Vikipeedia

Merihobuke

kalade perekond

Merihobuke (Hippocampus) on merinõellaste perekond alamsugukonnast Hippocampinae.

Merihobuke

Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Infrahõimkond Lõugsuused Gnathostomata
Ülemklass Luukalad Osteichthyes
Klass Kiiruimsed Actinopterygii
Selts Merinõelalised Syngnathiformes
Sugukond Merinõellased Syngnathidae
Alamsugukond Hippocampinae
Perekond Merihobuke Hippocampus
Rafinesque, 1810

Merihobukesel on ebatavalise kujuga keha, tema niverdunud pea meenutab malemängu ratsut. Keha on kaetud ogade ja nahajätketega. Keha pikkus sõltuvalt liigist jääb vahemikku 1,5–35 sentimeetrit[1].

Merihobukesed elavad troopilistes ja subtroopilistes meredes.

Neil on väheliikuv eluviis, enamasti on nad kinnitunud oma haardesabaga taimede varte külge. Keha värv muutub neil nii, et toimub kokkusulamine ümbritseva taustaga. Sellisel viisil kaitsevad nad end röövloomade eest ning maskeeruvad toidujahil. Nad toituvad väikestest koorikloomadest (vähilaadsetest ja krevettidest) imedes neid oma toruja koonuga sisse koos veega. Noored merihobukesed võivad süüa 10 tundi päevas, neelates selle aja jooksul alla kuni 3600 väikest lehtjalalist vähikest[2].

Merihobukese loomulik keha asend vees on püstine, sest ujupõis paikneb piki kogu keha. Ujupõies on vahesein, millega kala peaosa eraldatakse ülejäänud kehaosast. Peaosa ujupõis on kõhuosa ujupõiest suurem – see tagabki merihobukeste püstise asendi ujumisel. Edasiliikumine vees toimub pisikese seljauime abil. Nad ei suuda kiiresti liikuda ja loodavad seetõttu röövkalu petta oma maskeeringu abil. Merihobukesed orienteeruvad loodete järgi.

Anatoomilised, molekulaarsed ja geneetilised uuringud näitasid, et merihobukesel on palju ühist merinõeltega. Fossiilsed leide on väga vähe leitud. Kõige varaseimad merihobukeste fossiilid on avastatud Sloveenias. Nende vanus on hinnanguliselt 13 miljonit aastat. Molekulaarse kella alusel lahknesid merinõelad ja merihobukesed Hilis-Oligotseenis.

Paljunemine

muuda

Merihobukesed on monogaamsed, kuid sarnaselt teiste merinõellastega on nende eripäraks see, et lõimetise eest kannavad hoolt isaskalad. Pärast paaritustantsu, mille vältel nii isane kui emane muudavad oma värvi, ujub isaskala emaskala juurde. Seejärel suruvad mõlemad end kõhtupidi teineteise vastu; sel ajal avab isaskala oma haudetasku ja marjast tulvil emaskala heidab sinna oma marjad. Kurnatuna oma tööst, ujub emaskala seejärel minema – kogu järgnevas protsessis tal enam asja ei ole. Lõimetishooldus jääb täielikult isaskala kanda.

Taskus varjul olevad marjad viljastab isaskala otsekohe ning seejärel haub neid 2–3 nädalat. Selle aja vältel paisub isase kõht sedavõrd, et ta näeb välja tiine. Haudetasku limaskestal moodustavad paljude veresoontega karvakesed, mille külge marjaterad kinnituvad. Limaskest varustab neid hapniku ja toitainetega umbes samamoodi nagu imetajate platsenta loodet.[3]

Pärast koorumist jäävad maimud veel mõneks ajaks haudetaskusse. Kui maimud on piisavalt arenenud, siis põimib isaskala oma saba vetika varre külge ja väljutab ühe-kahe päeva jooksul kõik maimud suureks puhetunud tasku kokkutõmmete abil merre.[4]

Merihobukesed on üsna viljakad loomad. Isase haudetaskus võib vastseid olla kuni 2500, keskmiselt sõltuvalt liigist siiski 100–1000.[5] Kohe pärast sündi algab kalamaimude iseseisev elu. Osa liikide maimud liiguvad vooluga kaasa ja leiavad endale uued elupaigad, osa aga jääb paikseks sünnikoha juurde.

Merihobukese eluiga võib küündida 4–5 aastani.

Ohustatus

muuda

Tänapäeval on merihobukesed väljasuremise ohus. Nende isendite arv väheneb kiiresti. Arvatakse, et populatsioon on kahanenud ligi 50%, mõnes Filipiinide piirkonnas koguni 85%[6]. Punasesse raamatusse on kantud 38 merihobukese liiki[7].

Isendite arvu kiire vähenemise põhjuseks on merihobukeste massiline merest väljapüük Tai, Malaisia, Austraalia ja Filipiinide rannikul. Sageli püütakse võrkudega, kuid kasutatakse ka palju ohtlikumaid vahendeid, näiteks dünamiiti või tsüaniidiga mürgitamist[6]. Palju merihobukesi saab surma krevetivõrkudesse sattudes. Merihobukeste elupaigad on ohustatud vee saastumise, süvendustööde ja rannikurajatiste tõttu[8]. Neid püütakse mitmel põhjusel. Nende eksootilise välisilme tõttu püütakse neid ohtralt akvaristide tarbeks ja müüakse kuivatatud kujul suveniiridena. Sarnaselt käitusid ka Musta mere külastajad, kes üritasid lahkudes tingimata kaasa võtta suveniirina kuivatatud merihobukese. 1980. aastate lõpu- ja 1990. aastate algusaastatel püüti Mustast merest välja sadu tuhandeid merihobukese isendeid. See tõi kaasa nende peaaegu täieliku kadumise rekreatsioonipiirkondades. Seepärast kanti 1994. aastal pikkkoon-merihobuke (varem tuntud kui musta mere merihobuke) Ukraina punasesse raamatusse ja tema väljapüük merest keelustati[9].

Kuivatatud merihobukesed leiavad jahvatatult laialdast kasutust rahvameditsiinis, eelkõige hiina meditsiinis.

Mainimisväärt on ka põhjus, miks neid püütakse, on asjaolu, et selle kala maitse on gurmaanide poolt hinnatud. Nende sõnul on merihobukese maks ja silmad väga maitsvad. Roog serveeritakse viigilehega ja seda pakutakse kõige kallimates mereäärsetes restoranides.

CITES reguleerib loomastiku ja taimestiku ohustatud liikide rahvusvahelist kaubandust ning riikidevahelist liikumist lubade ja tõendite alusel. Merihobukesed on lülitatud ohustatud liikide teise (II) lisasse. Eesti tollipiirangutest võib mainida näiteks seda, et ilma CITESi lubadeta võib Eestisse saabuv reisija oma pagasi hulgas kaasa tuua mitte rohkem kui 3 surnud merihobukese isendit.[10]

Merihobukese kääbusvormid

muuda
 
Hippocampus bargibanti

Merihobukese kääbusvormide (inglise keeles "pygmy seahorses" ('pügmee-merihobukesed'), vt) hulka arvatakse mitmed merihobukese pisimõõdulised liigid, kes elavad Kagu-Aasia Korallikolmnurgas. Nende suurus jääb vahemikku 1,4–2,7 sentimeetrit[11]. Esimene miniatuurse merihobukese liik kirjeldati alles 1970. aastal. See oli Hippocampus bargibanti. Pärast 2000. aastat on leitud ja kirjeldatud veel 6 liiki. Nad elutsevad korallidel ja vetikate tihnikutes. Nende väiksuse ja täiusliku mimikri tõttu on neid väga raske avastada.

Morfoloogiliselt on kääbusvormidel 2 erisust, millega nad Hippocampuse ülejäänud liikidest erinevad. Esiteks on neil erinevalt ülejäänud merihobukestest kahe pea külgedel paikneva lõpuseava asemel üks ja see asub kukla taga. Teiseks, kääbusvormide isaskaladel haudetasku ei asu mitte sabajuure piirkonnas vaid kere piirkonnas.

Kääbusvormide hulka loetakse:

Merihobukese teised miniatuursed vormid

muuda

Merihobukese kääbuslike vorme, kus eespool toodud morfoloogilised erisused puuduvad, ei loeta kalarühma "pygmy seahorses" hulka, vaid vaadeldakse vajadusel kui "dwarf seahorses" ('pöialpoiss-merihobukesed') esindajaid. Siia alla kuuluvad näiteks Hippocampus debelius, Hippocampus minotaur, Hippocampus paradoxus ja Hippocampus zosterae (kääbusmerihobuke).

Taksonoomia

muuda
 
Rippkõht-merihobukesed (Hippocampus abdominalis) Tennessee okeanaariumis Chattanoogas

Merihobukese (Hippocampus) perekonda kuuluvad järgmised liigid[13]:

 
Merihobuke Turneffe atolli rannavetes Kariibi meres

Viited

muuda
  1. ↑ Seahorse National Geographic
  2. ↑ 2,0 2,1 Loomade elu, kd 4, lk 306–307
  3. ↑ Geneviève De Becker. "100 tavatut looma". Sinisukk, 2011
  4. ↑ 4,0 4,1 John Sparks. "Sugupoolte heitlus". Varrak, 2001
  5. ↑ Foster S. J, Vincent C. J. (2004). "Life history and ecology of seahorses: implications for conservation and management". Journal of Fish Biology 65: 1–61.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 "Punane raamat". Tänapäev, 2012
  7. ↑ Hippocampus spp. IUCNi punane nimistu
  8. ↑ 8,0 8,1 Sally Morgan. "Ohustatud loomaliikide atlas". Koolibri, 2007
  9. ↑ Морской конек длиннорылый Hippocampus guttulatus Cuvier, 1829 Червона книга України
  10. ↑ Ohustatud taime- ja loomaliigid Maksu- ja Tolliamet
  11. ↑ Pygmy seahorse facts & images Ocean Realm Images
  12. ↑ 12,0 12,1 Raamatus "1000 kala" on eestikeelseks vasteks toodud "kääbusmerihobuke", kuid teistel andmetel on see nimi kasutusel teise liigi (Hippocampus zosterae) eestikeelse vastena
  13. ↑ Hippocampus World Register of Marine Species
  14. ↑ John Farndorn. "Loomaelu atlas". Varrak, 2012
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 15,3 15,4 Andreas Vilcinskas. "1000 kala". Sinisukk, 2006
  16. ↑ Jinny Johnson. "Ookeanielu entsüklopeedia". Koolibri, 2007

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Merihobuke&oldid=6429866"