Põllumajanduslik Keskühistu "Estonia"

Põllumajanduslik Keskühistu "Estonia" oli Eestis aastatel 1912–1936 tegutsenud Eesti piimatööstuse ja piimaühistute keskasutus, keskliit.

Eesti Piimaühisuste Keskühisus „Estonia"
Põllumajanduslik Keskühistu "Estonia"

Asutatud	1912
Tegevuse lõpetanud	1936
Asukoht	Tallinn
keskühisuse esimees	K. Unt
Võtmeisikud	neli direktorit (Oskar Uritam jt)

1911. aasta 19. detsembril kinnitati Peterburis põllutöö- ja maakorralduse-peavalitsuse poolt dr. Aleksander Eisenschmidti ja 1908. asutatud Imavere ÜPTu tegelaste algatusel organiseeritud „Kooperativliste Piimatalituse-ühisuste Keskühisuse "Estonia"" ühisuse põhikiri ja 4. veebruaril (vkj) 1912. aastal toimus Tartus "Vanemuise" ruumides „Estonia" esimene peakoosolek. Koosolekul valiti esimene ajutine juhatus, kuhu kuulusid August Hanko, H. Kiilaspää, M. Laarmann, Pääsuke, T. Soosaar ja J. Uri.

Keskühisust juhatas kolmeliikmelise juhatus.

Eesti Piimaühisuste Keskühisus „Estonia"

Keskühisuse ülesandeks põhikirja järele pidi olema: piimaasjanduse edendamine sel teel, et tema „a) Liivi ja Eesti kubermangu põlluharija talurahva keskel ellu kutsub piimatalituse ühisusi, b) oma liikmetele juhatusi annab piimatalituse saaduste valmistamise asjus, kui ka valvab nende saaduste valmistamise järele, c) müügile toimetab liikmete majapidamise saadusi, d) ostab piimaasjanduse ja karjakasvatuse tarbeaineid ning asutab piimatalitusi". Keskühisuse eesmärgiks oli leida Eesti piimatööstuse toodangule: võile ja ka muudele piimasaadustele kohupiimale, hapukoorele paremat väljundit Peterburi turgule, kuna sidemed ekspordiks Inglismaa turule olid vähesed.

Estonia teatrihoone, vaade turuplatsile

Esimesel aastal oli Eesti Piimaühisuste Keskühisuse „Estonia" kontoriks üks väike tuba Eestimaa Põllumeeste Keskseltsi ruumides; 1913. aastal asus keskühisus „Estonia" juba oma ruumides Estonia teatrihoone neljandal korral ja töötas nelja ametnikuga; keskühisuse Peterburi osakonnas, mille kaudu suur osa kaupu müügile läks, oli kõigest 2 ametnikku. Peterburi osakonna kaudu toimetati müügile 70–80 protsenti kõikidest keskühisusele saadetud piimasaadustest. Eriti osutus Peterburi tähtsaks turuks hapukoorele ja kohupiimale, millest 90% ja üle selle Peterburi turule läks. 1914. aastal oli keskühisuse poolt vahendatavate kaupade läbimüügis esimesel kohal või, mida 1914 30 165 puuda ümmarguselt 508 000 rubla väärtuses turule toimetati; või järel tuli hapukoor ligi 129 000 rublaga, siis kohupiim (28 000 rbl), juust jne.

Esimese maailmasõja mõjul piimakarja arv langes sõja jooksul tugevasti, karja toitmine halvenes ja ühes sellega langes üldine piimasaak, mis end teravalt tunda andis Eesti piimatööstuses. Sõja ajal oldi sunnitud peale piimasaaduste turule toimetamise ja piimaühingutele mitmesuguste tarvete muretsemise otsima lisaks veel muid tegevusalasid. Piimasaaduste kõrval hakati turule toimetama mune, püüti kaubelda ka meega ja sedamööda, kuidas Eesti oma turg vabakaubanduseks lubatud piimasaadustest tühjenes, hakati kohalikkude karjapidajate piimasaaduste turule toimetamise kõrval kauplema ka Siberi võiga. Saksa okupatsiooni ajal seisid piimatalitused täielise sõjaväelise kontrolli all ja selle piimatööstuse ja piimaasjanduse tagurpidimineku juures kannatas tugevasti ka piimaühingute keskühisus. Saksa okupatsiooni ajal osales keskühisus oma asutatud väikemüügikaupluste abil Tallinna toiduainetega varustamises. Keskühisuse tähtsate läbimüügiainetena esinesid sel ajal või, kohupiima ja juustu kõrval leib, suhkur, konservid jne.

Eesti Vabadussõja järel hakati karjakasvatuses rohkem tähelepanu pöörama karja toitmise peale, karja parandama ja piimakarja juure soetama: lehmade arv tõusis kahe aasta jooksul 1922. aastaks 250 000 pealt 307 000 peale. Sedamööda, kuidas 1921. aasta kevadel kaotati üldine rasvaainete, nende hulgas ka või väljaveo keeld, tõusis piimahulk ja hakati käima panema sõja ajal seisma jäänud piimatalitusi. Samas aga pärast sõda ilmnes tungiv tarvidus asutuse järele, kes oleks toimetanud teravilja, kartulite ja liha müüki, mis piimaühingute keskühisusel enda peale tuli võtta ning need operatsioonid.

Põllumajanduslik Keskühing „Estonia”

1921. aastal võttis Eesti Piimaühisuste Keskühisus „Estonia" endale põhikirja muutmisega uue nime, Põllumajanduslik Keskühing „Estonia” ehk lühidalt P. K. „Estonia”. Põhikirja muutmisega ja uue laiendatud tegevusalade kohaselt lubati, uute kapitalide juuretõmbamise sihiga, võeti liikmeks vastu peale piimaühingute ka teisi asutusi ja isikuid. 1921. aastal tõusis P. K. „Estonia” üldine läbimüük ümmarguselt 142 miljoni marga peale, kuna 1920 oli see ainult 14 miljonit marka. Ka omakapital tõusis 74 tuhande margalt 1921. aastaks 951 tuhande margani. 1921. aastal avanes piimasaaduste müügile avaneb välisturg ja 1921. aastal veeti Eestist välja keskühisuse kaudu 128 tuhat kg. võid, 1922. aastal ületas keskühisuse või läbimüük sõjaeelse taseme. Keskühisuse käes oli pärast sõja-aastaid üle poole Eesti võiekspordist.

P. K. „Estonia” muretses piimatalitustele mitte ainult või pakkematerjale, vaid pidi nõutama ka välisturgude poolt kehtestatud kõrgete nõuete kohaseid, esimese järgu headusega piimatalituste masinaid ja mitmesuguseid teisi tarberiistu ja tarbeaineid. P. K. „Estonia” varustas jõutoitudega karjapidajaid, varustas piimaühinguid meierei sisseseadetega ja masinatega ja korraldas tehnilist nõuannet. Õppinud meierite ettevalmistamiseks asutas P. K. „Estonia” piimaasjanduse Õisu piimanduskooli ja õppemeierei, milleks sai riigilt kasutamiseks Õisu mõisa Viljandimaal ühes kõigi hoonete ja 400 ha maadega. Kool alustas tegevust 1922. aastal.

1921. aastal ostis Põllumajanduslik Keskühisus "Estonia" Carl Robert Jakobsoni tänav 4 meierei sisseseade ja võttis kompleksi hoonestuse rendile. Keskmeierei tootis peamiselt nõupiima, vähesel määral ka pudelipiima, koort, lahjat kohupiima ja sulatatud võid. Mõni aasta hiljem alustati jäätise, vahvli, keefiri ja sulatatud juustu tootmist. Põllumajandusliku Keskühisus Estonia kontor asus Jakobsoni tänav 4 ja samas asus ka Piimaühingute Keskliit "Võieksport" keskmeierei. Ettevõte varustas ligikaudu 90% Tallinna elanikest piima ja piimasaadustega. 1922. aastal võttis P. K. „Estonia” rendile Kullamaa piimaühingu meierei, 1923. aastal Kiltsi piimatalituse. 1924. aastal asutati Kadrina piimatalitus, 1926. aastal piimatalitus Tapale ja Kasaris. 1926. aastal tegutses keskühisuse juures ühes piimaäriga Tallinnas 5 piimatalitust, mille käive moodustas ligi 8% keskühisuse üldläbimüügist.

1922. aasta 6. detsembril asutati P.K. „Estonia” ettevõttel Tallinnas ühisus „Estonia Eksporttapamajad”. 1924. aasta teisel poolel alustas tegevust Tallinnas osaühisus Estonia Eksporttapamaja, millesse kaasati ka teisi ühistegelikke ettevõtteid. Estonia Eksporttapamaja juhtimine ja osakute kontrollpakett jäi PK Estonia kätte. Keskühisus üle andis oma osa liha ja lihasaaduste turule toimetamisest Estonia Eksporttapamajale. 1926. aastal reorganiseeriti osaühisus, ühistuks Estonia Eksporttapamajad. 1928. aastal ehitati veel tapamaja Tapale ja 1929. aastal Võhma Eksporttapamaja. 1931. aastal jagunes aga ühistu kaheks ja Tartusse asutati ühistu Lõuna-Eesti Eksporttapamajad. 1937. aastal ühendati kõik neli eksporttapamaja riigivanem Konstantin Pätsi eriseaduse alusel moodustatud ühistuga “Eesti Lihaeksport”. Sellega koondati ühte kõik tapamajad ja lihaühistud.

1924. aastal asutati Piimasaaduste Väljaveo Kontrolljaam ja hakkas kehtima Piimasaaduste väljaveo kontrolli seadus.

1925. aastal oli P.K. „Estonia” sunnitud andma käest Tallinna Külmhoone, kuna talle tehti etteheiteid teiste eksportööride poolt eesõigustatud seisukorra pärast. Külmutushoone kasutamiseks loodi osaühisus, mille liige oli ka P.K. „Estonia”.

1926. aastaks oli keskühisuse ümber koondunud ümmarguselt 60% kõikidest Eestis töötavatest piimaühingutest. 1929. aastal moodustati Üleriiklik Piimaühistute Keskliit, mille ülesandeks oli kaitsta piimaühingute huve, arendada nende tegevust ja anda piimandusalaseid nõuandeid. Üleriikliku Piimaühistute Keskliidu moodustamisega suurenes keskasutuste arv veel ühe võrra. Enne seda olid P. K. Estonia (1912), Eesti Ühistegeline Liit (1919), Eesti Tehniline Järelevalve Selts (1922), Piimasaaduste Väljaveo Kontrolljaam (1924), Eesti Piimaühisuste Liit (1926), Põllumajanduslik Ühistegevuse Keskliit (1926).

1932. aastal moodustas piimatoodete eksport Eesti üldisest ekspordist 36,3%. Seoses suure majanduskriisiga algas piima kokkuostuhinna langus: 1 kg eksportvõi hind langes iseseisvusaja madalaimale tasemele – 1,17 krooni.

1934. aastal võttis Riigikogu vastu Võihinna kindlustamise seaduse, millega kindlustati võitootjaile 1 kg või hind 1,50 krooni. Võeti vastu Piimaseadus ja 1934. aasta 5. detsembril otsustas Vabariigi valitsus anda 1935. aastaks või väljaveo load viiele eksportöörile - P. K. "Estoniale", Eesti Piimaühisuste Liidule, a.-s.le Rotermanni tehased, firma C. F. Gahlnbäckile ja J. Puhk & Poegadele. 1936. aasta Või väljaveo korraldamise seadusega moodustati juriidilise isikuna Piimaühistute Keskliit „Võieksport”, millele anti või väljaveo ainuõigus.

Vaata ka

• O/Ü "Tallinna Külmhoone", 1925–1935 O/Ü "Tallinna Külmhoone" asjaajaja-direktor Oskar Uritam

Kirjandus

• Põllumajanduslise keskühisuse Estonia asutamise ja 15-aastase tegevuse ülevaade, Põllumajanduslik Keskühisus Estonia, Ilmumisaeg:1927
• Põllumajanduslise Keskühisuse „Estonia" asutamine ja senine areng., Postimees (1886-1944), nr. 161, 18 juuni 1927
• P. K. Estonia ja Piimaühisuste Liit ühinewad., Päewaleht, nr. 75, 16 märts 1932