Samasooliste abielu tunnustamine teises liikmesriigis

Samasooliste abielu tunnustamine teises liikmesriigis on olukord, mis käsitleb Euroopa Liidu kodaniku ja temaga samast soost abikaasa vahel seaduslikult välisriigis sõlmitud abielu tunnustamist vastuvõtvas liikmesriigis (liikmesriik, kuhu liidu kodanik oma vaba liikumise ja elamise õiguse kasutamiseks liigub).[1] Selline olukord tekib põhjusel, et abielu institutsiooni, mis kujutab endast õiguslikku seisundit, tunnustatakse kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides. Seevastu samasooliste paaride võimalused abielu sõlmimiseks on liikmesriigiti erinevad.

Samasooliste abielu tunnustamine Euroopa Liidus
██ Abielu tunnustamine
██ Registreeritud kooselu tunnustamine

2021. aasta märtsi seisuga on samasoolistel paaridel võimalik abielu sõlmida järgmistes Euroopa Liidu riikides: Austria, Belgia, Hispaania, Iirimaa, Luksemburg, Madalmaad, Malta, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Soome ja Taani.[2]

Samasooliste paaride võrdne kohtlemine muuda

Tulenevalt Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõikest 2 peavad liikmesriigid Euroopa Liidu õiguse kohaldamisel austama põhiõigusi, mille hulka kuulub ka seksuaalse sättumuse pärast diskrimineerimise keeld.[3] Igasugune diskrimineerimise keeld, sealhulgas seksuaalse sättumuse tõttu, on sätestatud ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 21.[4] Seega ei kohusta Euroopa Liidu õigus liikmesriike küll samasooliste partnerlust või abielu lubama ega tunnustama, kuid kohustab neid Euroopa Liidu õiguse kohaldamisel kohtlema samasoolisi paare võrdselt vastassooliste paaridega.[3][4]

Vaba liikumine Euroopa Liidus muuda

Vaba liikumine on üks Euroopa Liidu põhivabadusi ning seetõttu on ka samasooliste paaride vaba liikumise tagamine oluline. Vaba liikumise direktiiv 2004/38/EÜ sätestab tingimused, mille korral on Euroopa Liidu kodanikul õigus Euroopa Liidu siseselt koos abikaasaga liikuda ja elada. Olukorras, kus vastuvõttev liikmesriik kohtleb registreeritud kooselu abieluga võrdselt, on registreeritud paaridel abikaasadega ühesugused õigused. Euroopa Liidu kodanik, kellel on samast soost partner ning kes soovib asuda elama teise Euroopa Liidu liikmesriiki, võib olla ühes järgnevatest olukordadest:

  1. Abielu. Kui paar on sõlminud abielu Euroopa Liidu liikmesriigis ning soovib asuda elama teise liikmesriiki, mis tunnustab samasooliste abielu, on isikul õigus vaba liikumise direktiivi alusel abikaasana oma partneriga kaasa minna.
  2. Registreeritud kooselu. Vaba liikumise direktiiv sätestab, et kui vastuvõtvas liikmesriigis käsitletakse registreeritud kooselu abieluga võrdsena, on isikul samuti õigus abikaasana oma partneriga kaasa minna. Kui liikmesriik registreeritud kooselu abieluga võrdsena ei tunnusta, milleks Euroopa Liidu õigus liikmesriike ei kohusta, kehtivad paaride suhtes püsisuhtes olevate registreerimata partnerite kohta käivad eeskirjad.
  3. Registreerimata (faktiline) kooselu. Registreerimata partneril ei ole oma partneriga teise liikmesriiki elama asumiseks samasugused õigused kui abikaasal. Küll aga tuleneb vaba liikumise direktiivist liikmesriikidele kohustus hõlbustada püsisuhtes olevate registreerimata partnerite riiki sisenemist ning seal elamist. See kehtib nii samasooliste kui ka vastassooliste paaride osas.[5]

Euroopa Kohtu lahend C‑673/16 (Coman jt vs. Inspectoratul General pentru Imigrări) muuda

Otsuses C‑673/16 on Euroopa Kohus selgitanud, kuidas samasooliste abielu korral tõlgendada direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil.

Asjaolud muuda

Vaidluse osapoolteks olnud samast soost Rumeenia ja Ameerika kodanik R. A. Coman ning Ameerika kodanik R. C. Hamilton sõlmisid Brüsselis abielu 5. novembril 2010.[6] 2012. aasta detsembris pöördusid nad Rumeenia sisserände peainspektsiooni poole, et saada teada, millistel tingimustel võib Hamilton, kes ei ole Euroopa Liidu kodanik, elada Comani pereliikmena Rumeenias kauem kui kolm kuud.[7] Vastuseks teatas inspektsioon, et Rumeenias tsiviilseadustiku järgi samasooliste isikute vahelist abielu ei tunnustata ning seetõttu on Hamiltonil võimalik riigis elada vaid kolm kuud.[8]

Coman jt esitasid 28. oktoobril 2013 inspektsiooni peale kaebuse Bukaresti 5. sektori esimese astme kohtusse, väites, et tegemist on diskrimineerimisega seksuaalse sättumuse alusel seoses liidus vabalt liikumise õiguse teostamisega ning asjassepuutuvad tsiviilseadustiku sätted on põhiseadusega vastuolus.[9] Nimetatud väite osas selguse saamiseks, pöördus Bukaresti 5. sektori esimese astme kohus Rumeenia konstitutsioonikohtu poole, et viimane kujundaks välja oma seisukoha.[10] Kuivõrd antud vaidlus puudutas liidu kodaniku ja tema samast soost abikaasa, kes on kolmanda riigi kodanik, vahel välisriigis seaduslikult sõlmitud abielu tunnustamist, pöördus Rumeenia konstitutsioonikohus Euroopa Kohtu poole eelotsuse saamiseks.[11]

Rumeenia konstitutsioonikohus esitas Euroopa Kohtule järgnevad küsimused:

  1. Kas mõiste „abikaasa“ hõlmab isikut, kellel on sellise riigi kodakondsus, mis ei ole Euroopa Liidu liikmesriik, ja kes on samast soost kui Euroopa Liidu kodanik, kellega ta on seaduslikult abiellunud mõne muu liikmesriigi õiguse alusel kui vastuvõttev liikmesriik?
  2. Kas juhul, kui vastus on jaatav, tuleb vastuvõtval liikmesriigil anda Euroopa Liidu kodaniku samast soost abikaasale oma territooriumil elamise õigus kauemaks kui kolm kuud?[12]

Euroopa Kohtu seisukoht muuda

Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et liidu kodanik, kes on kasutanud oma liikumisvabadust, võib tugineda ka selle staatusega kaasnevatele õigusele. Euroopa Liidu Toimimise Lepingu artikli 21 lõikest 1 tuleneb liikmesriigi kodanike õigus elada tavalist perekonnaelu koos oma pereliikmetega nii vastuvõtvas liikmesriigis kui ka liikmesriigis, mille kodakondsus neil on.[13] Mõiste “pereliikmed” hõlmab siinkohal ka abikaasasid. Mõiste “abikaasa” on vaba liikumise direktiivi tähenduses sooneutraalne ning võib seega hõlmata ka liidu kodaniku samasoolist abikaasat.[14]

Euroopa Kohus jõudis nimetatud asjas järeldusele, et kui vastuvõttev liikmesriik keeldub andmast elamisõigust kolmanda riigi kodanikust abikaasale põhjendusel, et kõnealuse liikmesriigi õiguses ei ole ette nähtud abielu samasooliste isikute vahel, on see vastuolus Euroopa Liidu Toimimise Lepingu artikli 21 lõikega 1. Seda tingimusel, et liidu kodanik on kasutanud oma liikumisvabadust kooskõlas vaba liikumise direktiiviga ning on alustanud või tugevdanud perekonnaelu samast soost kolmanda riigi kodanikuga, kellega ta on sõlminud liikmesriigis seadusliku abielu.[15]

Samuti leidis kohus, et liidu kodanikuga samast soost kolmanda riigi kodanikul, kelle abielu liidu kodanikuga on sõlmitud liikmesriigis, on õigus elada kauem kui kolm kuud selles liikmesriigis, mille kodakondsus on liidu kodanikul. Tuletatud elamisõiguse suhtes ei või kehtida vaba liikumise direktiivis sätestatutest rangemad tingimused.[16]

Kohtujuristi ettepanek muuda

Kohtuasjas C-673/16 esitas ka kohtujurist oma seisukohad, kuidas tõlgendada vaba liikumise direktiivi 2004/38.

Direktiivi 2004/38 sätete tõlgendamisest tuleneb, et üldjuhul ei saa need olla aluseks liidu kodaniku pereliikmest kolmanda riigi kodaniku tuletatud elamisõigusele liikmesriigis, mille kodakondsus on liidu kodanikul, kuid teatud olukordades tuleb direktiivi siiski kohaldada analoogia alusel.[17]

Samuti leidis kohtujurist, et mõistet „abikaasa“ on vaja tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ehk arvesse tuleb võtta mitte ainult normi sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase õigusakti eesmärki.[18] Seetõttu peab mõistet „abikaasa“ käsitama liidu kodanikuga abielus oleva isiku soost sõltumatult.[19] Seda kinnitavad kohtujuristi arvates muu hulgas direktiivi 2004/38 ettevalmistavad materjalid, milles nähtub, et valitud sõna sooneutraalsus oli seadusandja tahtlik valik. Materjalidest tuleneb, et seadusandja oli teadlik eriarvamustest, mis võivad tekkida seoses muul viisil määratlemata mõiste “abikaasa” tõlgendamisel, kuid seadusandja ei soovinud seda mõistet siiski täpsustada. Komisjon aga rõhutas, et antud teema puhul võib toimuda arenguid, mis omakorda näitab, et mõiste “abikaasa” tähendus ei ole lõplikult muutumatu ning seda võivad mõjutada ka ühiskonnas toimuvad arengud.[20]

Lisaks tõi kohtujurist välja, et „abikaasa“ neutraalne tõlgendus kindlustab Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 7 tagatud perekonnaelu austamist, jättes samal ajal liikmesriikidele vabaduse valida, kas lubada samasooliste abielu või mitte. Teistsugune tõlgendus tekitaks abielupaaride erineva kohtlemise üksnes nende seksuaalse sättumuse alusel.[21]

Kohtujurist märkis ka, et direktiivi 2004/38 eesmärk on hõlbustada liidu kodanikule antud individuaalse põhiõiguse, mille kohaselt võib ta vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, kasutamist ning samuti tugevdada seda õigust.[22] Nii see eesmärk kui ka Euroopa ühiskonna üldine areng samasooliste abielu õiguslikus tunnustamises kinnitavad kohtujuristi arvamust, et mõistet „abikaasa“ tuleb tõlgendada seksuaalsest sättumusest sõltumatult.[23]

Kokkuvõtvalt oli kohtujurist seisukohal, et isiku seksuaalne sättumus ei või mitte mingil juhul olla põhjuseks, et mitte rahuldada liikmesriiki sisenemise ja seal elamise taotlust.[24]

Olukord Eesti õiguses muuda

Eestis on abielu institutsioon reguleeritud perekonnaseaduses, mille järgi saavad abielu sõlmida üksnes naine ja mees.[25] Sellegipoolest loetakse Eestis kehtivaks välismaal sõlmitud samasooliste abielu juhul, kui see on sõlmitud vastavalt rahvusvahelise eraõiguse reeglitele.[26]

1. jaanuaril 2016 jõustunud kooseluseadus võimaldab kahel inimesel, kellest vähemalt ühe elukoht on Eestis, oma kooselu õiguslikult reguleerida. Kuna kooseluseadus on sõnastatud sooneutraalselt, siis võimaldab see ka samasoolistel paaridel oma kooselu reguleerida.[26] Kooseluleping on sisuliselt alternatiiv abielu sõlmimisele, kuivõrd samasooliste paaride ainsaks võimaluseks olla õiguslikult seotud on just kooselulepingu kaudu. Samas ei saa elukaaslast võrdsustada abikaasaga.[27] Kuigi kooseluseadus jõustus juba 2016. aastal, puuduvad siiani antud seaduse rakendusaktid, mis on vajalikud, et kooseluseadust igapäevastes praktilistes küsimustes rakendada.[28]

Riigikohtu üldkogu otsus 5-18-5/17 muuda

Riigikohus käsitles asjas 5-18-5/17 küsimust, kas perekonnapõhiõigus kaitseb ka samast soost registreeritud partnerite õigust elada perekonnaelu Eestis.[29] Selles menetluses käsitleti kahte kohtuasja: esimesel juhul oli kaebajaks Sri Lanka Demokraatliku Sotsialistliku Vabariigi kodanik, kes sõlmis kooselulepingu temaga samast soost Eesti kodanikuga Eestis[30] ning teiseks Ukraina kodanik, kes registreeris oma kooselu samast soost Eesti kodanikuga Saksamaal[31]. Kuivõrd välismaalaste seaduse § 118 punkt 1 sätestab, et tähtajalise elamisloa võib anda välismaalasele elama asumiseks abikaasa juurde, jättis Politsei- ja Piirivalveamet I kaebaja taotluse läbi vaatamata, sest kooseluleping ei ole abielu sõlmimist tõendav dokument.[32] PPA keeldus kaebajale II tähtajalise elamisloa väljastamisest, kuna kaebaja II ei vastanud tähtajalise elamisloa andmise tingimustele välismaalaste seaduse § 137 lõike 1 mõttes, mille järgi võib tähtajalise elamisloa anda välismaalasele elama asumiseks Eestis alaliselt elava abikaasa juurde.[33]

Üldkogu viitas, et Eesti on ühinenud Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ning põhiseaduse tõlgendamisel tuleb arvestada konventsiooni ning selle kohaldamispraktikat Euroopa Inimõiguste Kohtus. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tulenevalt hõlmab konventsioon (artikkel 8) perekonnaelu mõiste all ka samast soost inimeste kooselu. Samuti on konventsiooni (artikkel 14) ja Euroopa Inimõiguste Kohtu tõlgendustest tulenevalt keelatud diskrimineerimine seksuaalse orientatsiooni alusel.[34]

Eesti põhiseaduses tagatud inimväärikuse põhimõte koosneb mitmest elemendist, üheks neist on inimeste õiguslik võrdsus, mis tuleneb põhiseaduse § 12 lõikest 1.[35] Üldkogu leidis, et kooselu registreerinud paarid ning abielu sõlminud paarid on elamisloa taotlemisel sarnases olukorras. Välismaalaste seadus kohtleb neid aga erinevalt, kuna võimaldab anda elamisloa Eesti kodaniku samast soost abikaasale, kuid välistab elamisloa andmise registreeritud kooselupartnerile.[36] Võttes arvesse eelnimetatut, jõudis üldkogu seisukohale, et PS § 26 esimese lauses ja § 27 lõikes 1 tagatud perekonnapõhiõigus kaitseb ka samast soost inimeste õigust elada perekonnaelu Eestis, sest üldkogu hinnangul ei ole perekonnapõhiõigus ega selle kaitse sõltuvuses perekonnaliikmete soost ega seksuaalsest sättumusest.[35]

Eelnevat arvestades otsustas Riigikohtu üldkogu, et kuivõrd välismaalaste seadus ei näe ette alust anda tähtajaline elamisluba välismaalasele, kes soovib Eestisse elama asuda Eesti kodanikust samast soost registreeritud kooselupartneri juurde, riivab välismaalaste seadus osas, milles see kirjeldatud alust ette ei näe, nii elamisluba taotleva välismaalase kui ka tema Eesti kodanikust kooselupartneri perekonnapõhiõigust. Sellest tulenevalt tunnistas Riigikohtu üldkogu välismaalaste seaduse nimetatud osas põhiseadusvastaseks ja kehtetuks ning viitas, et täitevvõim võib tähtajalise elamisloa taotluste puhul lähtuda välismaalaste seaduses abikaasa juurde elama asumiseks tähtajalise elamisloa andmise kohta sätestatust senikaua, kuni kohane õiguslik alus kehtestatakse.[37] Kui II kaebaja Saksamaal registreeritud kooselu lugeda Eestis kehtivaks, laieneb käesolev otsus ka temale.[38]

Probleemkohad Riigikohtu otsuse 5-18-5/17 eriarvamuste näitel muuda

Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas 5-18-5/17 ei olnud üksmeelne. Mitmed Riigikohtu üldkogusse kuulunud ja nimetatud otsuse juures olnud riigikohtunikest avaldasid otsuse jõustumise järel eriarvamusi nii otsuse enda kui selle põhjenduste osas.

Riigikohtunik Villu Kõve konkureeriv arvamus muuda

Kui üldkogu hinnangul rikkus välismaalaste seadus põhiseadusega kaitstud perekonnapõhiõigust ja perekonnaelu puutumatust (PS § 26 esimene lause ja § 27 lõige 1), siis riigikohtunik Villu Kõve sellega ei nõustunud.[39] Kõve hinnangul on alusetu kohaldada perekonnapõhiõigust samasoolistele paaridele, sest ei grammatiline ega ajalooline tõlgendamine ei anna võimalust seda normi neile laiendada võrreldavalt klassikalise perekonnaga, kes põhiseaduse kohaselt on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Kõve hinnangul ei ole ka ühiskondlikud suhted ja üldised arusaamad põhiseaduse vastuvõtmisest alates sedavõrd palju muutunud, et normide ümbertõlgendamine oleks põhjendatud.[39] Kõve arvates tulnuks välismaalaste seadus vaidlusaluses osas põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistada ainuüksi võrdsuspõhiõigusele (PS § 12) tuginedes, sest seadusandja, võimaldades anda elamisluba Eesti kodaniku samast soost abikaasale, kuid välistades elamisloa andmise registreeritud kooselupartnerile, on põhjendamatult registreeritud kooselupaare abielupaaridest erinevalt kohelnud.[40]

Riigikohtunike Jaak Luik ja Tambet Tampuu eriarvamused muuda

Riigikohtunikud Jaak Luik ja Tambet Tampuu leidsid mõlemad oma eriarvamustes, et Riigikohtu üldkogu otsus ei taga piisaval määral ehk kooseluseaduses sätestatud ulatuses samasooliste kooselupaaride õiguste kaitset, sest ei kõrvalda põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud regulatsiooni tekitatud seaduselünka. Nimelt tekitab otsus lünga välismaalaste seadusse, sest pärast otsuse jõustumist puudub selles regulatsioon, millistel tingimustel võib samasooliste isikute kooselupaari liikmele anda tähtajalise elamisloa.[41][42] Lisaks juhtisid Luik ja Tampuu tähelepanu ka rakendusaktide puudumisega seotud probleemkohtadele. Näiteks oli Tampuu arvates ebaselge, kas jõustunud otsuse tulemusel saaks kaebajale I anda tähtajalise elamisloa Eesti Vabariigis viibimiseks[43], sest üldkogu käsitas menetlusosalisi registreeritud elukaaslastena, samal ajal kui kehtiv õigus ei võimaldanud neil seda olla. Eestis saab kooselulepingu sõlminud isik registreeritud elukaaslase staatuse alles pärast rahvastikuregistrisse vastava kande tegemist, kuid perekonnatoimingute seadus ei sisalda võimalust kooselulepingu andmete rahvastikuregistrisse kandmiseks.[44] Probleemseks pidas riigikohtunik Tampuu ka seda, et kui üldkogu otsuse põhjendusest tulenevalt piisab tähtajalise elamisloa taotlemise jaoks üksnes kooselulepingu sõlmimisest, see tähendab kooselu ei pea olema kantud rahvastikuregistrisse, siis tuleb PPA-l edaspidi menetleda väga erinevatel alustel tekkinud samasooliste kooselu juhtumitest tingitud tähtajalise elamisloa saamise taotlusi.[45] Õigusselgusetust tekitab ka asjaolu, et kuna üldkogu pädevusse ei kuulu põhiseadusega vastuolus oleva seaduselünga korral tekkinud lünga täitmiseks vajaliku õigusliku regulatsiooni kehtestamine, siis võivad kohtud, aga ka seadusandja ja PPA seaduselünga täita vabalt valitud viisil.[46]

Riigikohtunik Jüri Põllu konkureeriv arvamus muuda

Riigikohtunik Jüri Põld asus konkureerivale arvamusele kohtuotsuse põhjenduste osas, mis puudutasid perekonnapõhiõiguse riive legitiimset (põhiseadusega kooskõlas olevat) eesmärki. Tema hinnangul ei pidanuks olukorras, kus õiguslik regulatsioon elamisloa andmiseks puudub poliitilistel põhjustel, kohus seadusandja tegevusetusele legitiimset eesmärki otsima. Põld leidis, et nimetatud regulatsiooni puudumisel ei olegi legitiimset eesmärki, mistõttu tulnuks põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistada just selle puudumine.[47]

Viited muuda

  1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38/EÜ, 29. aprill 2004, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221 EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ. – ELT L 158, lk 0077 – 0123.
  2. Your Europe. Abielu. Arvutivõrgus: https://europa.eu/youreurope/citizens/family/couple/marriage/index_et.htm (15.03.2021).
  3. 3,0 3,1 Euroopa Liidu lepingu konsolideeritud versioon. – ELT C 202.
  4. 4,0 4,1 Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni Euroopa Liidu põhiõiguste harta. – ELT C 326, 26.10.2012, lk 391—407.
  5. Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet. Samasoolised paarid, Euroopa Liidu kodanike vaba liikumine, ränne ja varjupaik. Arvutivõrgus: https://fra.europa.eu/sites/default/files/fra_uploads/1225-Factsheet-homophobia-couples-migration_ET.pdf (15.03.2021).
  6. EKo C‑673/16, Coman jt, p 9.
  7. EKo C‑673/16, Coman jt, p 11.
  8. EKo C‑673/16, Coman j, p 12.
  9. EKo C‑673/16, Coman jt, p-d 13-14.
  10. EKo C‑673/16, Coman jt, p 15.
  11. EKo C‑673/16, Coman jt, p 16.
  12. EKo C‑673/16, Coman jt, p 17.
  13. EKo C‑673/16, Coman jt, p 31.
  14. EKo C‑673/16, Coman jt, p-d 33-35.
  15. EKo C‑673/16, Coman jt, p 51.
  16. EKo C‑673/16, Coman jt, p 56.
  17. EKo C‑673/16, Coman jt, kohtujurist M. Watheleti ettepanek, p-d 23-24.
  18. EKo C‑673/16, Coman jt, kohtujurist M. Watheleti ettepanek, p 34.
  19. EKo C‑673/16, Coman jt, kohtujurist M. Watheleti ettepanek, p 32.
  20. EKo C‑673/16, Coman jt, kohtujurist M. Watheleti ettepanek, p-d 51-52.
  21. EKo C‑673/16, Coman jt, kohtujurist M. Watheleti ettepanek, p 67.
  22. EKo C‑673/16, Coman jt, kohtujurist M. Watheleti ettepanek, p 69.
  23. EKo C‑673/16, Coman jt, kohtujurist M. Watheleti ettepanek, p 80.
  24. EKo C‑673/16, Coman jt, kohtujurist M. Watheleti ettepanek, p 100.
  25. Perekonnaseadus. – RT I, 27.10.2020, 15.
  26. 26,0 26,1 RKÜKo 5-18-5/17, p 25.
  27. RKÜKo 3-16-1903/69, p 5.
  28. Kooseluseadus ja selle rakendamine. Eesti Inimõiguste Keskus, september 2016. - https://humanrights.ee/kooseluseadus/ (01.04.2021).
  29. RKÜKo 5-18-5/17, p 49.
  30. RKÜKo 5-18-5/17, p 1.
  31. RKÜKo 5-18-5/17, p 11.
  32. RKÜKo 5-18-5/17, p 3.
  33. RKÜKo 5-18-5/17, p-d 13-14.
  34. RKÜKo 5-18-5/17, p-d 50-51.
  35. 35,0 35,1 RKÜKo 5-18-5/17, p 52.
  36. RKÜKo 5-18-5/17, p 63.
  37. RKÜKo 5-18-5/17, p 71.
  38. RKÜKo 5-18-5/17, p 77.
  39. 39,0 39,1 RKÜKo 5-18-5/18 kohtunik V. Kõve eriarvamus, p 2.
  40. RKÜKo 5-18-5/18 kohtunik V. Kõve eriarvamus, p 4.
  41. RKÜKo 5-18-5/19 kohtunik J. Luik eriarvamus, sissejuhatav osa.
  42. RKÜKo 5-18-5/21 kohtunik T. Tampuu eriarvamus, p 3.3.-3.4.
  43. RKÜKo 5-18-5/21 kohtunik T. Tampuu eriarvamus, p 3-3.1.
  44. RKÜKo 5-18-5/19 kohtunik J. Luik eriarvamus, p 1-3.
  45. RKÜKo 5-18-5/21 kohtunik T. Tampuu eriarvamus, p 3.4.
  46. RKÜKo 5-18-5/21 kohtunik T. Tampuu eriarvamus, p 4.
  47. RKÜKo 5-18-5/20 kohtunik J. Põld eriarvamus, esimene kuni kolmas lõik.

Välislingid muuda

EKo C‑673/16, Coman jt.

EKo C‑673/16, Coman jt, kohtujurist M. Watheleti ettepanek.

RKÜKo 5-18-5/17.