Ava peamenüü

AjaluguRedigeeri

 
Õisu mõis (1800). Johann Christoph Brotze kogust
 
Õisu mõisa tubakavabrik (1800)

Õisu mõis rajati tõenäoliselt 16. sajandil. 1744. aastal annetas Jelizaveta Petrovna Karksi ordulinnuse põhjapoolsemad alad (praegune Õisu, Morna ja Kurvitsa mõis – hilisem Heimtali) admiral Peter von Siversi (1674–1740) lesele Sophia Elisabethile. Siversite omandusse jäi mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni. 18. sajandil lasi Friedrich Wilhelm von Sivers (1716–1781) viia mõisasüdame praegusse asupaika. Mõisa uus härrastemaja valmis aastatel 1760–1767, suur kõvertall ja viljaait 1762. aastal, teenijatemaja 1777. aastal. Samal ajal rajati ka mõisa laudad, küünid, rehealused, veskid, sepikojad (Õisu mõisa sepikoda), tubakavabrik, tislerikoda ning õlle- ja viinaköök.

1790. aastast sai mõisaomanikuks Friedrich Wilhelmi poeg August Friedrich von Sivers (1766–1823), kelle ajal rajati Õissu nii uus tubakavabrik kui ka treimis- ja vasksepakoda. Esialgu töötles tubakavabrik peamiselt Ameerikast toodud tubakat, ent peagi oli Õisus ka oma tubakaistandus. 1809. aastal külastas mõisat Aleksander I, kelle külaskäigu mälestuseks püstitati hiljem kaks marmorfiguuri, mis paiknesid esialgu pargis (praegu mõisa peahoones). Figuurid kujutasid Justitiat, õigluse ja õigusemõistmise jumalannat, ning Prudentiat, tarkuse ja ettevaatlikkuse võrdkuju. Kujude autoriks on peetud Itaalia Carrara meistrit Giovanni Antonio Cybeid.

1829. aastast oli Õisu mõisa omanik Friedrich von Sivers, seejärel August Peter Alexander von Sivers, 1870. aastast August von Sivers ning viimane omanik 1911. aastast kuni 1919. aasta maareformini Edward von Sivers.

MõisakompleksRedigeeri

 
Peahoone tagakülg
 
Peahoone eesmine külg

Mõisakompleksi õu on poolkaarjas ning selle ümber paiknevad härrastemaja, tall-tõllakuur, ait-viinakelder ja valitsejamaja. Peale nende kuulub ansamblisse veel ligikaudu 30 hoonet.

Õisu mõisa peahoone rajati 1760. aastail.

1922. aastal asus endise mõisa peahoonesse Õisu piimanduskool. Selle järglane Õisu Toiduainetööstuse Kool asus hoones aastakümneid, kuni liitus 2006. aastal Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooliga.[1] Seejärel jäi hoone tühjaks.

Mõisa ümber on mitme terrassiga barokne mõisapark ja Vidva oja orus laiuv inglise stiilis maastikupark.

7. detsembril 2007 toimunud oksjonil müüdi Õisu mõisakompleksi viis kinnistut ühele ostjale, sealhulgas peahoone 15 miljoni krooni eest.

Õisu mõisa sepikodaRedigeeri

Mõisa sepikoda ehitati 1893. aastal vana sepikoja kohale.[2] Praegu on sepikojas säilitatud 20. sajandi algust kajastav interjöör. Sepikojas eksponeeritakse ka sepatööriistu ja tarbeesemeid.[2]

Mõisa kalmistuRedigeeri

Kalmistu jääb Õisu mõisa südamest linnulennult umbes 1,8 km kaugusele kagu poole.

PildidRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

KirjandusRedigeeri

  • Õisu mõis riigile. Uus Eesti, 2. juuni 1936, nr 147, lk 2.
  • Julius Tarmisto nimetati Õisu piimandusinstituudi direktoriks. Uus Eesti, 24. november 1936, nr 319, lk 1.

VälislingidRedigeeri