Tūja mõis (Liepupe kihelkond)

Disambig gray.svg  See artikkel on Liepupe kihelkonna mõisast; Aluliina kihelkonna mõisa kohta vaata artiklit Tūja mõis.

Tūja mõis (saksa keeles Taubenhof, läti keeles Tūjasmuiža) oli rüütlimõis (fideikomiss) Liivimaal Volmari kreisis Liepupe kihelkonnas. Tänapäeval asub Lätis Salacgrīva piirkonnas Liepupe vallas Tūjasmuiža külas.

Tūja mõis 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen (1903). Mõisa maad on kaardil tähistatud numbriga 111

AjaluguRedigeeri

Varasem ajaluguRedigeeri

Mõisast on esimesi teated 1564. aastast, mil see kuulus Riia bürgermeistrile Heinrich von Ulenbrockile (suri 1576). Tema järeltulijate valduses oli mõis veel 1621. aastal, mil selle valdajaks oli hilisem Riia bürgermeister Heinrich von Ulenbrock (1592−1655). Rootsi-Poola sõja ajal langes mõis aga Rootsi riigile ja see läänistati 1624. aastal Norrköpingi otsuse õiguse alusel rittmeister Jürgen Aderkasile (suri 1642). Pärast viimase hukkumist Leipzigi lahingus läänistas Rootsi eestkostevalitsus mõisa 1636. aastal eluajaks tema lesele Dorotheale (sündinud von Sacken). 1646. aastal omandas selle tema väimees Hans von Engdes (maeti 1676) Eestimaalt. 1672. aastal müüs ta mõisa rittmeister Ewald Johann von Vietinghoffile, kelle valdusõigust kinnitas kuningas Karl XI 1675. aastal. 1680. aastatel mõis reduktseeriti ja oli 1712. aastani riigimõis.[1]

Tūja mõis XVIII sajandi algulRedigeeri

Engdesi pärijad sai mõisa tagasi, kuid nad pidid Vietinghoffile mõisa ostusumma tagastama. Pärijateks olid ülemkomissar ja kapten Claus Gustav von Essen (suri 1740), vabaproua Margarethe Elisabeth von Örneklou (sündinud von Engdes) (~1674 − maeti 1729), Engelbrecht Johann von Meck (u 1692 − enne 1752) ja Christian Wilhelm von Toll (suri 1742). 1727. aastal loovutasid teised pärijad mõisa von Tollile ainuomandiks.[2]

 
Dunteni suguvõsa krahvivapp
 
Dalwigki suguvõsa vapp

Duntenid ja Dalwigkid 1728−1920Redigeeri

1728. aastal omandas mõisa Riia maakohtunik Georg von Dunten (1671−1747) Dunte mõisast. 1767. aastal kuulus see tema nooremale pojale kindralmajor Ernst Karl von Duntenile (suri 1787). Kuna viimane suri pärijateta, langes mõis tema vennale sillakohtunik krahv Otto Magnus von Duntenile (1722−1799). Temalt päris mõisa poeg krahv Georg Weinhold von Dunten (1766−1845), kes moodustas mõisast 1847. aastal testamendiga fideikomissi ja pärandas selle oma vennapojale kreisisaadik krahv Otto Wilhelm Kasimir von Duntenile (1800−1878). Pärast tema surma kirjutati valdus 1878. aastal tema kolme poja − krahv Eugen Carl Georg Ludwig von Dunten (1829−1895), krahv Paul Georg Hyazinth von Dunten (1833−1904) ja krahv Gustav Moritz von Dunten (1842−1891) − ühisvalduseks.[3] Kuna Dunteni krahviliin kustus meesliinis 1904. aastal, pärandusid nende valdused abielusidemete kaudu Dalwigk-Schauenburg-Lichtenfelsi suguvõsale; 1901. aastal sai viimane õiguse kasutada Dunteni nime, vappi ja tiitlit. 1905−1920 kuulus mõis krahv Reinhard Wilhelm Eugen Jakob von Dunten, vabahärra Dalwigk-Schauenburg-Lichtenfelsile (1864−1922). Temalt mõis ka võõrandati.

Mõisa suurusRedigeeri

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal neli adramaad, sellele allus 120 mees- ning 136 naishinge.[4] Aastal 1757 oli adramaid neli, aastal 1734 aga kaks ja 4/8. Aastal 1688 oli mõisa suurus kuus adramaad, aastal 1641 aga neli adramaad.[5] Aastal 1832 oli mõisal adramaid kolm ja 3/20, aastal 1881 aga üks ja 16/80, lisaks neli ja 32/80 adramaad mõisale kuuluvate talude valduses.[6]

KarjamõisadRedigeeri

Mõisale kuulus üks karjamõis: Zariņi (Sarne, varem Neuhof). See asus kuue kilomeetri kaugusel peamõisast idas ja seda on mainitud 1798. aastal.[7]

Mõisa nimiRedigeeri

Mõisa saksakeelne nimi Taubenhof on tulenenud Taube aadlisuguvõsa järgi. Lätikeelse nime algupäraks on poeetiline vorm nimest Taube (läti keeles dūja).[8]

 
Tūja mõisasüda

MõisaansambelRedigeeri

Mõisakompleksist on säilinud peahoone, kuhu aastal 1919 rajati kohalik koolimaja.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 174-175.
  2. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 175.
  3. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 175.
  4. Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 248.
  5. Hagemeister, Heinrich von. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, lk 151.
  6. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 171.
  7. Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990, lk 546.
  8. Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990, lk 637.

KirjandusRedigeeri

  • Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990. Lk 637.
  • Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885 Lk 174-175.