Ida-Tallinna Keskhaigla

(Ümber suunatud leheküljelt Tallinna Vabariiklik Haigla)

Aktsiaselts Ida-Tallinna Keskhaigla (lühend ITK) on haigla Tallinnas.

Ida-Tallinna Keskhaigla
ITK
Ida-Tallinna Keskhaigla peahoone.JPG
Ida-Tallinna Keskhaigla peahoone
Asukoht Tallinn
Tegevus­valdkond tervishoid
Haiglavõrgu arengukavas keskhaiglana
Asutuse tüüp aktsiaselts
Asutatud 23.08.2001 – Tallinna linnavolikogu otsusega nr 226
Kliinikud ja teenistused

  • Diagnostikakliinik
  • Õendus- ja hooldusabikliinik
  • Kirurgiakliinik
  • Naistekliinik
  • Silmakliinik
  • Sisekliinik
  • Taastusravikliinik
Korpused

Aktiivravi­voodeid 538[1]
Töötajaid

üle 2000 töötaja

  • 348 arsti
  • 845 õde
  • 374 hooldajat
  • 554 toetav personal
  • Juhatuse esimees, Ralf Allikvee (2010[2])

See moodustati 2001. aastal Tallinna Magdaleena Haigla, Tallinna Keskhaigla, Tallinna Hooldushaigla, Tallinna Järve Haigla, Tallinna Tõnismäe Polikliiniku liitmisel.

Seni rahva seas kasutusel olevad nimed ITK korpustele: Keskhaigla või Tallinna Vabariiklik Haigla – Ravi tänava korpuse kohta.

Ida-Tallinna Keskhaigla koosseisus on:

  • Diagnostikakliinik
  • Õendus- ja hooldusabikliinik
  • Kirurgiakliinik
  • Naistekliinik
  • Silmakliinik
  • Sisekliinik
  • Taastusravikliinik
  • Ravi tänav 18, Tallinn
  • Pärnu maantee 104, Magdaleena üksuses asub Magdaleena polikliinik, taastusravikliinik koos amputatsioonijärgse taastusravi osakonnaga, diagnostika-, kirurgia ja sisekliiniku erinevad keskused ja osakonnad, lisaks töötervishoiukeskus ja Hea Tervise Keskus.
  • Hariduse tänav 6, Tõnismäe üksuses asub viljatusravikeskus, lisaks naistehaigustekeskus, noortekabinet, emadusnõuandla ja Tõnismäe polikliinik.
  • Energia tänav 8, Järve üksuses asub hooldusravikliinik, kus pakutakse iseseisvat statsionaarset õendusabi, hospiitsi ehk surija põetuse teenust ja koduõendusteenust.
  • Magasini tänav 34, Magasini üksuses asub Ida-Tallinna Keskhaigla hooldusravikliiniku osakond, kus osutatakse raviteenust Tallinna elanikele, kellel ei ole riiklikku ravikindlustust.

AjaluguRedigeeri

Ida-Tallinna Keskhaigla Ravi tänava korpuse territooriumil on pikk meditsiiniga seotud ajalugu, mis ulatub 18. sajandi algusse. 1715. aastal anti Venemaa tsaaririigi võimude käsk püstitada keskne hospidal Venemaa admiraliteedi vajaduseks. Mereväehaigla rajati 1715. aastal praeguse ITK Ravi tänava korpuse territooriumi lääneossa. Lisaks merehospidalile ehitati 1730. aastal maaväehospidal samuti tänapäeva Keskhaigla krundile, selle idaossa ajaloolise Tiigiveski tiigi äärde. 1772. aastal ühendati[3] hilisema priihospidali kohal asunud maaväehospidal, mereväehospidaliga Juhkentalis. Ravi tänava, Ida-Tallinna keskhaigla hoovist on leitud 18. sajandist pärit haudu[4]. 18. sajandil asus praeguse haigla krundil suur ja korralik kalmistu ja vanadel kaartidel on näha, et samas on asunud ka üks väike õigeusu puukirik.

PriihospidalRedigeeri

1783. aastal loodi Eestimaa kubermangu ühiskondliku hoolekande kolleegium, mis asus looma esimest tsiviilisikutele mõeldud haigemaja. Oktoobris 1785 üüris kolleegium ühe agulimaja Karjavärava ees, sinna paigutati 12 haigevoodit. 1786. aastal üüris kolleegium praegusel Ida-Tallinna Keskhaigla maatükil Veerenni asumis puumaja, kuhu paigutati Eestimaa Kubermangu Ühiskondliku Hoolekande Kolleegiumi Hospidali[5] 12 haigevoodit. Linnarahvas hakkas uut haiglat nimetama priihospidaliks, kuna seal anti vaestele tasuta ravi[6]. Priihospidal juhiks oli Georg Ludvig Knobloch, kes tegi ravikorraldusi, tööle võeti ka kirurg Mihhail Albrecht. Hiljem ostis Eestimaa kubermangu Ühiskondliku Hoolekande Kolleegium Tallinna Sadama valitsuse käest praeguse haiglakrundi koos hoonetega. Mereväehospidal oli üle viidud Juhkentali piirkonda. Priihospidali vaimuhaigete osakond avati raviasutuses eraldi 1796. aastal, kuid see oli vaid kinnipidamiskoht, kus ravimisega ei tegeletud.

1802. aastal sai peaarstiks Samuel Reinhold Winkler. 1804. aastal haiglas avati kuue voodikohaga sünnitusosakond, mis 1810. aastal viidi üle Pärnu maanteel paiknenud puithoonetesse. Loodi ka suguhaiguste osakond naistele ja meestele jne. Sünnitusosakond hakkas kandma Alexandra sünnitusasutuse nime, sest kuberneriproua Alexandra von Uexküll kandis suure osa sünnitusvoodi kuludest ning annetas raha samas paiknenud vaestemaja rajamiseks. 1847. aastal toodi sünnitusasutus tagasi üle Priihospidali majadesse.

 
Veerenni asumi piirkond 1910. aasta Tallinna linnaplaanil
 
Priihospidali haigetebarakk

1866. aastal enamus Maaväehospidali territooriumi barakke lammutati, Priihospidali haigetebarakk, endine kantonistide kasarmubarakk ehitati põhjalikult ümber haigla nakkusosakonna hooneks. Aastatel 1871–1872 tehti Priihospidalis ulatuslikke ehitus- ja remonditöid ja valmis uus kivist haiglahoone, mille haigla peahoone hävis 1944. aastal. Haigla peahoone juures asus peaarsti elamu, hiljem samas hoones haigla apteek. 1887. aastal valmis operatsioonituba. 1892. aastal asusid Priihospidalis tööle esimesed halastajaõed.

 
Priihospidali surnukuur

Ravi 18 asus Priihospidali haigetebarakk[7] ja 1897. aastal ehitatud vaimuhaigete osakonna hoone[8]. Hoones oli voodikohti algselt 42, ja järgmisel aastal juba 62. Hoone põhjapoolne osa oli meesoost ja lõunapoolne naissoost haigetele. 1898. aastal tuli alalisele tööle haiglasse Haapsalus töötanud Renaud von Wistinghausen. 1909. aastal vaimuhaigete osakond Priihospidalis likvideeriti ning haiged viidi üle Seewaldi haiglasse. Kui vaimuhaiged 1909. aastal lõplikult üle viidi Seevaldi raviasutusse, siis oli neid 158. Vaimuhaigete osakonna hooned remonditi ja anti mees- ja naissoost haigetele sisehaiguste raviks. 1912. aastal paigutati sünnitusosakond Väike-Liiva tänava äärde valminud uude hoonesse.

Haiglas töötasid kirurgid Victor Plotnikov (töötas 1896–1898), Renaud von Wistinghausen ja günekoloog Wilhelm Knüpffer, Johannes von Fick (töötas 1897–1898) ja hiljem Alexander Berg jt[9].

Esimese maailmasõja eel ehitati haigla juurde majandushooneid ja ametis oli 6 arsti, 3 velskrit, 2 ämmaemandat, 10 õde, apteegipersonal jt. Kolm arsti: Paul Armsen, Renaud von Wistinghausen ja Luka Gorunovitš mobiliseeriti Venemaa keisririigi armeesse. 1915. aastal sai haigla elektrijaama. Eestikeelsetes tekstides hakati Priihospidali nüüd nimetama Maakonna Haigemajaks. Kirurgiaosakonna juhataja R. Wistinghausen töötas edasi keskhaiglas kuni 1918. aasta novembrini, mil ta lahkus koos perega Saksamaale.

1. septembril 1917 tegi kubermangukomissar Jaan Poska korralduse likvideerida ühiskondliku hoolekande kolleegium ja Priihospidalist sai Eestimaa kubermanguhaigla[10].

Tallinna Linna KeskhaiglaRedigeeri

Tallinna Linna Keskhaigla
Asukoht Liiva tänav 18/20, Tallinn
Tegevus­valdkond tervishoid
Haiglavõrgu arengukavas keskhaiglana
Asutatud 1918

Aastatel 1918–1940 kutsuti Liiva tänav 18/20 asunud raviasutust Tallinna Linna Keskhaiglaks. Wistinghauseni lahkumise järel 18.12.1918 võttis Keskhaigla kirurgiaosakonna juhatamise üle esimese eestlasena Konstantin Konik. Tallinna Linna Keskhaigla ravihoonetena lisandusid endised Punase Risti majad Liiva tänava ääres. Haigla esimeseks ajutiseks juhatajaks oli dr. Paul Armsen, pärastine kauaaegne naiste-sisehaiguste osakonna juhataja Keskhaiglas. Esimeseks alaliseks keskhaigla direktoriks[11] määrati Tallinna Linnavalitsuse poolt dr. Karl-Eduard Sibul, kes juhatas haiglat 6. juunist 1919 kuni 1. jaanuarini 1929 ja seejärel töötas meeste-sisehaiguste osakonna juhatajana[12] 1. aprillist 1929. juhatas Keskhaiglat dr. Eduard Soonets.

Eesti Vabadussõja ajal raviti sõjaväe haavatuid Linna Keskhaigemajas. Haavatuid ravisid Konstantin Konik, Bruno Vahtrik, Konstantin Pedussaar ja Josef Israelsohn. Vabadussõja lõppedes 1920. aastal oli haiglal 5 jaoskonda 280 voodikohaga, töötas 11 arsti[13].

1919. aastal oli kogu haigla personal 98 isikt ja haiglas töötasid vaid 7 arsti, direktor kaasa arvatud, 1929/39 tegevusaastal oli Keskhaigla teenistuses juba 161 isikut, nende hulgas arste 29. Alates 1932/33 oli personali üldarv Keskhaiglas 179, sh 24 arsti kaasaarvatud direktor.

 
Herne tänav 24, Tallinna Linna Keskhaigla töötajate elamu

1924. aastal ehitati haigla töötajatele Tiigi tänavale[14] neli elamut ja lisaks nendele 1930. aastal haigla territooriumile kahekordne kahekordne kivimaja arstide jaoks.

1926. aastal avati II sünnitusosakond 34 voodiga ja laiendati kirurgilist osakonda 21 voodi võrra ning teostati haigla sünnitusosakonna laiendamist endise „Punase Risti" õdede ühiselumaja ümberehitusega. Kirurgiaosakonna haigevoodikohtade juurde muretsemiseks, viidi üle haigla suguhaiguste osakond Tallinna Linna III Haigla juurde, Uus-Tatari tänav 25 krundile. Haigla laiendamise läbi tõusis haigevoodite arv 1. jaanuaril 1927. aastaks 399-le. Tallinna Linna II Haigla asus Magasini tänav 29.

 
Endine Tallinna Linna Keskhaigla kirurgiaosakonna hoone, nüüdne Ida-Tallinna Keskhaigla peahoone

1930. aastate lõpul alustati Tallinna Linna Keskhaigla maa-alal suurejoonelise meditsiinikeskuse väljaehitamist. Aastatel 1938–1940 ehitati Herne tänav 29 // 33 // Juhkentali tänav 6a // 6b // Ravi tänav 18 kvartalis Tallinna Linna Keskhaigla kirurgiaosakonna hoone[15]. Haiglahoone koosnes mitmest osast, peakorpus ehk haavaosakond oli keskelt viiekorruseline, külgosad kolmekorruselised. Sünnitusosakond ehitati aastatel 1939–1940 ja jäi peakorpuse üheks külgtiivaks.

 
Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliinik

1940. aastal nimetati haigla Tallinna I Haiglaks, peaarstiks jäi Eduard Soonets. Saksa okupatsiooni ajal jäi haigla nimi muutmata ja peaarstina töötas 1943. aastani Eduard Soonets, järgmiseks (1943–1944) peaarstiks sai James Raukas, kes põgenes saksa okupatsiooni lõpul Rootsi. 1944. aasta 9. märtsi pommitamises, vana haavaosakonna hoone hävis, põles haigla arstide elamu. Pommitabamusest purunes veevärk ja küttesüsteem, haigla oli rivist väljas üle kahe kuu. 1940. aastal tööl olnud endistest arstidest jätkasid pärast võimu vahetust tööd 6: Georg Järvekülg, Benno Äniline, Adda Mardna, Armilde Äniline, Salme Mänd-Lõvi ja Voldemar Juss ning varem volontäärina töötanud Julius Paldrok. Peaarstiks nimetati Punaarmeest tulnud Aleksander Taumi ja 1947. aastal sai peaarstiks Leningradist tulnud Venemaa eestlane Justin Norman ja 1950. aastal Zora Edlerskaja.

1945. aastal muudeti haigla nimi Vabariiklikuks Tallinna Kliiniliseks Keskhaiglaks. Sõja ajal viimistlemata jäänud Keskhaigla sünnitusosakonna hoone ehitus lõpetati 1949. aastal[16]. 1950. aasta 1. jaanuaril avati 75 kohaga traumatoloogia osakond.

Tallinna Vabariiklik HaiglaRedigeeri

1952. aastal nimetati Keskhaigla, Tallinna Vabariiklikuks Haiglaks. Tallinna Vabariiklikust Haiglast on välja arenenud Tallinna Vabariiklik Vereülekande jaam (1941) ning Tallinna Vabariiklik Onkoloogiadispanser (1946).

 
Ida-Tallinna Keskhaigla silmakliinik
 
Ida-Tallinna Keskhaigla morg

Aastatel 1974–1981 ehitati peakorpusele juurde maa-aluse tunneliga ühendatud köögiplokk ning 1983. aastal ehitati peakorpuse madalamad külgosad keskosaga ühekõrguseks. 1980. aastal valmis ja uus ja moodne toitlustuskeskus 1100 patsiendile, lisaks personalile sajakohaline kohvik-söökla. Haigla peahoone tiivad said juurde kaks korrust, nii muutus hoone viiekorruseliseks.

1984. aastal alustas haigla juures tegevust Eesti NSV Kardioloogia Teadusliku Uurimise Instituut. Haiglale oli allutatud ka Tallinna II Naistenõuandla. 1985. aastal avati silmakliinik.

Tallinna KeskhaiglaRedigeeri

1992. aastal nimetati meditsiiniasutus Tallinna Keskhaiglaks ning alates 2002. aastast kuulub see Ida-Tallinna Keskhaigla koosseisu.[17] Ida-Tallinna Keskhaiglaga ühendati Magdaleena Haigla, Keskhaigla, Hooldushaigla, Järve Haigla, Tõnismäe Polikliinik, Mäekalda Polikliinik ja Diagnostikakeskus.

ViitedRedigeeri

  1. Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2003. a määruse nr 105 «Haiglavõrgu arengukava» lisa
  2. RALF ALLIKVEE JUHATUSE ESIMEES 27.OKTOOBER 2010
  3. Juhkentali sõjaväehospidali peahoone, Mälestise ajalugu, Kultuurimälestiste register
  4. Uwe Gnadenteich, Haigla hoovil paljastus vana kalmistu, www.postimees.ee, 26. aprill 2019
  5. Heino Gustavson, ENSV Meditsiiniajaloolaste Teadusliku Seltsi aseesimees; Väino Tupits, Tallinna Vabariikliku Haigla peaarst, Kaks sajandit ja ikka veel kasvab, Sirp ja Vasar, nr. 42, 18 oktoober 1985
  6. Ivo Karlep, Tallinna esimene haigla ravis vaeseid tasuta, www.pealinn.ee, 19. oktoober 2015
  7. Priihospidali haigetebarakk, 18. saj. kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 23.10.2020)
  8. Priihospidali vaimuhaigete osakonna põhjapoolne hoone, 1897. a. kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 23.10.2020)
  9. Arne-Lembit Kööp, Esimesed eestlastest kirurgid Tallinna Keskhaiglas
  10. Heino Gustavson „Priihospidal. Tallinna Vabariiklik Haigla 1785-1917“, Tallinn 1975, H. Gustavson „Tallinna Linna Keskhaigla. Tallinna Vabariiklik Haigla 1917-1940 juunipäevadeni“, Tallinn 1978
  11. Sirje Maasikamäe, MÄLESTUSPINK TEENEKALE TOHTRILE: 100 aastat tagasi astus ametisse esimene eestlasest haiglajuht, tervis.ohtuleht.ee, 5. juuni 2019
  12. Tallinna linna keskhaigla 150-aastane., Uus Eesti, nr. 50, 6 november 1935.
  13. Arne-Lembit Kööp, Ida-Tallinna keskhaigla 20. sajandi sõdade keerises, arvamus.postimees.ee, 18. oktoober 2015
  14. Tallinna linna keskhaigla 150-aastane., Uus Eesti, nr. 50, 6 november 1935.
  15. Tallinna Linna Keskhaigla kirurgiaosakonna hoone, 1938-1940 kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 23.10.2020)
  16. Tallinna Linna Keskhaigla sünnitusosakonna hoone, 1940-1949 kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 23.10.2020)
  17. Tallinna Linnaplaneerimise Amet, Robert Nero, Leho Lõhmus (2013). Tallinna asumid ja ametlikud kohanimed. Tallinn. 

KirjandusRedigeeri

  • Ida-Tallinna Keskhaigla 230, Eesti Arst 2015; 94(Lisa 4): lk 1–144

VälislingidRedigeeri