Vikipeedia

Eel- ja järelpärimine

Eel- ja järelpärimine on pärijate järjekorra määramine isiku surma korral tema vara üleminekul teisele isikule

Eel- ja järelpärimine oli Eesti õiguskorras pikka aega täiesti tundmatu. Nõukogude Õigus ei võimaldanud nimetada pärijat tingimisi või siduda pärijaks saamist teatud tähtaja saabumisega. Eel- ja järelpärimise korraldusi on Eesti õiguskorras saadud teha suhteliselt lühikest aega ja kindlasti ei ole sellised korraldused sagedased.[1]

Eelpärija ja järelpärija muuda

Eel- ja järelpärija näol on tegemist kahe üksteisele ajaliselt järgneva pärijaga. Sisuliselt on tegemist olukorraga, kus pärandvara on esmalt ühe pärija omandis (eelpärija), seejärel teise pärija omandis (järelpärija).[2] Testaator võib testamendis määrata, et teatava tähtpäeva või edasilükkava tingimuse saabumise korral läheb kogu pärand või osa sellest üle pärijalt järelpärijale. See konstruktsioon võimaldab määrata isiku pärijaks selliselt, et ta ei päri kogu vara kohe siis, kui pärandaja on ära surnud, vaid mingi tähtaja möödudes või tingimuse saabudes (järelpärija). Kui tahetakse, et laps päriks alles siis, kui ta on saanud täisealiseks või kui tahetakse nimetada lõpp-pärijaks kedagi, kes ei pruugi olla pärandi avanemise ajaks veel sündinud (nt järelpärija on esimesena sündiv lapselaps, mis on erireegel sellest, et üldreeglina peab pärija olema pärandi avanemisel pärimisvõimeline). Pärija, kellele on nimetatud järelpärija, on eelpärija. Ühtlasi ei või järelpärijale määrata järelpärijat.[3] Järelpärija on testaatori (mitte eelpärija) õigusjärglane. Seega on tal õigus nõuda eelpärijalt vaid pärandina saadud vara. Järelpärijal piiranguid pärandvara suhtes ei ole, kuna järelpärijale järelpärijat nimetada ei saa.[4]

Näide: „Mina nimetan oma pärijaks oma abikaasa ja tema surma korral oma poja.” Abikaasa on eelpärija, poeg järelpärija.[5]

Kui järelpärija on nimetatud edasilükkava tingimusega ja see tingimus ei ole saabunud 20 aasta jooksul pärandi avanemisest alates, muutub järelpärija nimetamine kehtetuks. Kui testaator on määranud, et pärijaks nimetatud isik saab pärandi kätte teatava tähtpäeva või edasilükkava tingimuse saabumisel, kuid ei ole määranud eelpärijat, on eelpärijateks pärandaja seadusjärgsed pärijad. Kui testaator on nimetanud pärijaks füüsilise isiku, kes eostatakse ja sünnib pärast pärandi avanemist, või juriidilise isiku, mis luuakse pärast pärandi avanemist, loetakse ta järelpärijaks, kui testamendist ei tulene teisiti.[3] Kui järelpärija sureb pärast pärandi avanemist, kuid enne järelpärimise tähtpäeva saabumist, läheb tema pärimisõigus üle tema pärijatele, kui testamendist ei tulene teisiti.[6]

Eelpärija on pärandvara hulka kuuluvate esemete omanikuks ja kohustuste kandjaks alates pärandi avanemisest kuni järelpärimise sündmuse saabumiseni.[7] Üldreeglina võib eelpärija käsutada pärandvara hulka kuuluvaid esemeid. Pärandvara hulka kuuluva eseme tasuta käsutustehing või pärandvara hulka kuuluva kinnisasja või kinnisasjaõiguse käsutustehing on tühine, kui tehing välistab või piirab järelpärija õigusi. Erijuhuks on aga olukord, mis on tehtud sundtäitmise käigus või pankrotihalduri poolt, on järelpärimise tingimuse või tähtpäeva saabumisel tühine. Käsutustehing on kehtiv, kui võlausaldaja võib järelpärimise tingimuse saabumisel nõuda kohustuse täitmist pärandvara arvel ka järelpärijalt.[8]

Järelpärija nimetamine tähtpäeva ja tingimust määramata muuda

Järelpärija õigused ja tema kui pärija kohustused tekivad järelpärimise tähtpäeva või edasilükkava tingimuse saabumisel. Reeglina on järelpärimise sündmus testaatori määratud.[9] Kui testaator on järelpärija nimetanud tähtpäeva või edasilükkavat tingimust määramata, pärib järelpärija eelpärija surma korral. Kui järelpärijaks on nimetatud isik, kes pärandi avanemise ajaks ei ole veel sündinud, saab ta sündimise korral järelpärijaks. Kui järelpärijaks on nimetatud pärandi avanemise ajaks veel asutamata juriidiline isik, saab see asutamise korral järelpärijaks.[10]

Kulutuste hüvitamine eelpärijale muuda

Eelpärija kannab pärandvara säilitamiseks ja selle tavaliseks korrashoiuks vajalikud kulutused. Muude tehtud kulutuste hüvitamist saab eelpärija järelpärijalt nõuda vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Eelpärijal on õigus tema tehtud kulutustega loodu pärandvarast eemaldada eeldusel, et ta taastab pärandvara endise seisundi. Selline õigus on välistatud, kui eemaldamisest ei ole eelpärijale kasu või kui talle hüvitatakse vähemalt see väärtus, mis oleks kulutustega loodul tema jaoks pärast eemaldamist.[11]

Järelpärija õiguste tagamine muuda

Kui eelpärija tegevuse või tema varalise seisundi tõttu tekib järelpärijal põhjendatud kahtlus, et tema õigusi võidakse oluliselt rikkuda, võib ta nõuda, et eelpärija tema õigused tagaks. Kui eelpärija ei ole mõistliku tähtaja jooksul järelpärija õigusi taganud, võib järelpärija taotleda Pärimisseaduse §-s 112 nimetatud pärandi hooldaja määramist järelpärija õiguste kaitseks kuni järelpärimise tähtpäeva või tingimuse saabumiseni. Kui eelpärija annab piisava tagatise, võib ta nõuda pärandvara valitsemise lõpetamist.[12]

Eelpärija peab järelpärija nõudmisel andma talle pärandvara nimekirja, millele eelpärija on alla kirjutanud. Järelpärija võib nõuda, et teda kutsutakse pärandvara nimekirja koostamise juurde. Pärandvara nimekirja koostamise kulud hüvitatakse pärandi arvel.[13]

Järelpärijale üleminev pärand muuda

Kui pärimisõigus läheb üle järelpärijale, on eelpärija kohustatud pärandvara üle andma. Pärandvara peab üle andma sellises seisukorras, nagu see peaks olema üleandmiseni kestnud heaperemeheliku valitsemise korral. Järelpärijale ülemineva pärandi hulka kuulub vara, mille eelpärija on omandanud pärandisse kuuluva õiguse alusel või pärandi arvel või hüvitisena pärandvara hulka kuuluva eseme hävimise, kahjustamise või äravõtmise eest (surrogatsioonipõhimõte). Järelpärimise õiguse tekkimiseni pärandist saadud kasu kuulub eelpärijale. Eelpärija peab järelpärija nõudel esitama talle pärandi valitsemise aruande.[14]

Eelpärija vastutus pärandvara väärtuse vähenemise eest muuda

Eelpärijal on õigus kasutada pärandvara hulka kuuluvaid esemeid. Kuigi ta võib pärandvara hulka kuuluvaid esemeid ära tarvitada üksnes oma oludele vastava tavalise tarbimise piires, võib selline õigus teatud juhtudel osutuda ulatuslikuks ja vähendada järelpärijale ülemineva pärandvara väärtust.[15] Eelpärija ei vastuta järelpärija ees pärandvara väärtuse vähenemise eest, kui ta on vara heaperemehelikult valitsenud. Eelpärija ei vastuta järelpärija ees ka siis, kui ta on pärandvara ära tarvitanud oma oludele vastava tavalise tarbimise piires. Eelpärija peab pärandvara valitsemisel ilmutama niisugust hoolt, nagu ta rakendab oma asjades.[16]

Eelpärija käsutus võib olla kehtiv, kui omandaja saab tugineda heauskse omandamise regulatsioonile. Eelkõige omab heausksuse regulatsioon tähendust vallasasjade puhul. Vallasasjade puhul eeldatakse, et isik, kes on asja valdaja, on asja omanik ja seega õigustatud käsutama (AÕS § 90). Kui vallasasja omandaja oli heauskne, st ei teadnud ega pidanudki teadma, et võõrandajal ei ole õigus omandit üle anda, on käsutustehing kehtiv (AÕS § 95). Kinnisasjade puhul on heausksele omandamisele tuginemine tugeva ja õiguskindla kinnistusraamatu tõttu piiratum, kuigi mitte täielikult välistatud.[15] Järelpärimise kohta tehakse märkus (KRS § 491), mille toime ei ole üheselt määratletud, kuid mille eesmärk võib olla piirata kinnisasjade puhul heauskset omandamist.

Eelpärija vabastamine kitsendustest ja kohustustest muuda

Kui testaator on testamendis määranud, et järelpärijale läheb pärandist üle üksnes see, mis järelpärimise õiguse tekkimise ajaks on pärandist järele jäänud, või kui testamendis on ette nähtud eelpärija õigus pärandit vabalt käsutada, loetakse eelpärija seaduses sätestatud kitsendustest ja kohustustest vabastatuks.[17] Seda nimetatakse vabastatud eelpärandiks. Siinkohal tasub mainida, et vabastatud eelpärandi korraldus, nagu iga teine testamentaarne korraldus, ei pruugi viimse tahte avalduses sõnaselgelt kirjas olla, vaid sellise pärandaja tahteni võidakse jõuda alles peale tahteavalduse tõlgendamist. Seetõttu peaks eel- ja järelpärimise korralduse tegemisel eel- ja järelpärijate omavaheliste õiguste ja kohustuste regulatsioon olema hästi läbi mõeldud ja selgelt sõnastatud. Kui testaator on eelpärija seaduses sätestatud kitsendustest ja kohustustest vabastanud, kantakse koos eelpärijaga kinnistusregistrisse ka märkus tema vabastamise kohta nimetatud kitsendustest ja kohustustest (KRS § 491 lõige 2).[18]

Õigussuhted järelpärimisel muuda

Järelpärimise õiguse tekkimisest alates ei ole eelpärija enam pärija ja pärand läheb üle järelpärijale. Järelpärimise tähtpäeva või tingimuse saabumisel kohaldatakse PärS § 110–146. PärS §-s 119 nimetatud tähtaeg hakkab kulgema alates järelpärimise tähtpäevast või hetkest, kui järelpärija saab järelpärimise tingimuse saabumisest teada või peab sellest teada saama. Kui järelpärija loobub pärandist või on pärimiskõlbmatu, jääb pärand eelpärijale, kui testamendist ei tulene teisiti. Pärast järelpärimise tähtpäeva või tingimuse saabumist eelpärija tehtud pärandvara hulka kuuluva eseme käsutustehing on tühine. Käsutustehing on kehtiv, kui eelpärija ei teadnud järelpärimise tingimuse saabumisest ega pidanudki sellest teadma. Käsutustehing on tühine, kui kolmas isik teadis tehingu tegemisel järelpärimise tingimuse saabumisest või pidi sellest teadma. Järelpärimise tähtpäeva või tingimuse saabumisel taastuvad pärandi avanemisel võlgniku ja võlausaldaja kokkulangemise tõttu lõppenud võlasuhted.[19]

Viited muuda

  1. ↑ U. Liin. Pärimisõigus. Tallinn: Ilo 2005, lk 218
  2. ↑ T. Mikk (2012) lk 46
  3. ↑ 3,0 3,1 Pärimisseadus § 45. – RT I, 10.03.2016, 16
  4. ↑ T. Mikk (2012) lk 54
  5. ↑ H. Brox. Pärimisõigus. Tallinn: Juura 2003, lk 174
  6. ↑ Pärimisseadus § 47. – RT  I, 10.03.2016, 16
  7. ↑ T. Mikk (2012) lk 47
  8. ↑ Pärimisseadus § 48. – RT  I, 10.03.2016, 16
  9. ↑ T. Mikk (2012) lk 53
  10. ↑ Pärimisseadus § 46. – RT I, 10.03.2016, 16
  11. ↑ Pärimisseadus § 49. – RT I, 10.03.2016, 16
  12. ↑ Pärimisseadus § 51. – RT I, 10.03.2016, 16
  13. ↑ Pärimisseadus § 50. – RT I, 10.03.2016, 16
  14. ↑ Pärimisseadus § 52. – RT I, 10.03.2016, 16
  15. ↑ 15,0 15,1 T. Mikk (2012) lk 50
  16. ↑ Pärimisseadus § 53. – RT I, 10.03.2016, 16
  17. ↑ Pärimisseadus § 54. – RT I, 10.03.2016, 16.
  18. ↑ T. Mikk (2012) lk 52
  19. ↑ Pärimisseadus § 55. – RT I, 10.03.2016, 16

Kirjandus muuda

  • T. Mikk. Pärimisõigus. 2., täiend. tr. Tallinn: Sisekaitseakadeemia 2012
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eel-_ja_järelpärimine&oldid=6213898"