Järelpärija
Järelpärija on pärija, kes saab pärijaks pärast eelpärijat. Eel- ja järelpärimine tähendab, et pärand on esmalt eelpärija omandis ja seejärel läheb järelpärija omandisse, mistõttu on nad ajaliselt üksteisele järgnevad pärijad.[1] Selline olukord tuleb sageli ette juhul, kus pärijaks on alaealine: esialgu on pärijaks lapsevanem (eelpärija) ja kui laps saab täisealiseks või sünnib alles, muutub tema pärijaks (järelpärija).[2]
Järelpärijale endale ei tohi määrata omakorda järelpärijat. Eel- ja järelpärimisega seotud küsimused on keerulised ning enne nende kasutusele võtmist testamendis oleks hea seda küsimust arutada notari või juristiga.[3] Järgnevalt on kasutatud perekonnaseadust [4] ja pärimisseadust[5], seletamaks lahti järelpärija õigused ja kohustused.
Järelpärija õigused muuda
Järelpärija õigused tekivad siis, kui saabub testamendis (enamasti on sündmus testaatori ehk testamendi tegija määratud) seatud tähtpäev või edasilükkav tingimus – see on hetk, mil pärand läheb eelpärijalt järelpärijale ning eelpärija peab kogu päritud vara üle andma. Järelpärijale ei lähe üle ainult esemed, vaid ka muud õigused ja kohustused. Kui järelpärimise tingimus pole saabunud 20 aasta jooksul, on järelpärija nimetamine kehtetu. Kui testaator pole märkinud testamenti, millal saabub järelpärimise hetk, siis loetakse see seaduse alusel saabunuks eelpärija surmaga. Kui järelpärijaks on veel sündimata isik või asutamata juriidiline isik, siis loetakse järelpärimise hetkeks isiku sünd või juriidilise isiku asutamise hetk.
Järelpärijal on õigus loobuda pärandist, mille tagajärjel jääb pärand eelpärijale. Eelpärijale läheb pärand ka siis, kui järelpärija on pärimiskõlbmatu. Pärimiskõlbmatu on pärija näiteks juhul, kui põhjustas pärandaja surma. Lisaks on võimalik järelpärijal jälgida, kuidas eelpärija vara valitseb ning vajadusel nõuda oma tulevaste õiguste tagamist muu hulgas kohtu kaudu. Seda olukorda saab ette tulla vaid äärmiste rikkumiste puhul, näiteks juhul kui eelpärija teostab varaga väga ebatavalisi tehinguid, näiteks müüb väga madala hinnaga põhjuseta midagi maha. Esmalt saab nõuda eelpärijalt endalt tagatist, et ta hoiab vara heaperemehelikult. Kui eelpärija seesugust tagatist ei anna, siis saab järelpärija taotleda pärandi hooldaja määramist. Lisaks on õigus nõuda ka pärandvara nimekirja ning eelpärija peab näitama, milliseid kulutusi ta on teinud ja miks need on vajalikud olnud.
Järelpärija tähtsaimaks nõudeks eelpärija vastu on kogu pärandvara väljaandmisnõue, mille hulka kuuluvad ka surrogaadid. Surrogaatideks nimetatakse neid esemeid, mida on soetatud pärandvara arvelt. Eelpärija saab esitada selles osas ka vastuväiteid, näiteks nõuda esemete abil saadud kasu endale. Pärandvara tuleb üle anda samas seisukorras, nagu see peaks olema, kui seda on käsitletud heaperemehelikult ehk mõistlikult.
Kui järelpärija peaks enne tingimuse või tähtpäeva saabumist surema, asuvad tema seadusjärgsed pärijad tema asemele ning neile laienevad samad õigused ja kohustused.
Järelpärija kohustused muuda
Järelpärijal on pärast pärandi saamist samad kohustused, mis olid pärandajal ja eelpärijal. Ta vastutab võlausaldajate ees sarnaselt eelpärija ja pärandajaga. Lisaks on tal kohustus tagastada eelpärijale alusetult saadud vara, näiteks siis, kui eelpärija on väga suures osas vara suurendanud ning väärib selle eest tasu ja nõuab selle välja järelpärijalt.
Viited muuda
- ↑ Tiina Mikk (2012). Pärimisõiguse õpik. Sisekaitseakadeemia. Lk 46.
- ↑ Urve Liin (2005). Pärimisõigus. Tallinn: Ilo. Lk 140.
- ↑ Erki Silvet, Ivo Mahhov (1997). Kuidas pärida ja pärandada. Tallinn: Juura. Lk 29.
- ↑ "Perekonnaseadus". Riigiteataja. RT I, 09.05.2017, 29.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|Aeg=(juhend) - ↑ "Pärimisseadus". Riigiteataja. RT I, 10.03.2016, 16.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|Aeg=(juhend)