Testamendi tõlgendamine
Testamendi tõlgendamine on pärimisõiguses kasutatav testamendi ehk viimse tahteavalduse sisu kindlaksmääramine. Viimse tahte avalduse tõlgendamise eesmärk on selgitada välja viimse tahte avalduse õiguslikult määrav sisu.[1]
Pärimisõiguses räägitakse kahesugusest tõlgendamise vajadusest. Esiteks saab viimse tahte avalduse tõlgendamise kaudu välja selgitada, millist liiki viimse tahte avaldusega on tegemist või kas avaldus üldse on viimse tahte avaldus. Teiseks hõlmab tõlgendamine korralduste sisu väljaselgitamist.[1] Testamendi tõlgendamisel lähtutakse testaatori (pärandaja) tegelikust tahtest. Tõlgendamise lähtekohad on testaatori tegelikud soovid ja motiivid, isegi kui need ei kajastu testamendi tekstis. Testamendi puhul ei kasutata grammatilist tõlgendamist.[2] Testamendi tõlgendamisel ei ole oluline testamendi sisu objektiivne ega normatiivne tähendus, vaid subjektiivne tähendus. Määrav ei ole see, kuidas saab korraldust objektiivselt mõista või kuidas seda mõistaksid isikud, keda testaator testamendis soodustas, vaid üksnes ja ainult see, millise tähenduse omistas korraldusele selle tegija.[1]
Viimse tahte tõlgendamisel tuleb lähtuda selle tegija tahtest viimse tahte avalduse tegemise hetkel, kasutades selleks nii testamendist nähtuvaid asjaolusid kui asjaolusid väljaspool testamenti.[3] Võimaluse korral peaks eelistama tõlgendust, mis säilitaks pärandaja tahte võimalikult suures ulatuses, nn favor testament 'i põhimõte.[3]
Isikute ja asjade nimetamine testamendis muuda
Isikute ja asjade nimetamisel testamendis piisab seesugusest nimetamisest või kirjeldamisest, mis ei jäta testaatori tahtes kahtlust. Kui testaatori tahtes ei ole kahtlust, ei mõjuta testamendi kehtivust eksimus asjade või isikute nimetamises või kirjeldamises ega see, et isiku või asja testamendis nimetatud omadus või tunnus on hiljem kadunud.[4]
Kui testaator on testamendis teinud korralduse teatud isikute ringi kasuks isikuid täpselt määramata, eeldatakse, et korraldus on tehtud kõigi nende kasuks, kes pärandi avanemise ajal kuulusid testamendis näidatud isikute ringi, kui testamendist ei tulene teisiti.[5] Kui testaator on testamendis teinud korralduse isiku kasuks, keda ta on kirjeldanud mitme isiku kohta käival viisil, ning ei ole selge, keda on silmas peetud, eeldatakse, et korraldus on tehtud kõigi nende isikute kasuks võrdsetes osades.[6]
Kui testaator on testamendis teinud korralduse alaneja sugulase kasuks, kes pärast testamendi tegemist, kuid enne pärandi avanemist sureb ja järele jäävad alanejad sugulased, siis eeldatakse, et korraldus on tehtud ka alanejate sugulaste kasuks. Korraldus on selle pärandiosa ulatuses, mille nad saaksid surnud alaneja sugulase asemele astumise korral seadusjärgselt pärides, kui testamendist ei tulene teisiti.[7]
Kui testaator on testamendis teinud korralduse kasutada pärandit või selle osa heategevuseks, täpsustamata korraldust, eeldatakse, et korraldus on tehtud testaatori viimase elukoha kohaliku omavalitsusüksuse kasuks kohustusega kasutada pärandit või selle osa heategevuseks.[8]
Abikaasa kasuks tehtud testamendi kehtetus muuda
Testament või selle osa, mille pärandaja on teinud oma abikaasa kasuks, on tühine, kui:
- abielu on lõppenud enne pärandaja surma;
- pärandaja oli enne oma surma esitanud kohtule abielu lahutamise nõude või andnud abielu lahutamiseks oma kirjaliku nõusoleku;
- pärandaja oli oma surma ajal õigustatud nõudma abielu kehtetuks tunnistamist ja oli esitanud kohtule sellekohase nõude.
Abikaasa kasuks tehtud testament ei ole tühine juhul, kui saab eeldada, et pärandaja oleks selle teinud ka eelnevalt nimetatud juhtudel.[9] Võimalikku tühisust saab vältida abikaasa nimelise nimetamisega testamendis.
Tingimusega korraldused muuda
Testaator võib testamendis pärija nimetada või annaku määrata edasilükkava tingimusega või tähtaja määramisega. Testaator võib testamendis teha ka muid edasilükkava või äramuutva tingimusega või määratud tähtajaga korraldusi.[10] Kui pärija on nimetatud tingimusega ning pärijale on testamendis määratud ka annak, kehtib tingimus ka annaku kohta, kui testamendist ei tulene teisiti. Kui annak on pärijale määratud tingimusega, ei sõltu annakusaaja pärijaks olek sellest tingimusest, kui testamendist ei tulene teisiti.[6]
Kui testaator on testamendis teinud edasilükkava tingimusega korralduse, kehtib korraldus ainult siis, kui isik, kelle kasuks korraldus on tehtud, on tingimuse saabumisel elus, kui testamendist ei tulene teisiti.
Kui testaator on testamendis väljendanud tahet teha edaspidi täiendavaid korraldusi, kuid ei ole neid teinud, on testament kehtiv, kui testaator ei ole testamendi kehtivust teinud sõltuvaks nendest korraldustest.[11]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 T. Mikk. Pärimisõigus. 2. trükk. Tallinn: Sisekaitseakadeemia 2012, lk 84
- ↑ "Pärimisseaduse seletuskiri (SE 56)".
- ↑ 3,0 3,1 T. Mikk. Pärimisõigus. 2. trükk. Tallinn: Sisekaitseakadeemia 2012, lk 85
- ↑ Pärimisseadus RT I, 10.03.2016, 16. § 28
- ↑ Pärimisseadus RT I, 10.03.2016, 16. § 30
- ↑ 6,0 6,1 Pärimisseadus RT I, 10.03.2016, 16. § 34
- ↑ Pärimisseadus RT I, 10.03.2016, 16. § 31
- ↑ Pärimisseadus RT I, 10.03.2016, 16. § 33
- ↑ Pärimisseadus RT I, 10.03.2016, 16. § 32
- ↑ Pärimisseadus RT I, 10.03.2016, 16. § 35
- ↑ Pärimisseadus RT I, 10.03.2016, 16. § 38