Berend Johann von Uexküll (1762–1827)
|
See artikkel räägib aastail 1762–1827 elanud Berend Johann von Uexküllist. Teiste samanimeliste kohta vaata artiklit Berend Johann von Uexküll. |
Berend Johann von Uexküll (барон Борис Васильевич Икскуль; 12. oktoober (vkj 1. oktoober) 1762 Tallinn – 11. mai (vkj 29. aprill) 1827[1] Haimre mõis) oli Eestimaa poliitik.
Elu
muudaBerend Johann von Uexküll sündis Gotthard Wilhelm von Uexkülli ja Johanna Juliana Austini pojana.
Teenis Venemaa armees kus sai majori auastme. Oli Eestimaa maanõunik ja 1806–1809 Eestimaa rüütelkonna peamees. Aastast 1806 oli ta ka Eestimaa maamiilitsa ülem. Aastail 1808–1819 oli ta Eestimaa tsiviilkuberner ja võttis 1816. aastal üle ka ametist lahkunud Eestimaa kindralkuberner Paul Friedrich August von Holstein-Oldenburgi kohustused, kes tagasi Oldenburgi kolis.[2] Hiljem oli ametis salanõunikuna ja aastatel 1820–1821 senaatorina.
Talle kuulusid Vana-Vigala, Haimre, Valgu, Jädivere ja Matsalu mõis.
Berend Johann von Uexküll ja tema abikaasa on maetud Vana-Vigala mõisa pargi osana olevale perekonnakalmistule.
Perekond
muudaBerend Johann von Uexküll abiellus 1792. aastal krahvitar Elisabeth von Sieversiga, kes oli krahv Jacob Johann von Sieversi tütar. Abielust sündisid:
- Berend Johann Friedrich von Uexküll, kutsutud Borisiks (1793–1870), Vana-Vigala mõisnik, kaardiväerittmeister
- Elisabeth Juliane Katharina von Uexküll (1794–1867)
- Jakob Johann Karl von Uexküll (1795–1853)
- Wilhelm Eduard von Uexküll (sünd. 1799), husaariohvitser
- Alexander von Uexküll (1800–1853), Haimre mõisnik, Peterburi kunstiakadeemia liige
- Elisabeth Karoline von Uexküll (1802–1862), Uuesalu, Uue-Kasti ja Vana-Kasti pärijanna, abiellus krahv Karl von Sieversiga
- Karl Eduard on Uexküll (1804–1871), Valgu ja Nurme mõisnik
- Friedrich August von Uexküll (1807–1877), Matsalu mõisnik
Sugupuu
muudaVaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Правительствующий сенат. Список сенаторов / Н. А. Мурзанов. — СПб.: Сенат. тип., 1911.
- ↑ Eric Amburger: Geschichte der Behördenorganisation Russlands von Peter dem Grossen bis 1917, lk. 389