Vikipeedia

Pikkuim-hallhai

hailiik

Pikkuim-hallhai (Carcharhinus longimanus) on hallhailaste sugukonda kuuluv suur hai, kes elutseb troopiliste ja mõõdukalt soojade merede avaveeosas.

Pikkuim-hallhai

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Kõhrkalad Chondrichthyes
Alamklass Varilõpuselised Elasmobranchii
Selts Hallhailised Carcharhiniformes
Sugukond Hallhailased Carcharhinidae
Perekond Hallhai Carcharhinus
Liik Pikkuim-hallhai
Binaarne nimetus
Carcharhinus longimanus
Poey, 1861
Pikkuim-hallhai levila
Pikkuim-hallhai levila

Jässaka kerega hai kõige äratuntavam eripära on pikad, ümarad ja valgete otstega uimed.

Pikkuim-hallhai on agressiivne, kuid aeglane. Ta domineerib tihti saagi ümber toimuvates taplustes ja ohustab laeva või lennuõnnetuse ohvreid.[2] Liigi arvukus on hiljutiste uuringute kohaselt järsus languses, kuna selle suured uimed on kõrges hinnas kui haiuimesupi peamine koostisosa. Sarnaselt teiste hailiikidega ohustab liigne kalastamine pikkuim-hallhaid kogu liigi levila ulatuses.[1][3]

Taksonoomia

muuda

Pikkuim-hallhaid kirjeldas esmakordselt Prantsuse loodusteadlane René-Primevère Lesson oma reisikirjelduses 1822–1825 toimunud ümbermaailmareisist Louis Duperrey korvetil "Coquille". Lesson kirjeldas kahte isendit, kes leiti Tuamotu saarestikust Prantsuse Polüneesias ja andis haile teadusliku nime Squalus maou (polüneesiakeelse sõna "hai" järgi). Lessoni kirjeldus ja pandud nimi unustati.[4]

Järgmisena kirjeldas haid 1861. aastal Kuuba zooloog Felipe Poey ja andis talle nimeks Squalus longimanus.[4] On kasutatud ka nime Pterolamiops longimanus. Liigi tähis longimannus viitab hai rinnauimedele (longimanus tähendab ladina keeles "pikad käed"). Pikkuim-hallhail on inglise keeles mitmeid rahvapäraseid nimetusi.[5]

Vastavalt Rahvusvahelise Zooloogia Nomenklatuuri Komisjoni (International Commission on Zoological Nomenclature) reeglitele võetakse üldiselt esmajärjekorras kasutusele esimene trükis avaldatud nimi ja seega peaks olema pikkuim-hallhai teaduslik nimetus Carcharhinus maou. Kuid Lessoni pandud nimi jäi nii pikaks ajaks unustuse hõlma, et Carcharhinus longimanus on jäänud üldtunnustatud nimeks.[6]

Levik ja elukeskkond

muuda

Pikkuim-hallhaid leidub kõikjal üle maailma sügavas avameres, kus veetemperatuur ulatub üle 18 °C.[7] Hai eelistab üldiselt vee temperatuurivahemikku 20–28 °C ja kipub madalama temperatuuriga merepiirkondadest lahkuma.[6] Pikkuim-hallhaid olid kunagi väga levinud ja neid leidub ka tänapäeval üle maailma, kuid hiljutised uuringud näitavad, et nende asurkond on tugevalt vähenenud.[3] USA pelaagilise jadaõngepüügi logiraamatu analüüs aastate 1992–2000 kohta (andmed olid Kesk-Atlandi ookeani loode- ja läänealade kohta) näitas, et perioodi jooksul on asurkond vähenenud 70%.[1]

Neid leidub üle maailma 45. põhjalaius- ja 43. lõunalaiuskraadi vahel.[4][7] 2004. aastal leiti üks surnud isend Rootsi läänerannikult, mis asub liigi leviku arvatavast põhjapiirist üsna kaugel.[8]

Hai veedab enamiku ajast ülemistes veekihtides kuni 150 meetri sügavusel[7] ja eelistab rannikust kaugemale jäävaid sügava ookeaniga alasid. Vastavalt jadaõngepüügi andmetele korreleerub kaugus rannikust haide suurema arvukusega.[5] Vahel leitakse isendeid ka ranniku lähedalt, kuni 37 meetri sügavusest veest. Seda tavaliselt keset ookeani asuvate saarte, näiteks Hawaii ümbruses või kohtades, kus mandrilava on kitsas ja läheduses asub sügava veega ala. Pikkuim hoiab üldiselt omaette, kuid suure toidukülluse korral võib neid küllaltki palju ühte kohta koguneda.[6] Erinevalt paljudest loomadest ei ole pikkuimel unetsüklit ja ta on aktiivne nii päeval kui öösel.[5] Hai ujumistiil on aeglane, rinnauimed laiali sirutatud. Kuigi nad hoiavad oma liigikaaslastest eemale, võivad neid saata lootskalad, kuldmakrellid ja imikalad.[5] Jeremy Stafford-Deitsch teatas 1988. aastal, et nägi troopikagrindat haid saatmas.[9]

Anatoomia ja välimus

muuda
 
Joonis pikkuim-hallhaist

Tiibasid meenutavad rinna- ja seljauim on pikkuim-hallhai välimuse kõige silmatorkavamad elemendid. Uimed on oluliselt suuremad kui enamikul teistel hailiikidel, lisaks on need otsast ümarad. Hai nina on ümar ning silmad ümmargused ja pilkkilega.[5]

Pikkuim-hallhail on üldiselt "tüüpiline" Carcharhinidae sugukonna hai keha. Tihti on pikkuime keha veidi küürus seljaga. Hai selg on kas pruuni, pronksjat, sinakat või halli tooni (värv varieerub kehapiirkonniti). Hai kõhualune on valge, kuigi mõnikord võib see olla ka kergelt kollakas. Hai kasvab kuni 4 meetri pikkuseks, kuigi tavaliselt üle 3 meetri pikkusi isendeid ei kohta. Maksimaalne registreeritud kaal on 170 kilogrammi. Emased on isastest keskmiselt 10 sentimeetrit pikemad: isased on keskmiselt 1,8 meetrit ja emased 1,9 meetrit pikad.[5][6]

Enamik hai uimi on valgete otstega, kuid noorloomadel ja mõnel täiskasvanud isenditel valged tipud puuduvad. Lisaks valgetele otstele võib uimedel esineda laike, noorloomadel võib esineda musti laike. Esimese ja teise seljauime vahel võib esineda sadula-laadne laik.[5]

Hail on mitut liiki hambaid – alalõuas paiknevad hambad on suhteliselt väikesed, kolmnurksed ja õhukese sakilise tipuga. Kummalgi pool keskjoont paikneb 13 kuni 15 hammast. Ülalõuas asuvad hambad on kolmnurksed, oluliselt suuremad ja laiemad ning üleni sakiliste servadega. Kummalgi pool keskjoont asub 14 kuni 15 hammast.[5]

Toitumine

muuda

Pikkuim-hallhai toitub peamiselt peajalgsetest ja luukaladest[7], kuid tema toidusedel võib ka vaheldusrikkam olla, kuna ta pole toidu suhtes valiv. On teada, et ta sööb ka ogaraisid, merikilpkonni, linde, tigusid, vähilaadseid ja mereimetajaid. Luukaladest sööb ta põhiliselt delfiinkalu, barrakuudasid, makrelle, marliine ja tuunikalu. Tema toitumismeetodite hulka kuuluvad sööstmine kalaparve ja tuunikalaparvest avatud lõugadega läbi ujumine. Kui toitumise ajal sattub nende lähedusse teisest liigist kiskjaid, muutuvad pikkuim-hallhaid agressiivseks.[6] Peter Benchley, "Lõugade" autor nägi, kuidas seda liiki hai ujus ümber grinda parve ja sõi nende väljaheiteid.[10]

Käitumine

muuda
 
Pikkuim-hallhai ja lootskalad Punases meres

Pikkuim-hallhaid hoiavad tavaliselt omaette ja ujuvad aeglaselt pealmistes veekihtides. Nad võivad toiduotsingul läbida pikki vahemaid. Kuni 16. sajandini[11] nimetasid meremehed haisid "merekoerteks"[12], kuna haid järgnesid laevadele nagu koerad. Pikkuim-hallhai on tavapäraseim laevajälitaja hai. Nad ei ole kiired ujujad, kuid on võimelised üllatavalt kiireteks sööstudeks. Nad konkureerivad toidu pärast siidhallhaidega (Carcharhinus falciformis) ja kompenseerivad oma suhteliselt rahulikku ujumisstiili agressiivsete sööstudega.[6]

Pikkuim-hallhaid kogunevad tihti tapetud saagi ümber ja toidu üle võib minna tapluseks. Selle põhjuseks paistab olevat pikkuimede eesmärgile suunatud loomus (säästa energiat harvade toitumisvõimaluste vahel), mitte verehimu või vees leiduv veri. Pikkuim-hallhai on oportunistlik ja konkureerimishimuline kiskja, kes kasutab kõiki käepäraseid võimalusi ega väldi taplusi lihtsamat saaki ootama jäädes.[6]

Pikkuimed ei näi erinevat soo või suuruse järgi. Pikkuimed järgnevad tuunikala- või kalmaariparvedele ning jälitavad mereimetajaid, näiteks delfiine ja grindasid, ning söövad nende saagi raipeid. Nende tuhandete aastate jooksul välja kujunenud saakloomadele järgnemise instinkt on nii tugev, et nad järgnevad ookeanilaevadele. Kui vaalapüük toimus veel soojades vetes, siis põhjustasid pikkuimed suure osa vigastusi vees hulpivatele vaalakorjustele.[6]

1950. aastatel nägid kalandusteadlased Mehhiko lahes pikkuim-hallhai parve ujumas veepinnal läbi tuunikalade parve, suud lahti. Pikkuimed ei teinud tuunikalade püüdmiseks ühtegi rünnakut, vaid ootasid, suud lahti, et tuunikalad juhuslikult hüppaksid nende suhu.[13]

Paljunemine

muuda

Paaritumishooaeg on Atlandi ookeani loodeosas ja India ookeani edelaosas varasuvel, kuigi Vaiksest ookeanist püütud emastelt on embrüoid leitud aasta läbi. Sellest võib järeldada, et sealkandis kestab paaritumishooaeg kauem.[6] Pikkuim on eluspoegija – embrüod arenevad emakas ja saavad toitaineid läbi platsenta. Gestatsiooniperiood on üks aasta. Pesakonna suurus varieerub ühest viieteistkümneni. Noorloomad on sündides umbes 60 sentimeetrit pikad. Suguküpsus saavutatakse, kui kala on kasvanud 1,75 (isased) ja 2 (emased) meetri pikkuseks[1] ehk seitsmenda eluaasta paiku.[13]

Suhted inimesega

muuda
 
Pikkuim-hallhai koos väikese lootskalade parvega

Pikkuim-hallhaid püütakse tema uimede, liha ja õli pärast. Teda süüakse toorelt, suitsutatult, kuivatatult ja soolatult ning kasutatakse tema nahka. Liik on väljapüügi tõttu surve all sisuliselt kogu levila ulatuses.[1] Samas ei peeta talle tihti spetsiifiliselt jahti, vaid püütakse kõrvalsaagina, kuna teda tõmbab teiste liikide jaoks mõeldud jadaõngede sööda poole.

Kuulus okeanograaf Jacques Cousteau kirjeldas pikkuime kui "kõige ohtlikumat kõigist haidest".[14] Oportunistliku kiskjana võib pikkuim-hallhai inimest rünnata. Kuigi mõrtsukhai ja teised suured ranniku lähedal elavad haid on kurikuulsamad, kahtlustatakse pikkuimi paljudes surmaga lõppenud rünnakutes laevahuku ja lennuõnnetuse ohvrite vastu.[2][15] Selliseid intsidente ei ole 20. ja 21. sajandil loetud tavapäraste hairünnakute hulka ja seetõttu ei ole pikkuime arvel suurt hulka "dokumenteeritud" hairünnakuid: 2017. aasta seisuga kõigest 10.[16]

Kui USS Indianapolis 30. juulil 1945 torpeedorünnaku tagajärjel uppus, peeti pikkuimesid vastutavaks mitme laevahukust pääsenud madruse ründamises.[15] Samas arvatakse, et enamik hukkus pigem loodusjõudude kui haide tõttu.[17]

Umbes 1000 reisijaga aurik Nova Scotia uputati Teise maailmasõja ajal Lõuna-Aafrika lähedal saksa allveelaeva poolt. Pääses kõigest 192 inimest. Suhteliselt väikese pääsenute arvu põhjuseks peeti just pikkuim-hallhaide rünnakuid.[2]

Punases meres Egiptuse rannikul ründas pikkuim-hallhai 2010. aastal nelja turisti. Aasta varem oli hai rünnanud samas kohas ühte prantsuse sukeldujat, kes kaotas jala.[18] Pikkuim-hallhaid ei ründa inimesi üldiselt rannavetes[18], kuid sel juhul meelitasid hai kohale ilmselt vette visatud lambakorjused. Võimalik, et hai tuli ranna ligidale ka ülepüügist tekkinud toidunappuse tõttu või sai löögi mõnelt laevalt ja see kahjustas tema närvisüsteemi.[19]

Vangistuses

muuda

Kuna pikkuim-hallhaid on avaookeani liik, siis taluvad nad vangistust halvasti. Teadaolevalt on kolm viiest pikkuim-hallhaist elanud vangistuses kauem kui ühe aasta. Neist kolmest püsis Monterey Bay Akvaariumi isend vangistuses elusana üle kolme aasta.[20] Sama haid näidati ka Shark Weeki erisaates "Sharks Under Glass".[21]

Ohustatus

muuda

Lineweaver ja Backus kirjutasid pikkuim-hallhai kohta 1969. aastal, et "[teda] leidub erakordselt rikkalikult ja on võimalik, et tegemist on kõige levinuma suurekasvulise loomaga maakeral. Suurekasvuliseks loetakse siinjuures üle 100 naelaseid [45 kg] loomi."[22] Pärast seda pikkuimede asurkonda enam eriti ei uuritud kuni 2003. aastani, mil oletati, et arvukus on langenud Kesk-Atlandi loode- ja lääneosas aastatel 1992–2000 70%. Teine uuring, mis keskendus Mehhiko lahele ja kasutas segiläbi USA pelaagilise jadaõngepüügi andmeid alates 1950. aastate keskpaigast ja vaatlusandmeid 1990. aastate lõpust, hindas selle perioodi kestel toimunud languse suuruseks 99,3%.[3] Samas teevad muutused kalapüügi meetodites ja andmete kogumise meetodites täpsete hinnangute andmise keeruliseks.[23]

Nende uurimistulemuste tõttu muutis Rahvusvaheline Looduskaitseliit pikkuim-hallhai staatuse punases nimestikus "väheohustatust" globaalselt "ohualtiks" ja Kesk-Atlandi lääneosas "kriitilises seisundis" olevaks.[1]

Vastavalt 1995. aastal sõlmitud ÜRO kalavarude kokkuleppele (UNFSA) on rannaäärsed ja kalastamisega tegelevad riigid kohustatud tarvitusele võtma meetmed nimestikku kantud liikide kaitseks, kuid pikkuim-hallhai osas ei ole suurt arengut toimunud.[1]

2011. aastal kehtestati Bahama kaitsealustes vetes kõigi hailiikidega, sealhulgas pikkuim-hallhaiga kauplemise keeld.[13]

Alates 3. jaanuarist 2013 on pikkuim-hallhaid Uus-Meremaal kaitstud vastavalt Wildlife Act 1953-le.[24] Nende püüdmine toob kaasa kuni 250 000 dollarit trahvi või kuni kuus kuud vangistust ning ka kogemata kalasaagi hulka sattunud pikkuim-hallhaidest tuleb teatada, mitteteatamist võidakse karistada kuni 10 000 dollarini küündiva trahviga.[25]

Märtsis 2013 kanti kolme tüüpi ohustatud ning majanduslikku väärtust omavat haid Washingtoni konventsiooni (CITES) II kategooriaase: vasarhailased, pikkuim-hallhai ja heeringhai. See tähendab, et nende püüdmine ja nendega äritsemine on edaspidi reguleeritud ning nõuab litsentsi.[26]

Viited

muuda
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 "Carcharhinus longimanus". The IUCN Red List of Threatened Species 2011.2 (Inglise keel). International Union for Conservation of Nature and Natural Resources. 2006. Vaadatud 25.12.2011.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Bass, A.J., J.D. D'Aubrey & N. Kistnasamy. 1973. Sharks of the east coast of southern Africa. 1. The genus Carcharhinus (Carcharhinidae). Invest. Rep. Oceanogr. Res. Inst., Durban, no. 33, 168 lehekülge.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Baum, J.K. and Myers, R.A. 2004. Shifting baselines and the decline of pelagic sharks in the Gulf of Mexico. Ecology Letters. 7(3): 135–45.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 "Integrated Taxonomic Information System: Carcharhinus longimanus" (Inglise keel). ITIS. Vaadatud 27.12.2011.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 5,7 Cathleen Bester. "OCEANIC WHITETIP SHARK" (Inglise keel). Florida Museum of Natural History. Vaadatud 31.12.2011.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 6,7 6,8 Leonard J. V. Compagno 1984, Sharks of the World: An annotated and illustrated catalogue of shark species known to date. Food and Agriculture Organization of the United Nations. lk. 484–86, 555–61, 588.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 Ed. Ranier Froese ja Daniel Pauly (15.11.2011). "Carcharhinus longimanus" (Inglise keel). http://www.fishbase.org. Vaadatud 31.12.2011. {{netiviide}}: välislink kohas |väljaandja= (juhend)CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  8. ↑ Mikael Lundvall (09.06.2005). "Carcharhinus longimanus". Fish Watcher Record (Inglise keel). Fish Watchers. Originaali arhiivikoopia seisuga 17.09.2011. Vaadatud 31.12.2011.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  9. ↑ Jeremy Stafford-Deitsch, 1988. Shark: A Photographer's Story. Sierra Club Books.
  10. ↑ Peter Benchley, 2002. Shark Trouble. Random House.
  11. ↑ Online Etymology Dictionary Kasutatud 31.12.2011
  12. ↑ RF Marx, 1990. The History of Underwater Exploration. Courier Dover Publications. lk. 3.
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 "These Sharks Once Ruled the Seas. Now They’re Nearly Gone.". nationalgeographic.com. Vaadatud 17.4.2018
  14. ↑ Jacques-Yves Cousteau ja Philippe Cousteau, 1970. The Shark: Splendid Savage of the Sea. Doubleday & Company, Inc.
  15. ↑ 15,0 15,1 Martin, R. Aidan. "Elasmo Research" (Inglise keel). ReefQuest. Oceanic Whitetip Shark (Carcharhinus longimanus). Vaadatud 31.12.2011.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  16. ↑ "Species Implicated in Attacks" (Inglise keel). Florida Museum of Natural History. Carcharhinus longimanus. Vaadatud 12.14.2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |vaadatud= (juhend)CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  17. ↑ Doug Stanton, 2003. In Harm's Way: The Sinking of the USS Indianapolis and the Extraordinary Story of Its Survivors (1st Owl Books ed. ed.). New York: H. Holt. ISBN 9780805073669.
  18. ↑ 18,0 18,1 Inna-Katrin Hein (02.12.2010). "Hai ründas Sharm El Sheikhis turiste". Postimees (Eesti keel). Vaadatud 31.12.2011. {{netiviide}}: välislink kohas |väljaanne= (juhend)CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  19. ↑ Hendrik Vosman (02.12.2010). "Egiptuses ujujaid rünnanud hai püüti kinni". Postimees (Eesti keel). Vaadatud 31.12.2011. {{netiviide}}: välislink kohas |väljaanne= (juhend)CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  20. ↑ Oceanic Whitetip Shark Carcharhinus longimanus (Poey, 1861) in Captivity.
  21. ↑ "Sharks Under Glass" (2005) Discovery Channel'i dokumentaalfilm.
  22. ↑ Thomas H. Lineaweaver III and Richard H. Backus, 1969. The Natural History of Sharks. Lippincourt
  23. ↑ J.K. Baum, D. Kehler ja R.A. Myers, 2005. Robust estimates of decline for pelagic shark populations in the northwest Atlantic and Gulf of Mexico. Fisheries 30: 27–30.
  24. ↑ Protection of the oceanic whitetip shark. Kasutatud: 9. august 2013.
  25. ↑ Kate Wilkinson (27. september 2012). "Endangered whitetip sharks to be protected". beehive.govt.nz (Inglise keel). Uus-Meremaa valitsus. Vaadatud 9. augustil 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  26. ↑ Matt McGrath (11. märts 2013). "'Historic' day for shark protection". BBC News (Inglise keel). Vaadatud 9. augustil 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)

Välislingid

muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Pikkuim-hallhai&oldid=6702484"