Vikipeedia

Strepsiriinsed primaadid

Strepsiriinsed primaadid (Strepsirrhini) on esikloomaliste alamselts.

Strepsiriinsed primaadid[1]
Fossiilide leiud: Eotseen – retsentne
Tuttsifaka (Propithecus verreauxi)
Tuttsifaka (Propithecus verreauxi)
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Esikloomalised Primates
Alamselts Strepsiriinsed primaadid Strepsirrhini
É. Geoffroy, 1812
Sugukonnad

Cheirogaleidae
Lemuridae (leemurlased)
Lepilemuridae
Indriidae (indrilased)
Daubentoniidae (aielased)
Lorisidae (loorilased)
Galagidae (galaagolased)

Vanema süstemaatika järgi kuuluvad sellesse alamseltsi poolahvilised, välja arvatud kandlased, kes kuuluvad haploriinsete primaatide hulka, ja tupaialased, kes on arvatud eraldi tupaialiste seltsi.

Tänapäevaseid liike on teada 118 või 114.

Strepsiriinsete primaatide varaseimad fossiilileiud pärinevad Vara-Eotseenist.

Nimi ja taksonoomiaRedigeeri

Ladinakeelne (kreekapärane) nimetus Strepsirrhini tähendab 'kõveraninalised' (komakujuliste sõõrmete järgi).

Eestikeelne vaste "strepsiriinsed primaadid" esineb "Loomade elus" (kd 7, lk 411), kus aluseks võetud süstemaatika aga seda taksonit ette ei näe.

Takson pärineb Étienne Geoffroy Saint-Hilaire'ilt (1812). Autorina nimetatakse ka Reginald Innes Pococki (1918).

TunnusedRedigeeri

Strepsiriinseid primaate eristatakse haploriinsetest primaatidest nina ehituse järgi. Nende üks põhilisi tunnuseid on karvutu ninapeegel (rhinarium) sõõrmete ümber nagu enamikul teistel imetajatel. See on niiske nagu kassil ja on seotud hea haistmisega. Sõõrmed on komakujulised, ülahuul on sile, liikumatu (nina ja igemetega mokavao kaudu ühendatud) ja karvutu. Ülahuule jäik asend piirab nende võimalikke näoilmeid. Näokolju on tavaliselt piklik, mistõttu nad sarnanevad koertega.

Kõigil strepsiriinsetel primaatidel, välja arvatud aiel, on hammaskamm – tihedasti koos paiknevad lõikehambad ja silmahambad. Seda kasutatakse puudelt toiduks vaigu kogumisel ja karvastiku hooldamisel. Hammaskammi tekkest on vähe andmeid, sest kõige vanemad hammaskammiga fossiilid pärinevad Miotseenist. Madagaskaril hiljuti välja surnud (suurtest) primaatidest paljudel hambakamm puudus. Indri hammaskamm koosneb neljast hambast, teistel on neid kuus. Hammaskamm võib olla konvergentse arengu tulemus.

 
Katta

Teine kohastumus karvastiku hooldamiseks (primaatide komfortkäitumine) on kõigil strepsiriinsetel primaatidel esinev tualettküünis esijala teisel varbal. Teistel varvastel on küüned. Esimene varvas asetseb teistest eraldi, mis võimaldab haardudes kulgeda. Siiski ei vastandu ta teistele varvastele nii hästi nagu haploriinsete primaatide pöial.

Strepsiriinsetel primaatidel on säilinud võime C-vitamiini sünteesida, mis kõigil haploriinsetel primaatidel puudub.[2]

Erinevalt haploriinsetest primaatidest on strepsiriinsetel primaatidel individuaalse ovulatsioonitsükli asemel innaaeg. Samuti on nad hulgipoegijad (haploriinsetel primaatidel on üksikud järglased), neil on kahesarveline emakas ning mitu paari nisasid.

Strepsiriinseid primaate on peetud haploriinsetest algelisemateks, kuid nad on kohastunud täitma haploriinsetest primaatidest erinevaid nišše. Aju suhteline mass on neil enamasti väiksem. Aju haistmissibul on suurem, mistõttu arvatakse, et haistmisel on nende jaoks suurem tähtsus. Öise eluviisi tõttu on haistmisel põhinev kommunikatsioon neile tähtsam kui visuaalne kommunikatsioon. Nende sotsiaalne käitumine on oma keerukuselt võrreldav haploriinsete primaatidega.[3] Väga tõenäoliselt on strepsiriinsetel ja haploriinsetel primaatidel ühised esivanemad.

Nagu kõigil esikloomalistel, on ka strepsiriinsete primaatide silmakoobas täies ulatuses luuliselt piiritletud. Erinevalt haploriinsetest primaatidest pole nende silmakoopapõhi aga luuplaadiga kaetud.[4]

Terav koon, vibrissid ehk kompekarvad ja märg nina on omased putuktoidulistele imetajatele. Käed ja jalad ning lamedad küüned on omased esikloomalistele.

Strepsiriinsetel primaatidel on huvitavaid kohastumusi, näiteks kukangid määrivad oma poegi mürgise süljega.

Strepsiriinsete primaatide pikkus ulatub 6 sentimeetrist (hiirleemur Microcebus myoxinus) 70 sentimeetrini (indri, tagajalgadel seistes 120 cm). Väljasurnud hiidleemur Archaeoindris fontoynonti kaalus kuni 180 kg ning oli gorilla suurune.

ToitumineRedigeeri

Putuk- ja taimtoidulisi liike on enam-vähem võrdselt. Enamik liike sööb teatud määral nii putukaid kui ka taimi. Suuremad liigid kalduvad olema rohkem taimtoidulised.

LevikRedigeeri

Madagaskaril elavad peale inimeste ainult strepsiriinsed primaadid, kellel seal puudub konkurents. Neid leidub veel Kagu- ja Lõuna-Aasias ning Aafrika mandril. Viis sugukonda seitsmest elab Madagaskaril.

Klassifikatsioon ja evolutsioonRedigeeri

Strepsiriinsed primaadid on kõige vanem teadaolev esikloomaliste rühm. Kõige vanemad fossiilid pärinevad Vara-Eotseenist ning kuuluvad rühma Adapiformes, mis elas Hilis-Miotseenini Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Aasias. Looride ja nende sugulaste esivanemaid on leitud alates Hilis-Eotseenist Aafrikast ja Aasiast. Madagaskari sugukondade kivistisi on leitud ainult Madagaskaril alates Pleistotseenist. Eriti tuntud on leemurite hiiglaslikud sugulased perekonnast Megaladapis, kes võisid välja surra inimese tõttu.

 
Fossiilse liigi Archaeolemur majori kolju

Strepsiriinsete primaatide alamselts koosneb seitsmest sugukonnast, mis jaotatakse kolme rühma. Esimene rühm on infraselts Lemuriformes, kuhu kuuluvad sugukonnad Cheirogaleidea, leemurlased, Lepilemuridae ja indrilased. Teine rühm on infraselts Lorisiformes, kuhu kuuluvad loorilased ja galaagolased. Kolmas rühm on infraselts Chiromyiformes, milles on sugukond aielased, kuhu kuulub ainult aie.

Varem jaotati esikloomalised poolahviliste ja ahviliste alamseltsideks. Selgus aga, et poolahviliste hulka paigutatud kandlased on ahvilistega lähemas suguluses kui poolahvilistega, seetõttu pandi kandlased ahvilistega kokku ning võeti kasutusele uued alamseltside nimed.

Strepsiriinseid primaate on jaotatud ka neljaks ülemsugukonnaks: Daubentonioidea, Lemuroidea, Loroidea (kaasa arvatud aie) ja Indroidea. On aga kaalukaid tõendeid selle kohta, et aie ei ole looride lähedane sugulane ning et indrilased on lähedased leemurlastele.

Kui aie esindab pärast ülejäänud harude lahknemist järele jäänud rühma, siis lahknes ta pärast strepsiriinsete primaatide lahknemist teistest esikloomalistest 63 miljonit aastat tagasi ning enne leemurite ja looride omavahelist lahknemist 50 miljonit aastat tagasi. Kui aiesid pidada aga leemuritele lähemateks sugulasteks, siis pidi nende lahknemine aset leidma vähem kui 50 miljonit aastat tagasi.

Strepsiriinsete primaatide fülogeneesile on valgust heidetud retrotransposonimarkerite abil.

Madagaskaril on varem elanud sugukonnad Megaladapidae (väljasurnud perekond Megaladapis, mis arvatakse ka sugukonda Lepilemuridae), Archaeolemuridae ja Palaeopropithecidae, mis surid välja viimase 2000 aasta jooksul.

Sugukond Adapidae (ülemsugukond Adapiformes) on väljasurnud polüfüleetiline rühm, mis kuulus väga suure tõenäosusega poolahviliste hulka ning oli lähedases suguluses strepsiriinsete primaatidega. Neist on leide Eotseenist Miotseenini Põhja-Ameerikast ja Euraasiast.

Teine väljasurnud poolahviliste sugukond Omomyidae kuulub arvatavasti haploriinsete primaatide hulka; nad olid lähedases suguluses kandlastega, kuid moodustasid pärast ülejäänud haploriinsete primaatide lahknemist järele jäänud rühma.

Retsentsete strepsiriinsete primaatide klassifikatsioonRedigeeri

Loorilaste sugukond võidakse jagada ka alamsugukondadeks Perodicticinae (perekonnad Arctocebus, Perodicticus ja Pseudopotto) ja Lorinae (perekonnad Loris ja Nycticebus).

ViitedRedigeeri

  1. ↑ Groves, C. (16. november 2005). Wilson, D. E., and Reeder, D. M. (eds) (toim). Mammal Species of the World (3rd edition ed.). Johns Hopkins University Press. Lk-d 111–127. ISBN 0-801-88221-4. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. detsember 2008. Vaadatud 1. novembril 2008. {{cite book}}: parameetris |edition= on üleliigne tekst (juhend); parameetris |editor= on üldnimi (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link)
  2. ↑ Pollock JI, Mullin RJ (mai 1987). "Vitamin C biosynthesis in prosimians: evidence for the anthropoid affinity of Tarsius". Am J Phys Anthropol. 73 (1): 65–70. DOI:10.1002/ajpa.1330730106. PMID 3113259.
  3. ↑ Whitten, P. L., Brockman, D. K. (2001). "Strepsirrhine Reproductive Ecology". Ellison, P. T. (toim). Reproductive Ecology and Human Evolution. New York: Aldine de Gruyter.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  4. ↑ Rose, K. D. (2006). The Beginning of the Age of Mammals. Johns Hopkins University Press. Lk 166–167.

KirjandusRedigeeri

  • Ronald M. Nowak: Walker's Mammals of the World. The Johns Hopkins University Press, Baltimore 1999, ISBN 0-8018-5789-9. Google'i raamat
  • Primate Taxonomy (Smithsonian Institute Press, 2001), Colin Groves (ISBN 1-56098-872-X)
  • Roos C, Schmitz J, Zischler H (2004) Primate jumping genes elucidate strepsirrhine phylogeny. Proc Natl Acad Sci U S A 101: 10650–10654 (Täistekst (pdf)).
  • Primates in Question (Smithsonian Institute Press, 2003), Robert W. Shumaker & Benjamin B. Beck (ISBN 1-58834-176-3)
  • Thomas Geissmann: Vergleichende Primatologie. Springer, Berlin 2003. ISBN 3540436456 Google'i raamat

VälislingidRedigeeri

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Strepsiriinsed_primaadid&oldid=6220969"