Lutheri vabrik

(Ümber suunatud leheküljelt Tallinna Vineeri- ja Mööblivabrik)

A. M. Lutheri vabrik (ka Lutheri vabrik) oli 1880. aastal Alexander Martin Lutheri järgi nimetatud Mehhaanilise Puutööstuse Aktsiaseltsi A. M. Luther, vabrik Tallinnas, mis tegeles vineeri ja mööbli tootmisega.

Lutheri vabriku Pärnu maantee ja Vineeri tänava nurgahoone
Lutheri vabriku hoone Pärnu maanteel

1898. aastal muudeti käitis Lutheri perekonna aktsiaseltsiks ja aastatel 1898–1920 kandis ettevõte nime AS A. M. Luther (lühendatud Luterma)[1].

EelluguRedigeeri

Lutheri vabrik kasvas välja Lutherite perekonnas põlvest põlve edasi läinud tüüpilisest kaubandusettevõttest, mis tegutses Tallinnas juba 1742. aastast alates. Ettevõtte vahendatud traditsioonilistele kaupadele linale ja soolale lisandusid hiljem puidutooted ja ehitusmaterjalid.

A. M. Lutheri vabriku loomineRedigeeri

Lutherite perekonna kaubandusettevõte tegutses Tallinnas juba 1742. aastast. Georg Christian Lutheri (1717–1800) Tallinna kaubandusettevõte tegeles algul soola ja lina müügiga, hiljem ka puidu ekspordi ja impordiga. 1880. aastal otsustas Alexander Martin Luther, kelle järgi ettevõte nime sai, otsuse võtta oma töökojas kasutusele masinad ja alustada ka mööbli tootmist. Lutheri pojad Christian ja Carl said tehnilise hariduse ning ühtlasi ülevaate tehnika viimasest sõnast ja puidutööstuse rahvusvahelistest arengusuundadest. Vendades süvenes huvi mehhaniseeritud puidutöötlemise uute meetodite vastu ja see viis nende juhtida jäänud perefirma 1880. aastate keskel murranguliste uuenduste juurutamiseni vineeri tootmise tehnoloogias.

Vabriku hooneansambelRedigeeri

Lutheri mööblivabriku tööstushoonete ansamblisse kuulusid lisaks tööstushoonetele ka vabrikutöölistele kavandatud elamud. 1883. aastal ehitati arhitekt Erwin Bernhardi projekti järgi katlamaja. 1891. aastal valmis Erwin Bernhardi projekti järgi Vineeri tänava äärde ühekorruseline tööstushoone[2] (Vineeri tänav 6), 1897. aastal kahekorruseline töökoda[3] (Vineeri tänav 8), 1899. aastal Pärnu maantee äärde kahekorruseline tootmishoone[2], Suur-Pärnu maantee ja Vineeri, Vana-Lõuna tänava vahelises kvartalis ja 1901. aastal Tatari tänavale kahekorruseline tsehh ja veetorn[4] (Tatari tänav) 51a.

Vana-Lõuna tänava vasakkülje ja raudtee vahel asunud seni hõredalt hoonestatud heinamaale rajati rida tööliselamuid, esimesena Vana-Lõuna 13, 15. seejärel, Suurejoonelise arhitektuuriga Lutheri vabriku klubi-rahvamaja (Vana-Lõuna 37) ehitati 1904-1905, kavandasid maailmakuulsad Soome arhitektid Eliel Saarinen, Armas Lindgren ja Herman Gesellius.

1900. aastal ehitati elektrijaam[5] (Vana-Lõuna tänav 4).

1910. aastal valmis Aleksei Bubõri ja Nikolai Vassiljevi projekti alusel ehitatud vabrikuomaniku villa Suur-Pärnu maantee ääres, kus täna asub Tallinna Perekonnaseisuamet (Pärnu maantee 67). 1912. aastal ehitati kagu poole, Vana-Lõuna tänavale, võimas nn. uus mööblivabriku hoone[6](Vana-Lõuna tn 39a) ja tootmishoone uue vabrikuhoone hoovis[7]. Mööblivabriku projekteerisid Nikolai Vassiljev ja Aleksei Bubõr Peterburist. 1912. aastal ehitati Lutheri vabriku tuletõrjedepoo[8] ja uus katlamaja Pärnu maantee äärse kvartali sisehoovi[9].

Pärast Esimest maailmasõda ehitati vabrikutööliste elamud Vana-Lõuna 21[10],23[11],25[12],27 (inseneride elamu)[13],29[14],31[15],33[16],35[17]. Töötajate elamu Vana-Lõuna tänav 21, on valminud ajastu tuntuimate arhitektide Herbert Johansoni ja Eugen Habermanni spetsiaalselt vabriku jaoks välja töötatud elamutüüpide alusel.

Vabrik Esimese maailmasõja ajal ja hiljemRedigeeri

Lutherite vineeri- ja mööblivabriku 63 aasta pikkuse tegevuse algus langes kokku Euroopa vineeritööstuse sünniga ja selle kõige aktiivsema arenguajaga. Ettevõtte kasv enne Esimest maailmasõda oli erakordne, kuid samas tüüpiline, kuna tugines uudsetele organisatsioonilistele struktuuridele ja tootmismeetoditele.

Lutheri vabriku esimese masstootmisartikli, vineerist toolipõhja edu avas ettevõttele rahvusvahelised müügisuhted, mille tulemusena rajati 1897 Londonis ettevõte Venesta (vineer + Estonia), millele kuulus ainuõigus turustada Lutheri vabriku tooteid Briti impeeriumis. Venestale langes vineeritööstuse arengus tähtis ülesanne tutvustada ja propageerida vineeri kui uut materjali. 1935. aastal, julgustatuna arhitektuuri ja disaini uutest suundadest, aitas Venesta rajada Jack Pritchardil Isokon Furniture Company, mis omandas Inglise modernistlikus liikumises erilise [viide?] koha. Venesta ja Isokoniga tehtud projektide ja tootearendusega kaasnesid Lutheri firma suhted juhtivate moodsate arhitektide ja disainerite Walter Gropiuse ja Marcel Breueriga. Paljud modernistid uskusid võimalusse rakendada mööbli tootmises teaduslikke meetodeid ja 1930. aastatel arvati, et vineer pakub sellise võimaluse. Isokoni mööbliettevõttest kujunes lühikeseks ajaks laboratoorium, kus tehti vineeriga huvitavaid eksperimente.

Eduard Vilde muuseumis, Kadriorus asub Lutheri mööblifirma 1920-ndate aastate toodangu kõige täiuslikum kogu, mistõttu on E. Vilde korterit nimetatud ka Lutheri minimuuseumiks.

1928. aastal omandas ettevõte Riias asuva filiaalvabriku AS Lignumi. 1939. aastal, mõned kuud enne Teise maailmasõja puhkemist, esitles Mehaanilise Puutööstuse Aktsiaselts A. M. Luther (AG für Mechanische Holzarbeitung A. M. Luther) ettevõtte toodangut Tallinna börsisaalis oma viimasel ülevaatenäitusel. [viide?]

Lutheri ettevõte jätkas tööd kuni Eesti okupeerimiseni ja vabriku natsionaliseerimiseni 1940. aastal. Enamik vabriku hooneid hävis Teises maailmasõjas. Pärast Teist maailmasõda käitis taastati, ehitati juurde puitlaastplaadi- ja kattevineeritsehh. Aastatel 1945–1968 kandis vabrik nime Tallinna Vineeri ja Mööblivabrik, 1968–1993 Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaat (TVMK) ja 1993–1996 — AS Marlekor.

65 aastat hiljem avanes taas võimalus saada ülevaade ettevõtte tegevusest vineeri ja mööbli tootmises. Seekord oli vaatenurk ettevõtte mööblitoodangule ajalooline. Näitus toimus Rotermanni soolalaos. See asub omaaegses Tallinna sadama äri- ja kaubanduskvartalis, kus A. M. Lutheri tootmistegevus 1877 algas.

Vabrikuhooned 21. sajandilRedigeeri

Lutheri kvartal asub 2,3 ha suurusel maa-alal. Selle 20. sajandi algul rajatud hoonestus kuulub ajaloolise tööstusarhitektuuri ansamblisse. Alates 1997 on kõik eelmise sajandi algul ehitatud hooned muinsuskaitse all arhitektuurimälestistena. 20062008 toimunud ehitustööde käigus lammutati osa hoonestusest, mis oli valminud pärast Teist maailmasõda ning millel polnud ajaloolist ega arhitektuurilist väärtust.

Olemasolevatest kvartali hoonetest (nn. suur maja, parkimismaja ja hoovimaja) on moodustatud toimiv elukeskkond, mis valmis märtsis 2008 ning milles on 132 korterit[18].

2007. aastal tekkis tuumikarendaja Pjotr Sedini ja Nordeconi vahel finantsvaidlus ning ehitus seiskus, kuid jätkus 2009. aastal, kui Grove Investis sai teoks omanikevahetus: senine suuromanik Sedin andis suure osa oma osakutest Moskva multimiljonärile Pjotr Levinile ja viimase tütrele Natalia Levinale[19].

ViitedRedigeeri

  1. Eesti mehaanilise puutööstuse a/s A. M. Luther (1928), Estonia-Filmi kroonika, www.efis.ee (vaadatud 16.09.2020)
  2. 2,0 2,1 A/s A.M.Luther Vineeri- ja Mööblivabriku tööstushoone, 1891, 1925 kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 16.09.2020)
  3. A/s A.M.Luther Vineeri- ja Mööblivabriku tööstushoone, 1896, 1897 kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 16.09.2020)
  4. A/s A.M.Luther Vineeri- ja Mööblivabriku veetorn, 1910. a. kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 16.09.2020)
  5. A/s A.M.Luther Vineeri- ja Mööblivabriku elektrijaam, 1900. a. kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 16.09.2020)
  6. A/s A.M.Luther uus vabrikuhoone kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 16.09.2020)
  7. A/s A.M.Luther Vineeri- ja Mööblivabriku tootmishoone uue vabrikuhoone hoovis kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 16.09.2020)
  8. Lutheri vabriku tuletõrjedepoo kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 16.09.2020)
  9. A/s A.M.Luther Vineeri- ja Mööblivabriku katlamaja, 1896–1909 kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 16.09.2020)
  10. A/s A.M.Luther Vineeri- ja Mööblivabriku töötajate elamu Vana-Lõuna tn 21, 1922. a. kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 16.09.2020)
  11. A/s A.M.Luther Vineeri- ja Mööblivabriku töötajate elamu Vana-Lõuna tn 23, 1922. a. kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 16.09.2020)
  12. A/s A.M.Luther Vineeri- ja Mööblivabriku töötajate elamu Vana-Lõuna tn 25, 1922. a. kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 16.09.2020)
  13. A/s A.M.Luther Vineeri- ja Mööblivabriku inseneride elamu, 1927. a. kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 16.09.2020)
  14. A/s A.M.Luther Vineeri- ja Mööblivabriku töötajate elamu Vana-Lõuna tn 29, 1922. a. kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 16.09.2020)
  15. A/s A.M.Luther Vineeri- ja Mööblivabriku töötajate elamu Vana-Lõuna tn 31, 1922. a. kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 16.09.2020)
  16. A/s A.M.Luther Vineeri- ja Mööblivabriku töötajate elamu Vana-Lõuna tn 33, 1922. a. kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 16.09.2020)
  17. A/s A.M.Luther Vineeri- ja Mööblivabriku töötajate elamu Vana-Lõuna tn 35, 1922. a kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 16.09.2020)
  18. Lutheri kvartal jätkab arenemist ja ehitamist
  19. Moskva ärimehe raha pani Lutheris elu käima, e24.ee, 4. märts 2010

Vaata kaRedigeeri

KirjandusRedigeeri

  • Lutheri vabrik kui Eesti mööblitööstuse teerajaja – Äripäev, 15. märts 2006.
  • Mets muutub vineeriks. Uus Eesti, 9. aprill 1940, nr. 94, lk. 9.
  • Kermik, Jüri, "A. M. Luther 1877-1940: materjalist võrsunud vormiuuendus" – Tallinn: Sild, 2002
  • Lutheri perekonna edulugu. Puusärgivabrikust vineeritööstuse tipptegijaks. Imeline Ajalugu, veebruar 2017.

VälislingidRedigeeri