS § 101 lg-s 1. Need on:

  1. kohustuse täitmise nõue;
  2. kohustuse täitmisest keeldumise õigus;
  3. kahju hüvitamise nõue;
  4. lepingust taganemise või lepingu ülesütlemise õigus;
  5. hinna alandamise õigus;
  6. viivise nõue.

VÕS § 101 lg 1 ei ole õiguskaitsevahendite kasutamise õiguslik alus, vaid õiguskaitsevahendite näitlik kataloog.[16] Iga konkreetse õiguskaitsevahendi kohaldamise eeldused ja piirangud on reguleeritud võlaõigusseaduse 5. peatüki 2. jaos §-des 108 jj.[16] Lisaks on võlausaldaja käsutuses muud seaduses sätestatud õiguskaitsevahendid, näiteks leppetrahvi nõue, samuti võivad võlasuhte pooled kokku leppida võimaluses kasutada seaduses sätestamata õiguskaitsevahendeid.[17]

Õiguskaitsevahendi valiku vabadus muuda

Eeldusel et õiguskaitsevahendi kohaldamise tingimused on täidetud, on võlausaldajal VÕS § 101 lg 2 kohaselt õigus ise valida, millist õiguskaitsevahendit ta kasutab.[18] Samuti tuleneb VÕS § 101 lg-st 2 põhimõte, mille kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumisel kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab samal ajal kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. See tähendab, et olemuslikult üksteist välistavad õiguskaitsevahendeid kohaldada ei saa, näiteks ei ole võlausaldajal võimalik samal ajal esitada kohustuse täitmise nõuet ja lepingust taganeda.[18] VÕS § 101 lg 2 järgi ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine enamasti võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.

Õiguskaitsevahendi kasutamise tähtaeg muuda

Õiguskaitsevahendite kasutamist piiravad aegumistähtajad, mida reguleerib tsiviilseadustiku üldosa seaduse 7. osa 10. peatükk.[19] Eraõiguse mõttes tähendab aegumine TsÜS § 142 lg 1 järgi ajavahemikku, mille möödumisel on isikul õigus keelduda oma kohustuse täitmisest.[20] See tähendab, et kui aegumistähtaeg on saabunud ja kostja sellele tugineb, siis kohus nõuet ei rahulda.[19] TsÜS § 142 lg 1 kohaselt saavad aeguda vaid nõuded, kujundusõiguste kohta sätestab seadus õigustlõpetavad tähtajad.[21] Näiteks võib lepingust taganemise avaldus olla VÕS § 118 lg 2 järgi kehtetu, kui kohustuse täitmise nõue on aegunud ja võlgnik sellele tugineb.[21] Samuti võib isik oma kohustuse täitmisest keelduda vaid senikaua, kuni teine pool on oma kohustuse täitnud või täitmist taganud.[22]

Tehingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat, seejuures algab TsÜS § 147 lg 1 järgi aegumistähtaeg nõude muutumisega sissenõutavaks.[19] Seadusega on kehtestatud mitmele nõudele ka materiaalselt lõpetavad tähtajad, mis välistavad nõuete esitamise tähtaja möödudes.[19] Näiteks võib VÕS § 108 lg 3 järgi täitmisnõude esitada üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui võlausaldaja sai kohustuse rikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Samuti võib müügilepingu korral VÕS § 220 järgi ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda ja seeläbi kasutada õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui ta pärast kohustuse rikkumise avastamist mõistliku aja jooksul müüjat sellest teavitab.[19]

Viited muuda

  1. ↑ P. Varul jt (2016). Võlaõigusseadus. I, Üldosa: kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, § 101/4.
  2. ↑ 2,0 2,1 P. Varul jt (2012). Tsiviilõiguse üldosa: õigusteaduse õpik. Tallinn: Juura, lk 51.
  3. ↑ 3,0 3,1 P. Varul jt (2012). Tsiviilõiguse üldosa: õigusteaduse õpik. Tallinn: Juura, lk 52.
  4. ↑ I. Kull, M. Käerdi, V. Kõve (2004). Võlaõigus. I. Üldosa. Tallinn: Juura, lk 217.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  5. ↑ P. Varul jt (2012). Tsiviilõiguse üldosa. Õigusteaduse õpik. Tallinn: Juura, lk 57.
  6. ↑ Võlaõigusseadus. – RT I, 20.02.2019, 8.
  7. ↑ Tsiviilseadustiku üldosa seadus. – RT I, 06.12.2018, 3.
  8. ↑ Asjaõigusseadus. – RT I, 22.02.2019, 11.
  9. ↑ I. Kull, M. Käerdi, V. Kõve (2004). Võlaõigus. I. Üldosa. Tallinn: Juura, lk 23.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  10. ↑ P. Varul jt (2016). Võlaõigusseadus. I, Üldosa: kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, § 2/4.1.2.
  11. ↑ 11,0 11,1 P. Varul jt (2016). Võlaõigusseadus. I, Üldosa: kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, § 101/7.2.1.
  12. ↑ I. Kull, M. Käerdi, V. Kõve (2004). Võlaõigus. I. Üldosa. Tallinn: Juura, lk 214.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  13. ↑ 13,0 13,1 I. Kull, M. Käerdi, V. Kõve (2004). Võlaõigus. I. Üldosa. Tallinn: Juura, lk 192.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  14. ↑ P. Varul jt (2016). Võlaõigusseadus. I, Üldosa: kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, § 101/7.2.2.
  15. ↑ P. Varul jt (2016). Võlaõigusseadus. I, Üldosa: kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, § 101/7.2, 7.3.
  16. ↑ 16,0 16,1 P. Varul jt (2016). Võlaõigusseadus. I, Üldosa: kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, § 101/5.1.
  17. ↑ P. Varul jt (2016). Võlaõigusseadus. I, Üldosa: kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, § 101/5.3.
  18. ↑ 18,0 18,1 P. Varul jt (2016). Võlaõigusseadus. I, Üldosa: kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, § 101/9.
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 19,3 19,4 P. Varul jt (2016). Võlaõigusseadus. I, Üldosa: kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, § 101/7.3.2.1.
  20. ↑ P. Varul jt (2012). Tsiviilõiguse üldosa: õigusteaduse õpik. Tallinn: Juura, lk 325.
  21. ↑ 21,0 21,1 P. Varul jt (2012). Tsiviilõiguse üldosa. Õigusteaduse õpik. Tallinn: Juura, lk 326.
  22. ↑ P. Varul jt (2016). Võlaõigusseadus. I, Üldosa: kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, § 101/7.3.2.2.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Õiguskaitsevahend&oldid=6457877"