Sihtkäsund

Sihtkäsund on testaatori korraldus, millega ta testamendis või pärimislepingus paneb pärijale või annakusaajale (sihtkäsunditäitja) kohustuse, ilma et kellelgi tekiks sellele kohustusele vastavat õigust (PärS § 73).[1] Sihtkäsundiks on näiteks pärandaja surmapuhune korraldus pärijale või annakusaajale, kuidas nad peavad kujundama hauaplatsi, kes peab seda hooldama ja palju peaks selleks igal aastal pärandvarast kulutama.[2] Sihtkäsundiga võib pärandaja anda näiteks ka selliseid korraldusi, kuidas hoolitseda pärast pärandaja surma pärandaja lemmiklooma eest, või keelata pärandaja kirjavahetuse andmise võõrastesse kätesse. Sihtkäsundiks võib olla ka pärandaja korraldus, kuidas kaaspärijad peaksid omavahel pärandvara ära jagama ning millise konkreetse pärandieseme üks või teine pärijatest endale saab.[3] Sihtkäsundi sisuks võib olla niisiis igasugune tegevus või tegevusetusest hoidumine ning see pandud kohustus ei pea pärijale või annakusaajale kujutama endast alati varalist väärtust.[4]

EristamineRedigeeri

Sihtkäsundit tuleb eristada pärija mittesiduvast soovist, tingimuslikust pärijaks nimetamisest ja annakust. Sihtkäsundi ja tingimusliku korralduse eristamine võib vahel olla üsna keeruline. Sellepärast on seaduses antud eriti raske valiku jaoks ka oma lahendus, nimelt PärS § 73 lg 2 kohaselt loetakse siis, kui testamendist ei selgu, kas testaator on teinud tingimusega korralduse (PärS § 38) või sihtkäsundi, et tehtud on sihtkäsund.[4] Praktikas on oluline, et sihtkäsundi tegemise korraldust eristataks annaku määramise korraldusest. Annaku puhul on pärija või annakusaaja kohustuseks teisele isikule (annakusaajale) pärandvara arvelt mõne materiaalse hüve andmine selliselt, et selle hüve saajal tekib nõudeõigus annakut täitma kohustatud isiku vastu (PärS § 65). Sihtkäsundit kui pärijale või annakusaajale pärandaja poolt peale pandavat kohustust eristab annakust see, et pärandit kasutataks just tema hüvanguks. Seega on küll kohustatud isikud – vastav pärija või annakusaaja kui sihtkäsunditäitja, pole aga isikut, kellel tekiks sellele kohustusele vastavat nõudeõigust.[3]

TäitmisnõueRedigeeri

Soodustatud isikRedigeeri

Soodustatud isiku määramine ei ole sihtkäsundi puhul vajalik. Samuti ei ole sihtkäsundi eesmärk kellegi rikastamine, vaid pigem teatud mittevaralise eelise loomine.[5] Kui pärandaja teeb siiski kedagi soodustava sihtkäsundi, siis ei saa ta soodustatud isiku määramist reeglina jätta teise isiku teostada. Kui pärandaja on sihtkäsundi korralduses määranud kindlaks selle eesmärgi, siis võib ta jätta soodustatud isiku määramise sihtkäsunditäitja või kolmanda isiku otsustada. Ka siis, kui soodustatud isiku võib määrata vaba äranägemise kohaselt, võib kohtulikult kontrollida, ega see ei ole vastuolus pärandaja poolt määratud eesmärgiga või ei tulene pettusest.[6]

Sihtkäsundi täitmist nõudma õigustatud isikRedigeeri

Kuna sihtkäsundi soodustatud isik (kui selline üldse on olemas) ei saa nõuda sihtkäsunditäitjalt täitmist, siis on oht, et viimane sihtkäsundit ei täida.[7] Samas ei sõltu sihtkäsundi täitmine pelgalt sihtkäsundi täitja suvast. Seadus loetleb isikud, kes võivad temalt testaatori antud kohustuse täitmist nõuda.[5]

Sihtkäsundi täitmist võib nõuda:

  • pärija;
  • isik, kellele läheks üle sihtkäsunditäitjale määratud osa pärandist, kui sihtkäsunditäitja oleks surnud enne pärandi avanemist;
  • testamenditäitja;
  • kohalik omavalitsusüksus, kui sihtkäsundi täitmine on avalikes huvides.[8]


Sihtkäsunditäitja vastu suunatud nõue ei kuulu täitmist nõudma õigustatud isiku vara hulka. See on võõras õigus ja kuulub soodustatud isikule tehtava soorituse juurde. Seega ei saa nõuet ka loovutada, pantida või arestida. Seevastu on võimalik sissenõudmiseks volituse andmine. Nõue on siiski päritav, kui pärandaja omandab õigusliku seisundi, millele õigus tugineb.[7]

TeostamineRedigeeri

Isik, kellel on õigus nõuda täitmist, võib täitmisnõude esitada sihtkäsunditäitja vastu suunatud hagiga (sooritushagi). Sundtäitmisel juhindutakse üldistest sätetest – pärimisõiguslikud iseärasused puuduvad.[7]

Sihtkäsundi täitmata jätmineRedigeeri

Kui sihtkäsunditäitja rikub süüliselt sihtkäsundist tulenevat kohustust ja kohustuse täitmine ei ole enam võimalik, on ta kohustatud pärandi selle osa, mis oleks tulnud ära kulutada sihtkäsundi täitmiseks, andma teistele kaaspärijatele, nende puudumisel isikule, kellele läheks üle pärandist sihtkäsunditäitjale kuulunud osa, kui sihtkäsunditäitja oleks surnud enne pärandi avanemist (PärS § 75).[9]

ViitedRedigeeri

  1. Pärimisseadus. RT I 2008, 7, 52 - RT I, 10.03.2016, 16. § 73 lg 1.
  2. E. Silvet, I. Mahhov. Kuidas pärida ja pärandada. Tallinn: Juura, 1997, lk 32.
  3. 3,0 3,1 U. Liin. Pärimisõigus. Tallinn: kirjastus ILO, 2005, lk 149.
  4. 4,0 4,1 U. Liin. Pärimisõigus. Tallinn: kirjastus ILO, 2005, lk 150.
  5. 5,0 5,1 T. Mikk. Pärimisõigus. Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2012, lk 61.
  6. H. Brox (tõlk: T. Prööm, L. Hiller). Pärimisõigus. Tallinn: Juura, 2003, lk 224.
  7. 7,0 7,1 7,2 H. Brox (tõlk: T. Prööm, L. Hiller). Pärimisõigus. Tallinn: Juura, 2003, lk 225.
  8. Pärimisseadus. RT I 2008, 7, 52 - RT I, 10.03.2016, 16. § 74.
  9. Pärimisseadus. RT I 2008, 7, 52 - RT I, 10.03.2016, 16. § 75.