Ava peamenüü
Matsalu mõisa peahoone (2010)

Matsalu mõis (sks Matzal) oli rüütlimõis Karuse kihelkonnas Läänemaal. Praegu jääb kunagine mõis Lääneranna valla territooriumile. Varasem linnusmõis asetseb kunagisel Matsalu (Einwiek) lahe saarel, praeguse rannikumadaliku künkal.

AjaluguRedigeeri

Mõisana on Matsalu olnud olemas ilmselt juba 1447. aastal. Dokumentaalselt on Matsalu mõisat esmakordselt mainitud 1560. aastal, mil see oli Läänemaa Lihula komtuurkonna majandusmõis. 1573. aastal läänistati mõis Koluvere lahingus Rootsi vägesid juhtinud Claes Åkesson Tottile. 17. sajandil oli mõis pikka aega Derfeldenite omanduses. Põhjasõja järel kuulus Matsalu mõis Mandelstjernadele, kelle ajal ehitati esinduslikult välja mõisasüda. 1790. aastatel panditi mõis Stackelbergidele, kelle käest läks see 1802. aastal Nasackinitele. 1821. aastast kuulus mõis Uexküllidele ja 1859. aastast taas Stackelbergidele. 1869. aastal omandasid Matsalu mõisa Hoyningen-Huened, kelle kätte jäi see 1919. aasta võõrandamiseni. Mõisa viimane omanik enne võõrandamist oli Nikolai von Hoyningen-Huene.

MõisakompleksRedigeeri

Kunagine mõisa härrastemaja on pikk ühekorruseline baroksete mõjudega varaklassitsistlikus stiilis ristkülikukujuline kiviehitis, mis asetseb nurkadega põhiilmakaarte suundades. Pika hoone moodustavad keskosa ja kaks tiibehitist, mis kõik on kaetud omaette poolkelpkatusega. Algselt oli tegu kolme eraldi hoonega, mis 1867. aasta ümberehitustööde käigus ühendati. Peahoone keskosa all on lihtsad suurte kaarvõlvidega keldrid. Härrastemaja rajati 18. sajandi teisel poolel, kuid mõned osad võivad olla ka vanemad. Nõukogude ajal plaaniti mõisasüdant kasutada Matsalu looduskaitseala keskusena, kuid valituks osutus kunagise Penijõe mõisa peahoone.

Matsalu mõisa peahoone vastas, sellest kirde pool paikneb suur ja ebakorrapärane tiik koos saarega. Linnusmõisa ristkülikukujulise krundi kagu- ja edelakülge piiravad suured sirged kraavid[1].

Enamik kõrvalhooneid paiknes peahoonest ida ja kirde pool. Säilinud kõrvalhooned on osalt ümber ehitatud ja osalt varemetes.

Mõisasüdamesse viis umbes kilomeetripikkune allee, mis on säilinud tänapäevani.

Praegune seisukordRedigeeri

2019 a. seisuga kuulub mõis ühele rootslasele ja tema firmale, kes omandas mõisa 1997. aastal ja hakkas seda korrastama, kuid tööd on jäänud väidetavalt maade erastamise takerdumise tõttu seisma ja hoone laguneb. Siiski on hoonel peal korralik katus. Peahoone kirdekülje keldrisse on sisse seatud keskküttekatlad ja lõunanurga keldris on uus elektrikilp. Muud ruumid on suletud[2].

Vaata kaRedigeeri

VälislingidRedigeeri

ViitedRedigeeri