Suvekaanon
Suvekaanon (tuntud ka nime all "Sumer is icumen in", keskinglise keeles 'Suvi on saabunud') on 13. sajandi keskpaigast pärinev, kokku kuuele häälele mõeldud inglise ringkaanon (round, ladina keeles rota 'ratas'), mille üleskirjutus asub ühes käsikirjakogumikus Briti Raamatukogu kollektsioonis (British Library, Harley 978 folio 11v)[1]. Kaanon on kirjutatud keskinglise keeles Wessexi murdes ja selle autor pole teada, ehkki mõned teooriad oletavad selle olevat William de Wycombe. Esimene üleskirjutus pärineb ajavahemikust 1261–1264 ja selles on ilmaliku rahvakeelse teksti alla kirjutatud vaimulik tekst keskladina keeles, mis algab sõnadega "Perspice christicola". "Suvekaanon" on ainuke ilmaliku sisuga tekst selles käsikirjakogumikus ja samuti ainuke ingliskeelne[2]. Ühena varaseimatest ingliskeelsetest luuleteostest on tal ka Inglismaa kirjandusloos auväärne koht[3], samuti allikmaterjalina keeleteadusele[1].
_(mid_13th_C),_f.11v_-_BL_Harley_MS_978.jpg)
"Suvekaanon" on keskaja muusika näitena korduvalt jõudnud Eesti muusikaõpikutesse. 2012. aastal välja antud muusikaõpetuse töövihikus on selle esimene rida tõlgitud "Jälle käes on kaunid päevad..."[4], 1958. aasta laulikus "Õiekuu on tulnud ju..."[5]. Lihtsalt tekstis mainimisel, näiteks muusikaajaloo käsitlustes, on pealkiri on jäetud tõlkimata[6].
Käsikiri ja tekst muuda
Kirjutatud on pärgamendile varagooti tekstuuris (textura quadrata) musta ja punase tindiga, Initsiaalid on maalitud sinise ja punase värviga. Raamatuteaduslikke, filoloogilisi ja muusikaloolisi tunnuseid arvesse võttes on kaanon dateeritud umbes 13. sajandi keskpaika, st varasemasse aega kui käsikirjakogumik tervikuna.
Käsikirjakogumik, kus laul asub, pärineb Readingi kloostrikiriku (Reading Abbey) raamatukogust, ehkki see ei pruugi olla seal kirjutatud. Seepärast nimetatakse "Suvekaanonit" ingliskeelses kirjanduses mõnikord ka Reading Rota. Ladinakeelne sõna rota tähistab siin ringkaanonit, mille laulmisel tekib mitmehäälsus: üks laulja alustab laulu, ja teine alustab tema järel sama laulu just siis, kui esimene laulja on jõudnud märgitud kohta. Käsikirjalehe enda peal on ladina keeles kirjas laulmise õpetus:
- Hanc rotam cantare possunt quatuor socii. A paucioribus autem quam a tribus uel saltem duobus non debet dici preter eos qui dicunt pedem. Canitur autem sic. Tacentibus ceteris unus inchoat cum hiis qui tenent pedem. Et cum uenerit ad primam notam post crucem, inchoat alius, et sic de ceteris. Singuli de uero repausent ad pausaciones scriptas et non alibi, spacio unius longe note.
- "Seda rotat võivad laulda neli kaaslast. Kuid seda ei peaks laulma vähem kui kolm, või vähemalt kaks lisaks neile, kes laulavad pes. Nõnda on selle laulmine. Kui teised on vakka, alustab üks samal ajal kui teised laulavad pes. Ja kui ta jõuab esimese noodini pärast risti, peab teine laulja alustama, ja nii ka järgmiste kohta. Igaüks peab tegema ühe pika noodi pikkuse pausi seal, kus see on kirjas, kuid mitte mujal."
Muusika muuda
Kaanon on kirja pandud varajases mustas mensuraalnotatsioonis, mis muutus 13. sajandi jooksul Lääne-Euroopas tavaliseks muusika kirjapanemise viisiks. Noodijooned on punased ja ebatavalisel viisil on neid süsteemis kuus, kuuendas reas koguni seitse, erinevalt tavapärasest viiest. Püstine joon risti üle noodijoonte tähistab tekstis nimetatud ühe pika noodi pikkust pausi (st triooli pikkust). Taktimõõtu pole ühelgi viisil märgitud, kuid kõnealusel ajaperioodil oli tavaline kolmeosaline meetrum. Iga joonestiku alguses on C-tähega märgitud do-noodi asukoht, mille paiknemine vastab ligikaudu tänapäevasele tenorivõtmele.
C-märgist paremal seisab kahe joone vahel väike ümar b (b rotundum), mille ümar kuju määrab kaanoni "pehmesse heksakordi" (hexachordum molle), kus b on madal (hexachordum durum tähistati kandilise b-ga, b quadratum). Tänapäeva vaatajal võib tekkida kiusatus lugeda see bemollimärgiks ning määrata kaanon F-duur helistikku, aga selline määratlus on anakronistlik, sest helistikesüsteem hakkab kujunema alles 17. sajandil.
Kaks alumist lühikest noodijoonestikku on märgitud sõnaga Pes (ladina keeles 'jalg'), mis on mõeldud kahel häälel koos laulmiseks pidevalt korrates. Kõrvale punase tindiga kirjutatud õpetus ütleb nii:
- Hoc repetit unus quotiens opus est, faciens pausacionem in fine. Hoc dicit alius pausans in medio et non in fine, set immediate repetens principium.
- "Nõnda kordab üks niipalju nagu vajalik, tehes pausi lõpus. Nii teeb teine pausi keskel ja mitte lõpus, lõppu jõudes alustab otsekohe algusest."
See on korduva bassimotiivi (anakronism oleks seda nimetada basso ostinatoks) varaseim näide Euroopa muusika ajaloos.
Kuigi pärit keskajast, on "Suvekaanon" mõnikord paigutatud renessanssmuusika märksõna alla, sest selle mitmehäälsus erineb samal ajal Euroopa mandril viljeldud, rohkem oktaavi, kvarti ja kvinti kasutavast ars antiquast ja "Suvekaanonis" kõlavad tertsid ja sekstid meenutavad renessansi harmooniat[7].
Muud muuda
Ezra Pound on loonud "Suvekaanoni" tekstile paroodia "Winter is icummen in"[8].
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. november 2016. Vaadatud 6. oktoobril 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ http://www.soton.ac.uk/~wpwt/harl978/sumerms.htm#How%20to%20sing%20karaoke
- ↑ https://interestingliterature.com/2016/06/01/a-short-analysis-of-sumer-is-icumen-in/
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. oktoober 2018. Vaadatud 4. oktoobril 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ https://www.ester.ee/record=b1377588~S6*est
- ↑ T.Siitan. Keskaja muusika aastani 1300. Tallinn, 1998
- ↑ Suvekaanon "Õhtumaade muusikaloo" õppematerjalis
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. oktoober 2018. Vaadatud 4. oktoobril 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Suvekaanon |