Mursid

Mursid on rahvas Aafrikas Etioopia edelaosas, kes kõnelevad surma keelte hulka kuuluvat mursi keelt.

Mursi naine

Mursi mees

Mursi 2010

Mursid elavad muust maailmast suhteliselt eraldatult Omo jõe ümbruses. Nad järgivad oma traditsioonilist eluviisi ning elatuvad karjapidamisest ja algelisest põlluharimisest.

Nende silmatorkavaks tunnuseks on huulekettad, mida kannab suurem osa mursi naisi.

Rahvanimetused

Etioopias liigitatakse mursid koos suride ja meenidega rühma, mida nimetatakse surmadeks.

Murside kohta on kasutatud ka nimetusi Dama, Merdu, Meritu, Murzi ja Murzu.

Päritolu

Surmade ühise pärimuse järgi tulid nad Niiluse orust umbes 200 aastat tagasi. Murside rändes on mitu etappi. 19. sajandi keskel tuldi lääne poolt üle Omo jõe Kurumi ümbrusse. 1920. ja 1930. aastatel liiguti põhja poole, ülesvoolu niiskematele aladele, kuni Mara jõeni. Pärast 1970. aastate põuda ja näljahäda algas 1980. aastate alguses kolmas ränne, mille käigus asuti elama Mago jõe orgu. Liiguti tasapisi, kõigepealt liikusid veidi edasi üksikud pered, kui uus elupaik osutus soodsaks, järgnesid neile ka teised. Otsiti looduslikult sobivat elupaika, kus oleks metsa ja põlluharimiseks sobivat maad, vett ja lopsakat rohumaad.

Etioopia koosseisu sattusid mursid ja nende naaberrahvad 19. sajandi lõpus, kui Menelik II Keenia ja Sudaani piiri äärsed alad enda valdusse võttis.

Asuala ja naabrid

Mursi lapsed

Mursid elavad Etioopia edelaosas Lõuna-Sudaani piiri ääres, peamiselt Lõunarahvuste, rahvusrühmade ja rahvaste osariigis Debub Omo tsoonis Sala Mago ringkonnas. Murside ala hõlmab umbes 2000 km². Nende asuala on Omo jõe orus Jinkast edelas. See on metsarikas ja lopsaka loodusega piirkond Omo lisajõgede Maki ja Mago vahel. Nende asuala on üks eraldatumaid paiku Aafrikas. Põhjast ja idast piiravad seda mäed, läänest ja lõunast Omo jõgi.

Murside asualaks on jõeorg ja tasandik, mida läbib kirde-edelasuunaline mäeahelik. Selle kõrgeim tipp on 1666 meetri kõrgune Dara mägi. Nende asuala põhjaosas sajab umbes 800 ja lõunaosas 400 mm aastas. Üks vihmaperiood kestab tavaliselt märtsist aprillini ja teine oktoobrist novembrini. Mursid elavad Mago Rahvuspargi põhjaosas.

Murside naabrid läänes teisel pool Omo jõge on surid, põhja pool elavad meenid (sealhulgas bodid), idapoolsetes mägedes omo keeli kõnelevad aarid ja karad, lõunas njangatomid. Murside suhted bodide ja njangatomidega on vaenulikud, nendega näiteks abielusid ei sõlmita.

2015. aasta lõpus hakkas tööle Omo jõe paisule rajatud hüdroelektrijaam Gilgel Gibe III. Selle kriitikud on ennustanud veerežiimi muutuste hävitavat mõju jõe üleujutustest sõltuvatele põlisrahvastele, sealhulgas mursidele.

Keeled

Mursid kõnelevad mursi keelt, mis on üks Niiluse-Sahara hõimkonda Chari-Niiluse keelkonda Ida-Sudaani keelte hulka kuuluvaid surma keeli. Mursi keel on toonikeel.

Veel hiljuti puudus mursidel oma kirjakeel. Misjonäride abiga loodi 20. sajandi lõpus etioopia kirjal põhinev kirjakeel. Addis Abeba ülikoolis töötati välja ka ladina kirja kasutav kirjakeel.

Lähemad sugulaskeeled on teised surma keeled meeni, suri, didinga ja murle keel.

Murside seas on levinud ka amhara keele oskus.

Arv

2007. aasta rahvaloenduse järgi oli Etioopias 7390 mursi keele kõnelejat.

Usk

Mursi poiss

Murside usk on tihedalt põimunud ravitsemisega. Haigus tekib nende uskumuse järgi siis, kui inimese suhe ümbritsevaga on häiritud.

Murside jumal on Tumwi. Jumal elab taevas, kuid võib vahel end ilmutada mõne taevas nähtava objektina, näiteks vikerkaare või linnuna. Jumala ja murside kogukonna vahendajaks on preester kômoru, kelle amet on päritav. Eriti oluline roll on tal põua, viljakahjurite ja haiguste puhul. Ta korraldab avalikke rituaale, mille eesmärk on tuua vihma, kaitsta inimesi, loomi ja vilja haiguste eest, hoida eemal vaenlasi ning kindlustada maa, inimeste ja loomade viljakus. Et preestri side jumalaga säiliks, ei tohi ta kunagi oma maalt lahkuda. Komortê klanni on hakatud pidama preestrite klanniks. Selle liikmed on preestri ametis nii murside maa põhja- kui ka lõunaosas.

On ka ravitsejad, kellele omistatakse erilisi võimeid (nani). Usutakse, et nad suudavad kätega ravida ja veiste sarvi vormida. Nad oskavad ravimtaimedega haavu parandada. Jumal ilmutavat end neile vikerkaare või taevast kukkuva linnu või kivi kaudu.

Naisravitsejad (ngerrê) püüavad kätega selga masseerides ja maagilisi sõnu lausudes haigust kehast välja tõmmata. Ravitsemisel ja haiguste ennetamisel kasutatakse muu hulgas taimi, sõnnikut ja savi.

Elukorraldus

Armistamise teel kaunistatud nahk

Mursi mehed jagunevad vastavalt vanusele rühmadesse. Naiste sotsiaalne staatus sõltub tema abikaasa vanuserühmast. Levinud on mitmenaisepidamine.

Ühe mehe meesliinis järeltulijad moodustavad klanni. Klanne on vähemalt 18: Berneshe, Bongosi, Bumai, Changuli, Chermani, Galnai, Garakuli, Gongwi, Gumnai, Gushumi, Isai, Juhai, Kagisi, Komorte, Kulgisai, Maiyaiyai, Mangwi ja Ngeriai. Klannid on väga erineva suurusega. Klanni liikmed ei tohi omavahel abielluda.

Mursidel pole ametlikku valitsejat, aga eriti austatakse oma liidripositsiooni välja teeninud mehi (jalaba). Need on tavaliselt targad, kogenud ja tasakaalukad üle 50-aastased mehed, kes on pigem traditsiooni hoidjad kui otsustajad. Kõige olulisemaks peetakse nende juures oraatorioskusi. Mursidel on ütlus, et poisist saab mees, kui ta õpib nägema südamega.

Mursid on alati olnud karjakasvatajad, kütid ja korilased, tänapäeval on aga olude sunnil hakanud ka maad harima. Kasvatatakse peamiselt põuakindlat sorgot, maisi, ube, kikerhernest ja mitmesuguseid muid köögivilju. Põlde ümbritsevad väiksed külad. Põllumaa saamiseks raiutakse ja põletatakse metsa. Pinnas on võrdlemisi viljakas. Kui maa ära kurnatakse, puhastatakse uus põllumaa. Maha raiutud mets tasapisi taastub. Igal perel on oma põld, aga maad haritakse kogukonnas. Põllu ääres on vahitornid, kus valvatakse põldu ja peletatakse minema saaki noolima tulnud metsloomad, eelkõige ahvid. Murside asualad jagunevad kolmeks tsooniks, mille vahel vastavalt hooajale liigutakse. Jõe ääres on viljakas muda ja vesi on alati kättesaadav, veidi kaugemal paikneb ala, kus on piisavalt niiskust vihmahooajal, kolmanda osa moodustavad kõrgemal asuvad karjamaad. Kuival hooajal elatakse peamiselt Omo jõe ääres, vihmade saabudes suundutakse ida poole kaugematele rohumaadele. Põllu äärde on püstitatud tüvedest ja õlgedest varjualused. Kuival hooajal aetakse ka kari jõele lähemale. Aastas saadakse kaks saaki, üks Omo ja Mago jõe kaldalt, kuhu kandub üleujutusega viljakandvat muda, teine aga vihmahooajal jõest kaugemalt metsast vabastatud maalt. Jõe ääres külvatakse vili pärast üleujutuse lõppu oktoobris ja novembris, saak saadakse jaanuaris-veebruaris. See on kõige väärtuslikum põllumaa. Vilja kasvamise ajal on enamik rahvast jõe ääres põldudel, karja hoitakse kaugematel rohumaadel kahe jõe vahele jäävas Elma orus, kus vesi on alati kättesaadav ja puuduvad tsetsekärbsed. Teine saak saadakse viljast, mis külvatakse kohe, kui vihmahooaeg algab, märtsis-aprillis. See valmib juunis-juulis. Vihma alguse, kestuse ja sademete piirkonna suhtes ei saa kunagi kindel olla.

Murside kõige väärtuslikum varandus on kariloomad. Mursidel on kombeks öelda, et rikkal mehel on 45 lehma ja kaks naist, ja just selles järjekorras. Kari on tagatiseks ka põua ajal, kui põllult toitu ei saa, sest loomi saab naaberrahvastega vilja vastu vahetada. Karjal on murside kultuuris mitmekülgne roll. Loomad vahetavad omanikku mitmesuguste suhete kinnituseks. Peigmees kingib pruudi isale hulga loomi (35–40 pead). Sellega kindlustatakse, et karja jaotatakse pidevalt kogukonnas ümber ja tagatakse kõigi perede toimetulek.

Mursid on ainus rahvas ümbruskonnas, kes peab ainult veiseid, sest lambad ja kodukitsed ei sobi metsasel alal pidamiseks. 1970. aastatel tabas loomi Siberi katku puhang, tänapäeval on suurim vaenlane tsetsekärbes, kes kannab edasi unitõbe trüpanosomiaasi, mis võib nii inimestele kui ka loomadele surmavaks osutuda. Loomi karjatavad mehed ja poisid, kes on tihti suurema osa ajast kodust ära. Kui kari on kodust kaugel, on mehed ja naised mitu kuud teineteisest lahus. Neli-viis peret hoolitsevad oma karja eest ühiselt.

Veiste märgistamiseks kasutatakse kehamaalinguid. Loomade kaunistamine on ka omamoodi kunstivorm.

Peetakse ka koeri ja kanu. Toodetakse mett nii endale kui ka turule viimiseks. Puukoorest ja heintest valmistatakse pikad silindrilised tarud, mis riputatakse puu otsa. Taru sisse pannakse meega kärjetükk.

Väga väärtuslikud on mursidele relvad. Kaitseks vaenulike naabrite vastu on mursid endale hankinud peamiselt Somaaliast ja Sudaanist pärit automaatrelvad. Üks relv on väärt 4–6 lehma.

Külas leidub tavaliselt keegi, kes oskab amhara keelt ja saab tänu sellele linna tarviliku kauba järele minna. Kasuks tuleb ka kirjaoskus, sest siis saab külaelanike tellimused paberile kirja panna. Lähim keskus on Jinka, kus on muu hulgas turud, kauplused, koolid, hotellid, apteek, kliinik ja lennuväli. Tarvilikud poekaubad on muu hulgas žiletid, tekid, matšeeted, suhkur, raadiod.

Üha sagedamini satuvad murside juurde turistid. Kokkupuude turistidega on tihti hakanud kohalikke traditsioone moonutama. Turismifirmad reklaamivad mursisid kui looduslähedast rahvast, kellel on erilised traditsioonid, eelkõige muidugi huulekettad. Mursid, kes loodavad pildistamise eest rohkem raha teenida, on hakanud ennast oma tavadele mittevastavalt kaunistama ning lavastama etendusi, mis neile tavaelus omased ei ole. Püütakse endale külge riputada üha pöörasemaid kaunistusi. Turistide rõõmuks ilmuvad välja automaatrelvad ja naised pannakse nendega poseerima.

Riietus ja ehted

Mursi naine

Sõdalased

Mursid kannavad nappe rõivaid, tihti on ka päris alasti. Nii mehed kui ka naised kannavad enamasti seelikulaadset kangast või nahast valmistatud rõivaeset. Võidakse kasutada ka õlalt sõlme seotud rõivast või peaauguga külgedelt lahtist kangatükki.

Levinud on heleda saviga tehtud kehamaalingud. Tavaliselt kogunevad mehed jõe kaldale, kus savi on kergesti kättesaadav, määrivad savi üksteisele peale ja asuvad hoolikalt näppudega mustreid joonistama. Kõige levinumad on geomeetrilised mustrid, eriti spiraalid ja kontsentrilised ringid. Püütakse jäljendada ka loomanahku, näiteks gasellidele ja sebradele iseloomulikke mustreid. Kehamaalinguid ei tehta kunagi üksinda, sest just koostegemist peetakse ühtsuse väljenduseks. Uuem traditsioon on naha mustriline armistamine.

Mursidel on kombeks kõik kehakarvad eemaldada. Pea aetakse žiletiga paljaks, ka kubemekarvad eemaldatakse. Isegi ripsmed kitkutakse välja.

Mursi naiste kõige silmatorkavam ehe on väljavenitatud alahuule sisse paigaldatud ketas. Alahuult hakatakse venitama juba teismeeas. 14–15-aastase tüdruku alahuulde tehakse terava noaga auk ja sellesse surutakse pulk, mida hakatakse asendama järk-järgult suurema läbimõõduga kettaga. Ketta läbimõõt võib lõpuks ulatuda kuni 20 sentimeetrini. Et sülg saaks vabamalt voolata, eemaldatakse alumised esihambad. Vanasti oli enesestmõistetav, et selle protseduuri läbisid kõik tüdrukud. Tänapäeval on see tüdruku enda otsustada ja paljud otsustavad sellest ka loobuda. Koolis, ametiasutustes või naaberrahvaste turul võidakse kettaga naisi võõrastada ja naeruvääristada. Mursi mehed aga peavad traditsiooniliselt kettaga naisi ilusamaks. On väidetud, et peigmehe pruudiluna suurus sõltub pruudi huuleketta suurusest, kuid see ei pea enamasti paika, sest abielu puudutavad kokkulepped on sõlmitud ammu enne, kui tüdrukud jõuavad oma huuleava suureks venitada. Siiski juhtub, et mees nõuab osa pruudilunast tagasi, sest abikaasa ei vasta tema ootustele. Vanasti oli tava, et naine peab mehe juuresolekul alati ketast kandma ja võib selle ära võtta ainult kodus, magades või naiste seltskonnas. Tänapäeval seda tava enam ei järgita. Tüdrukud ja äsja abiellunud naised kannavad kettaid enam-vähem alati, pärast paari esimest abieluaastat aga ketast kodus reeglina enam ei kasutata. On teatud olukorrad, mille puhul ketta kandmist siiski eeldatakse, näiteks meestele toitu serveerides, tantsides ning oluliste tseremooniate ja duellide ajal. Varem kasutati valdavalt puidust kettaid ja neid valmistasid mehed. Lõunapoolsed mursid kasutavad puidust kettaid ka tänapäeval. Põhja pool on nüüdseks levinuim materjal savi, mida jõekaldal leidub külluses. Oma kettad voolib iga naine ise. Neid võidakse kaunistada geomeetriliste mustrite ja aukudega. Arvatakse, et huuleketaste traditsioon võis alguse saada tähelepanekust, et orjakaupmeestele moonutatud ihuga inimesed ei meeldinud. Sellel siiski pole kinnitust. Huuleketast võidakse pidada tugevuse ja vapruse sümboliks. Paljudel selle piirkonna rahvastel on sama komme. Samasuguseid kettaid kasutab ka mõni Lõuna-Ameerika rahvas.

Etioopia muslimitest võimuesindajad, kes aeg-ajalt murside küladesse satuvad, väljendavad pahameelt nii nende liigse alastuse kui ka huuleketaste traditsiooni suhtes.

Samasuguseid, kuid väiksemaid kettaid kantakse ka kõrvas. Seda teevad ka mehed. Kaelas ja käsivarte ümber kantakse helmekeesid, peas võidakse kanda narmaid ja sulgi. Levinud on metallist sõrmused ja käevõrud, ka müntide kasutamine kõrvarõngastena.

Traditsioonid

Üks murside olulisi traditsioone on noorte meeste kepivõitlus (donga). See on puidust keppidega duell, mis võib minna päris veriseks. Võistluseks valmistatakse pikalt ette ja see kestab mitu päeva. Duelli jälgib mitu kohtunikku, kes on tavaliselt vanemad mehed. Osalejateks on vallalised mehed. Võitlejad kannavad uhket nahkadest ja punutistest kaitseriietust. Mursid usuvad, et kehamaalingud annavad võitlejatele üleloomuliku jõu. Võideldakse umbes kahe meetri pikkuste greeviapuust keppidega, millega püütakse vastast tabada ja jalust maha lüüa. Kaotajaks jääb osaleja, kes maha lamama jääb või vigastuste tõttu võitluse katkestab. Võitjaid austatakse ja nad pälvivad eriti tüdrukute tähelepanu. Võitlus on halastamatu, aga vastase tapmine on keelatud. Kui see siiski peaks juhtuma, aetakse tapja külast minema, tema maa võetakse ära ja tema pere naised antakse tapetu perele.

Mursidel on komme surnute kõrva piima kallata, sest usutakse, et see tagab jõukuse teises ilmas. Surnud maetakse lehmanahkadesse mähitult kodu lähedale. Matmiskohast aetakse üle loomakari, et kõik jäljed kaotada.

Rahvapärimus, laul ja tants

Mursidel on rikas suuline pärimus. Lugude rääkimisega antakse edasi traditsioone ja eelmiste põlvkondade tarkusi.

Levinud on hüplev tants laulu ja plaksutamise saatel. Mehed kannavad tantsides tihti automaatrelvi.

Eluase

Tüüpiline murside eluase

Murside eluase on heinasaadu meenutav onn. Okstest valmistatud onn on kaetud heinte või õlgedega. See on kuni kahe meetri kõrgune ja selle väike ukseava on nii madal, et onni siseneda saab ainult roomates. Katusematerjaliks kasutatud heinad ei pea eriti kaua vastu ja neid tuleb tihti asendada.

Osa ehitisi valmistatakse ka püstistest peentest tüvedest või jämedamatest okstest ja kaetakse heintest katusega. Onnid ehitatakse enamasti puude varju, et end kuumuse eest kaitsta.

Toit

Traditsiooniliselt on toiduks kasutatud eelkõige kariloomade piima ja verd, väga harva ka liha, samuti kütitud loomi ja metsast korjatud taimeosi. Tänapäeval on sellele lisandunud ka põlluharimise saadused. Peamiselt kasvatatakse sorgot, aga ka maisi. Kasvatatakse ka näiteks kõrvitsaid ja mitmesuguseid maitsetaimi, mida segatakse jahu hulka.

Juuakse lüpsisooja piima ja sooja elusalt loomalt võetud verd. Juuakse ka piima ja vere segu. Liha süüakse ainult seoses erakordsete tseremooniatega, näiteks preestri matustel ohverdatakse mitu looma.

Toitu valmistavad naised. Suur osa nende päevast kulub teravilja käsitsi jahvatamisele. Tavaliselt teeb seda mitu naist üheskoos. Rütmilise liigutusega hõõrutakse teri kahe kivi vahel, töö saateks on laul ja laste plaksutamine. Saadud jahule lisatakse piima või vett ja pannakse tainas savipotti valmima.

Hommikusöögiks on tihti lõkkes küpsetatud mais, lõunal ja õhtul jahust tehtud tainast pätsikesed.

Et mehed ja poisid on suurema osa ajast kodust ära, söövad nad vastavalt oludele. Karjas olles juuakse piima ja verd, põldu valvates süüakse maisi.

Hinnatud maius on mesi.

Tervishoid

Haigusi püütakse ravida peamiselt traditsiooniliste ravitsejate abiga. Arstiabi ei ole eriti kättesaadav, tervishoiuasutused on kaugel ja ravi tihti kulukas. Enamasti piirdub tänapäevasem arstiabi üksikute käikudega lähima asula Jinka apteeki või kliinikusse. Misjonärid on läbi viinud edukaid vaktsineerimisi, kuid nakkushaigustesse suremus on sellest hoolimata suur.

Levinud on muu hulgas parasiithaigus drakunkuliaas ehk Guinea ümarusstõbi; konjunktiviit, malaaria, kollapalavik, leetrid.

Kirjandus

• David Turton (1977). Response to drought: the Mursi of southwestern Ethiopia Disasters, vol 1, nr 4, lk-d 275–287.
• David Turton (1979). War, Peace and Mursi Identity Senri Ethonological Studies, 3 (pdf).
• David Turton (1980). There's No Such Beast: Cattle and Colour Naming Among the Mursi Man, vol 15, nr 2, lk-d 320–338.
• David Turton (1992). "We Must Teach Them to Be Peaceful": Mursi views on being human and being Mursi Nomadic Peoples, nr 31, lk-d 19–33.
• Clive Ruggles ja David Turton (1996). The Haphazard Astronomy of the Mursi Archaeoastronomy, 12: 298.

Välislingid

• Shauna LaTosky. "Reflections on the lip-plates of Mursi women as a source of stigma and self-esteem"