Maamiilits on sõjaajalooline termin irregulaarsete ajutise iseloomuga maakaitsevägede kohta.

Prantsuse keelest Ida- ja Põhja-Euroopa keeltesse laenatud mõiste milice omas 17.-18. sajandil hilisemast ja tänasest mõistest märksa laiemat sisu. Niisamuti tähendas land-milice mitte üksnes maamiilitsat, vaid laiemalt maal komplekteeritud väge.

Nii ei olnud Põhjasõjas Läänemereprovintsides 1701. aastal Eesti- ja Liivimaal Karl XII korraldusel loodud eesti ja läti sõdurkonnaga loodud väed mitte maamiilitsarügemendid (rootsi k. lantmilisregemente, Wieriska lantmilisregemente, Wikiska lantmilisregemente), vaid nekrutivõttude alusel regulaarsed sõjaväeosad[1][2] ning mõiste "maamiilits" oleks nende kohta eksitav[3].

Oma kaasaegse mõiste omandas termin "maamiilits" üldisemalt 19. sajandi alguseks, näiteks 18061807 ja 1812. aasta maamiilits Balti kubermangudes[4].

Viited

muuda
  1. Kalle Kroon, “Kolme lõvi ja greifi all Põhjasõjas: Eestlased ja lätlased Rootsi armees, nähtuna sotsiaalmajanduslike muutuste taustal 17. sajandi lõpul – 18. sajandi alguses”
  2. Kalle Kroon, Vanast heast rootsi ajast ajaloolase pilguga, Raamat, Eesti Kirjastuste Liidu ajaleht, Nr 8 (20) 21. september 2007. lk 8
  3. Kalle Kroon, Eestlaste vabadusest ja väest Rootsi aja lõpul. Horisont 2, 2013, lk 38-47
  4. Rein Helme, Liivimaa maakaitsevägi 1812. aasta isamaasõjas, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateaduste seeria. Köide 36, 1987, nr. 1, lk 59–73