Vikipeedia

Tower

(Ümber suunatud leheküljelt Londoni Tower)

Tower (inglise keeles The Tower, The Tower of London 'Londoni Tower', Her Mayesty's Royal Palace and Fortress; 'Tema Majesteedi kuninglik palee ja kindlus') on ajalooline loss Inglismaal Londoni südalinnas Tower Hamletsi linnaosas.

Londoni Tower
Toweri plaan
30 St Mary Axe'ist avanev vaade Londoni Towerile

Tower asub Thamesi põhjakaldal. Seda eraldab Londoni südalinnast Tower Hill. Loss ehitati aastal 1066 normanni vallutuse käigus. White Toweri ('valge torn'), mille järgi kogu loss on nimetatud, ehitas 1078. aastal William Vallutaja ning rahva silmis oli see uue valitseva eliidi rõhumise sümbol. Lossi kasutati vanglana vähemalt alates 1100. aastast (Ranulf Flambrard) kuni 1952. aastani (Kray kaksikud),[1] kuid see polnud lossi peamine otstarve. Algusaegadest peale oli see suursugune palee kuninglik residents. Tower on hoonete kompleks, mida ümbritsevad kaks kontsentrilist ringkaitsemüüri ja vallikraav. Seda on korduvalt laiendatud, peamiselt kuningate Richard I, Henry III ja Edward I valitsusajal 12. ja 13. sajandil. 13. sajandist pärit üldplaan on hoolimata hilisemast ehitustööst jäänud samaks.

Londoni Toweril on Inglismaa ajaloos silmapaistev roll. Seda on mitu korda ümber piiratud ja selle hoidmine oma võimu all on olnud olulise tähtsusega riigi üle kontrolli kindlustamiseks. Towerit on kasutatud mitmel otstarbel: see on olnud relvaladu, varakamber, loomaaed, kuninglik mündivermimiskoda, avalik arhiiv ja Suurbritannia kroonijuveelide kodu. 14. sajandi algusest kuni Charles II valitsusajani korraldati Towerist Westminster Abbeysse uue monarhi kroonimistseremoonia rongkäike. Monarhi puudumisel juhtis lossielu Toweri konstaabel. See oli keskajal mõjukas ja vastutusrikas ametikoht. 15. sajandi lõpus oli loss väikeste printside vangla. Tudorite valitsusajal kasutati lossi kuningliku residentsina vähem ning hoolimata katsetest selle kindlustusi tugevdada ja parandada, olid need ajast ja arust ega pakkunud enam kaitset suurtükiväe eest.

Lossi kui vangla kõrgaeg oli 16. ja 17. sajandil, kui paljud ebasoosingusse langenud isikud (näiteks Elizabeth I enne kuningannaks saamist) istusid Toweris vangis. Sealt on tulnud inglise keelde ka väljend "Towerisse saadetud" ehk vangi saadetud. Kuigi Toweril oli piinamis- ja hukkamispaiga maine, mille levimisele aitasid kaasa 16. sajandi usukuulutajad ja 19. sajandi kirjanikud, hukati seal enne 20. sajandi maailmasõdu vaid seitse inimest. Hukkamisi viidi tavaliselt täide hoopis lossist põhja pool, kurikuulsal Tower Hillil. 400 aasta jooksul hukati seal 112 inimest. 19. sajandi lõpu poole kolisid Towerist välja mitmed asutused, näiteks kuninglik mündivermimiskoda, ja mitu hoonet jäi tühjaks. Anthony Salvin ja John Taylor haarasid kinni võimalusest taastada Tower sellisel kujul, nagu see arvati olevat olnud keskajal, ja lasksid mitu uusaegset hoonet lammutada. Esimeses ja Teise maailmasõja ajal kasutati Towerit jälle vanglana ja seal hukati 12 meest spionaaži eest. Pärast Teist maailmasõda parandati välkrünnaku tekitatud kahjud ja loss avati uuesti üldsusele. Praegu on Londoni Tower üks riigi populaarsemaid turismimagneteid. Toweri eest kannab hoolt heategevusasutus Historic Royal Palaces ja see kuulub UNESCO maailmapärandi hulka.

Üldplaan

muuda

Londoni Tower oli oma tugevaimate kaitserajatistega suunatud Saksi-Londoni poole, mis oli arheoloog Alan Vince'i[2] arvates taotluslik. Loss domineeris maastikupildil ja paistis Thamesi[3] jõel liiklejatele silma. Toweril on kolm põhilist kaitsemüüri. Sisemise kaitsemüüri taga asub Valge torn, mis ehitati lossi varaseimas faasis. Järgmine kaitsemüür ümbritseb seesmist müüri põhja, ida ja lääne poolt ning see ehitati kuningas Richard Lõvisüdame valitsemisajal (1189–1199). Välimine müür ümbritseb ehitist täielikult ja selle lasi ehitada kuningas Edward I. Pärast seda, kui William Vallutaja lasi Londoni Toweri ehitada, on seda mitut puhku laiendatud. Siiski on lossi üldine plaan pärast Edwardi-aegset rekonstrueerimist aastal 1285 jäänud samaks. Lossi all on 4,9 hektarit maad ja seda ümbritseb veel 2,4 hektari suurune ala, mida kasutati sõjaväelisel otstarbel.[4] Ümbritsev ala eraldati lossile 13. sajandil Henry III käsul.[5] Hoolimata tuntud müüdist ei olnud Londoni Toweril kunagi püsivat piinakambrit, kuigi Valge torni keldris hoiti piinapinki.[6] Thamesi kaldale ehitati Edward I valitsusajal Wharfi torn. Loss omandas praegused mõõtmed Richard II valitsusajal (1377–1399).[7]

Valge torn

muuda
 
St Johni kabel, Londoni Tower

Valge torn on kaitsetorn. Keskajal oli kaitsetorn tihti ehitise tugevaim osa, kus vajaduse korral olid ka sobivad elamistingimused kuningale või õukonnaliikmele. Sõjaajaloolane Allen Brown on öelnud, et "Suur torn [Valge torn] oli tänu oma tugevusele, majesteetlikkusele ning luksuslikele majutustingimustele donjon [kaitsetorn] par excellence."[8] Valget torni kui ühte suurimat kaitsetorni kristlikus maailmas[8] on kirjeldatud kui "kõige terviklikumat 11. sajandi paleed Euroopas".[9]

 
Valge torn Londoni Toweris

Valge torni põhjapindala ilma väljaulatuvate nurgatornideta on 36 × 32 meetrit ja kõrgus lõuna kaitsemüüridel 27 meetrit. Esialgu oli ehitis kolmekorruseline (keldrikorruse, esimese ja teise korrusega). Normannide kaitsetornid olid tavaliselt maapinnast kõrgemal, siinsel juhul lõunaküljel, ja sinna pääses puittrepist, mida oli võimalik rünnaku korral üles tõmmata. Ilmselt rajati Henry II valitsusajal (1154–1189) torni lõunaküljele sissepääsu lisakaitseks eeshoone, kuid see pole säilinud. Iga korrus jagunes kolmeks ruumiks: suurim läänes, väiksem kirdes ja vahepealne koridor sissepääsust ülemiste korrusteni.[5] Kuna hoone pidi olema niihästi mugav elukoht kui ka kindlus, ehitati seintesse käimlad ja neli kaminat.[9]

Peamine ehitusmaterjal oli Kenti katusekiltkivi, aga kasutati ka kohalikku argilliiti. Prantsusmaalt veeti sisse Caeni paekivi, et valmistada tornipealistise elemente, kuid nendest materjalidest on vähe alles, kuna need asendati 17. ja 18. sajandil Portlandi lubjakiviga. 18. sajandil suurendati enamikku torni akendest ja nõnda on torni lõunapoolses seinas säilinud vaid kaks algset, ent restaureeritud akent.[10] Torn ehitati künkale ja seetõttu on keldri põhjakülg osaliselt maa sees.[11] Tavaliselt kasutati taolistel ehitistel kõige alumist korrust laona. Ühes ruumis asus isegi kaev. Kuigi üldplaan on alates selle ehitamisajast samaks jäänud, on sisustus pärit peamiselt 18. sajandist, kui põrand tehti madalamaks ja puidust võlvid asendati tellisega.[11] Keldrisse pääseb valgus väikeste avade kaudu.[12]

Sissepääsukorrus oli arvatavasti mõeldud Toweri konstaablile, leitnandile ja teistele tähtsatele ametnikele. Lõunapoolne sissekäik pandi 17. sajandil kinni ja avati alles 1973. aastal. Ülemisele korrusele saamiseks pidi läbima väikese, sissepääsuga ühendatud ruumi. Krüpti põhjaseinas on nišš. Geoffrey Parnell, Toweri ajaloomuuseumi järelevaataja kuninglikus relvistus, on selgitanud, et "akendeta vorm ja piiratud sissepääs viitavad sellele, et see loodi kui kindlus, et kaitsta kuninglikke aardeid ja tähtsaid dokumente".[11] Ülemisel korrusel asus lääne pool suur saal ja ida pool elamisruum, esialgu oli mõlemast võimalik pääseda katusele. Neid ümbritses seina sisse ehitatud rõdu. Ülakorrusel kagu pool asus St Johni kabel. Kõige ülemine korrus lisati 15. sajandil koos katusega, mis on säilinud tänini.[13]

Kabeli praegune tühi ja ehtimata väljanägemine annab aimu sellest, milline see võis välja näha normannide ajal. 13. sajandil, Henry III valitsemisajal, kaunistati kabel kuldseks värvitud ristide ning aknavitraažidega, mis kujutasid Püha Kolmainsust ja neitsi Maarjat.[14]

Sisemine kaitsemüür

muuda

Sisemine kaitsemüür võtab enda alla terve Valgest tornist lõuna poole jääva ala ning omal ajal ulatus see Thamesi jõe servani. Nagu tolle aja losside puhul tavaks (11. sajandi Hen Domen), oli arvatavasti ka Valge torni kaitsemüür täis lossi vundamendile ehitatud puitmaju. Seda, millal rajati kuninglikud majutuskohad ka väljapoole Valget torni, sisemisse kaitsemüüri, pole täpselt teada. Kindel aga on, et 1170. aastateks oli seda juba tehtud. 1220. ja 1230. aastatel need öömajad renoveeriti ja viimistleti, nii et need olid võrreldavad teiste luksuslike residentsidega, näiteks Windsori lossiga. Wakefieldi ja Lanthorni torni, mis paiknesid jõe ääres sisemise kaitsemüüri nurkades, hakati ehitama umbes 1220. aastal. Tõenäoliselt oli tegu kuninganna ja kuninga eramajadega. Varaseimad andmed sellest, kuidas kuningakodasid kaunistati, pärinevad Henry III valitsusajast: kuninganna magamistuba lubjati, seintele maaliti lilled ja seinad kaunistati kiviimitatsiooniga. Suur saal paiknes sisemüüri põhjaosas kahe torni vahel.[15] See sarnanes Henry III Winchesteri lossi[16] suure saaliga, oli ainult natuke väiksem. Wakefieldi torni lähedal asus tagauks, mis oli salajane sissepääs kuninga ruumidesse. Sisemine kaitsemüür oli algul ümbritsetud kaitsekraaviga, kuid 1220. aastatel see täideti. Umbes sel ajal ehitati müüri sisse köök.[17] Vahemikus 1666–1676 muudeti sisemist kaitsemüüri ja paleehooned kõrvaldati.[18] Valget torni ümbritsev maa-ala tehti lagedaks, et lähenejaid võiks hõlpsasti märgata. Juveelide maja lammutati ja kroonijuveelid viidi Martini torni.[19]

Sisehoov

muuda
 
Londoni Toweri sisehoov

Sisehoov loodi Richard Lõvisüdame valitsusajal, siis kui sisemise kaitsemüüri lääneossa kaevati vallikraav, ja sellega kahekordistati linnuse suurust.[20] Henry III lõi kaitsemüüri ida- ja põhjaseinad ning kaitsemüüri mõõtmed on tänini samad. Enamik Henry töödest on säilinud, kuid vaid kaks tema rajatud torni on täielikult uuesti üles ehitatud.[21] Wakefieldi ja Lathorni torni vahel paiknev sisemüüri osa on ühtlasi sisehoovi kaitsemüür.[22] Sisehoovi pääses ilmselt läänemüüris asuva väravavahimajakese kaudu, mis asus kohas, kus praegu on Beauchampi torn. Sisehoovi ümbritseva müüri lasi uuesti üles ehitada Edward I.[23] 13. sajandi Beauchampi torn märgib esimest ulatuslikku telliskivi kui ehitusmaterjali kasutuselevõttu Suurbritannias pärast roomlaste lahkumist 5. sajandil.[24] Beauchampi torn on üks 13 müüritornist. Edelast vastupäeva vaadates on need järgmised: Belli, Beauchampi, Devereux', Flinti, Bowyeri, Bricki, Martini, Constable'i, Broad Arrow', Salti, Lanthorni ja Wakefieldi torn ning Verine torn. Tornidest sai võimalikku vaenlast küljelt tulistada ja ühtlasi olid need ka elukohad. Belli torn oli kellatorn, kust rünnaku korral oli võimalik häiret anda. Kuninglikul vibumeistril, kes vastutas pikkvibude, vibupüsside, katapultide, käsirelvade ja muude piiramiseks mõeldud relvade eest, oli Bowyeri tornis oma töökoda. Lanthorni torni tipus olevast trepitornist anti märgutulesid öösel Toweri läheduses liiklejatele.[25]

Henry III liitis lossiga normannide kabelikiriku St Peter ad Vincula, mis oli varem asunud väljaspool Towerit. Henry lisas kabelile klaasaknad ning istekohad parterisse endale ja kuningannale. Edward I ehitas selle rohkem kui 300[26] naela eest uuesti üles ning 1519. aastal taastas selle omakorda Henry VIII. Hoone praegune välimus pärinebki Henry VIII ajast, kuigi kirikukabelit remonditi 19. sajandil.[27] Kohe pärast seda ehitati Wakefieldi tornist lääne poole Verine torn samal ajal sisehoovi kardinmüüriga. See võimaldas vesiväravana ligipääsu lossile Thamesi jõelt. Tegu oli lihtsa ehitisega, mida kaitsesid värav ja langevõre.[28] Verine torn on saanud nime 16. sajandil, kuna arvati, et tegu oli väikeste printside[29] mõrvamise paigaga. Aastatel 1339–1341 ehitati Belli ja Salti[30] torni vahele kardinseina väravavahimajake. Tudorite ajastutel ehitati sisehoovi rida hooneid laskemoona hoiustamiseks. Lossihooneid uuendati Stuartite ajastul peamiselt laskemoona nõukogu ennustuste alusel. 1663. aastal kulutati rohkem kui 4000 naela uue laohoone (nüüd tuntud kui relvaladu New Armouries)[31] sisehoovi ehitamiseks. Valgest tornist põhjas[32] asuva suure laohoone (Grand Storehouse) ehitus algas 1688. aastal samas kohas, kus asusid Tudorite ajal ehitatud lagunenud laohooned.[33] 1841. aastal põles see tulekahjus maha. Selle asemele ehitati Waterloo kasarmud, mis on seal tänapäevani[34] ja koduks kroonijuveelidele.

 
Panoraamvõte Londoni Towerist

Välimine kaitsemüür

muuda
 
Panoraamvõte Toweri välimisest müürist koos sisehooviga. Keskel on Legge's Mount

Edward I ajal rajati kolmas müür, kuna kitsas tara ümbritses lossi täielikult. Samal ajal ehitati lossi loodenurka Legge's Mounti nimeline bastion.[35] Brass Mounti nimeline bastion kirdenurgas ehitati hiljem. Idaseina 15-meetriste (49-jalaste) vahedega ehitatud kolm ristkülikukujulist torni lammutati 1843. aastal. Kuigi bastione seostatakse tihti Tudorite ajastuga, puuduvad selle toetuseks tõendid. Arheoloogide hinnangul pärineb Legge's Mount Edwardi ajastust.[35] Legge's Mounti lõunaküljel asuvad suletud keskaegsed kindlusemüürid on Londoni Toweris ainsad omasugused, mis tänini säilinud (ülejäänud on Victoria ajal välja vahetatud).[36] Väljapoole lossi uusi piire kaevati uus, 50-meetrine (160-jalane) vallikraav.[37] Londoni Toweri vana peasissekäik oli pime ja ebaotstarbekas, mistõttu loodi edela poole välisseina nurka uus sissepääs. Kompleks sai Lõvitorni nime. Seda sellepärast, et alates hiljemalt 1330. aastatest[38] asus seal kuninglik loomaaed, mis koosnes seespoolsest ja väljaspoolsest väravavahimajast ja valvetõkkest. Lõvitorn ei ole säilinud.[39] Edward pikendas Londoni Toweri lõunakülge alale, mille Thamesi jõgi oli varem üle ujutanud. Sellesse seina ehitas ta aastatel 1275–1279 St Thomase torni (hiljem hakati seda nimetama Reeturite väravaks), mis hakkas Verise torni asemel vesiväravana toimima. See ehitis on Inglismaal ainulaadne, mujal on sellega kõige sarnasem olnud nüüdseks lammutatud vesivärav Louvre'is Pariisis. Sadamakaisse tehti noolepilud juhuks, kui lossi peaks jõelt rünnatama. Sissepääsu juures oli ka langevõre.[39] Teisel korrusel asusid luksuslikud eluasemed.[40] Edward tõi Towerisse ka kuningliku mündivermimiskoja. Selle täpne asukoht on teadmata, kuigi tõenäoliselt asus see kas Lõvitornis[41] või sisehoovis. 1560. aastaks asus mündivermimiskoda sisehoovis Salti torni[42] juures sisemisest müürist väljaspool. Vahemikus 1348–1355 ehitati St Thomase tornist ida poole teine vesivärav, Cradle Tower, mis oli mõeldud kuninga isiklikuks tarbeks.[30]

Otstarve ja varajane ajalugu

muuda
 
Londoni Toweri valge torn on pärit 11. sajandi lõpust

Hastingsi lahingus (14. oktoobril 1066) võidukas Normandia hertsog William Vallutaja kasutas ülejäänud aastat selleks, et kindlustada oma valdusi ja tugevdada võtmepositsioone. Sel ajal rajas ta mitu lossi, kuid Londonini jõudis ringiga.[43], [44] Alles siis, kui ta oli jõudnud Canterburyni, pööras ta otsa ümber ja suundus Inglismaa suurima linna poole. Kuna kindlustatud sild Londonisse oli saksi vägede käes, otsustas ta enne Lõuna-Inglismaal teekonna jätkamist laastata Southwarki.[45] Normannide järjest uued võidud teel lõikasid ära linna kaubateed. 1066. aasta detsembris andsid Londoni juhid isoleeritute ja kartlikena Londoni ilma vastupanuta üle.[46], [47] Aastatel 1066–1087 lasi William ehitada 36 lossi, Domesday raamatus olevad allikad viitavad sellele, et tema alluvad lasid ehitada veelgi rohkem.[44], [48] Uus valitsev eliit võttis ette feodaalse Euroopa kõige ulatuslikuma, losside ehitamisele keskendunud programmi.[49] Tegu oli mitmeotstarbeliste hoonetega: kindlused (mida kasutati õppustel), halduskeskused ja residentsid.[50]

William käskis enne Londonisse saabumist seal võidupidustusteks valmistuda ja ta rajas sinna lossi. Tol ajal oli London Inglismaa suurim linn.[43] Westminster Abbey ja Westminsteri palee rajamine Edward Usutunnistaja valitsusajal (1042–1066) olid Londoni kui halduskeskuse sümbolid. Kuna tegu oli ka jõuka sadamalinnaga, oli normannidele väga oluline see oma valdusse saada.[47] Samal ajal rajati Londonisse veel kaks lossi: Baynard ja Montfichet.[51] Hiljem Londoni Toweri nime saanud kindlus ehitati Rooma linnamüüridest edelasse, kasutades neid kui eeltöödeldud kaitsemüüre. Lisaks pakkus lõuna poolt kaitset Thamesi jõgi.[43] Algset lossi võisid ümbritseda kraav ja puidust kaitsetara. Ilmselt oli lossis ka majutuspaik Williamile.[52] Enamik varaseid normannide losse ehitati puidust, kuid 11. sajandi lõpuks oli mõne ehitise, sealhulgas Londoni Toweri ehitusmaterjalina kasutusel kivi.[51] Valget torni, mille järgi hakati tervet lossi nimetama Toweriks,[53] hakati ehitama arvatavasti 1078. aastal, kuid täpne kuupäev ei ole teada. William pani selle ehituse eest vastutama Gundulfi, Rochesteri piiskopi, kuid ilmselt lõpetati ehitustegevus alles pärast Williami surma 1087. aastal.[53] Valge torn on Inglismaa vanim kivitorn ja oli lossi tugevaim osa. See sisaldas ka luksuslikku majutustuba kuninga jaoks.[54] Ehitus lõpetati hiljemalt 1100. aastal, kui piiskop Ranulf Flambard sinna vangi pandi.[55], [56] Inglased ei sallinud Flambardi, kuna ta nõudis kõrgeid makse. Peale selle, et ta oli Toweri esimene vang, oli ta ka esimene, kes Towerist põgenes. Ta kasutas selleks veinivaadiga sisse smugeldatud köit. Vangis võimaldati tal elada luksuses ja tal lubati pidada teenreid. 2. veebruaril 1101 korraldas ta oma vangistajatele banketi. Jootnud külalised purju, laskus ta eraldatud toast salaja köiega Towerist alla. Põgenemine tuli niisuguse üllatusena, et üks tolleaegseid kroonikuid süüdistas piiskoppi nõiduse kasutamises.[57]

Anglosaksi kroonikates on kirjas, et 1097. aastal lasi kuningas William II Londoni Toweri ümber müüri ehitada. Tõenäoliselt ehitati see kivist ning see asendas puidust tara, mis ümbritses lossi kaarjalt põhjast ning läänest Rooma müüri ja Thamesi jõe vahelt.[58] Normannide vallutusretk Londonisse ei avaldunud mitte ainult uue valitseva klassi tekkimises, vaid ka linna struktuuris. Maa konfiskeeriti ja jagati normannide vahel, kes majanduslikel põhjustel tõid endaga kaasa tuhandeid juute.[59] Juudid saabusid kuningakoja otsese kaitse all, mille tulemusena asusid juudi kogukonnad tihti losside läheduses.[60] Juudid kasutasid Towerit põgenemispaigana, kui neid ähvardas juudivastane vägivald.[59]

Henry I surm 1135. aastal jättis Inglismaa troonipärijata. Kuigi kuningas oli veennud oma kõige võimsamaid paruneid keisrinna Matildale truudust vanduma, saabus Prantsusmaalt kõigest paar päeva pärast Henry surma Blois Stephen, et troon endale võtta. Londoni tähtsust näitab see, kui kiiresti ta linna kindlustas. Loss, mida polnud ammu kuningliku residentsina kasutatud, jäeti tavaliselt konstaabli järelevalve alla, tollel ajal oli selleks Geoffrey de Mandeville. Kuna Towerit peeti vallutamatuks kindluseks strateegiliselt olulises kohas, peeti selle omamist väga oluliseks. Mandeville kasutas seda ära: kui Stephen 1141. aastal Lincolni lahingus kinni võeti, müüs ta oma truuduse Matildale. Kui Matilda toetus kahanes, müüs ta oma lojaalsuse Stephenile tagasi. Toweri konstaablina sai Mandeville kõige rikkamaks ja mõjukamaks meheks kogu Inglismaal.[61] Kui ta Matildaga salajasi läbirääkimisi pidades sama trikki kasutada üritas, lasi Stephen ta vahistada ning sundis teda loovutama kontrolli oma losside üle ning andis tema koha ühele oma truimale toetajale. Kuni selle ajani oli see ametikoht olnud päritav ning algul pidas seda Matilda- ja Stepheni-aegse Geoffrey esivanem, William Vallutaja sõber Geoffrey de Mandeville. Kuna tegu oli väga vastutusrikka ametikohaga, otsustas edaspidi monarh, kellele see saab. Tavaliselt läks see mõnele silmapaistvale isikule, kes muude kohustuste pärast ei pruukinud alati lossis viibida. Kuigi konstaabel vastutas endiselt lossi püsimise ning selle garnisoni eest, oli talle juba algusaegadest abiks talle alluv Toweri leitnant.[61] Konstaablitel olid lisaks linnaga seotud kodanikukohustused. Tavaliselt juhtisid nad linna, vastutasid maksude kogumise eest, viisid täide seadusi ning tagasid korra. Kui 1191. aastal loodi Londoni linnapea ametikoht, kahanes tublisti konstaabli võim linna üle ning vahetevahel tuli nende kahe vahel ette hõõrumisi.[62]

Laienemine

muuda

Lossi algne kuju säilis selle rajamisest 1100. aastal kuni Richard Lõvisüdame valitsusajani (1189–1199).[63] William Longchamp, Richardi justiitsminister, andis käsu lossi laiendada ning ta seisis Inglismaa eesotsas, samal ajal kui kuningas oli ristisõjas. Ürikutes on dokumenteeritud, et 3. detsembrist 1189 kuni 11. novembrini 1190 kulutati Toweris natuke rohkem kui 2881 Inglise naela,[64] hinnanguliselt kulus Richardi Inglismaa lossi ehitusele 7000 naela.[65] Tolleaegse krooniku Howdeni Rogeri sõnul lasknud Longchamp kaevata lossi ümber vallikraavi ja püüdnud seda täita Thamesi veega, see aga ei õnnestunud.[66] Longchamp oli ka Toweri konstaabel ning võttis enda peale selle laiendamise, et valmistuda sõjaks Richardi noorema venna prints Johniga, kes saabus Richardi äraolekul Inglismaale, et võim endale haarata. Kuna Tower oli Longchampi peamine kindlus, tugevdas ta seda nii palju kui võimalik. Uusi kaitsemehhanisme testiti esimest korda oktoobris 1191, kui Tower esimest korda ajaloos ümber piirati. Longchamp alistus Johnile juba kolme päeva pärast, kuna leidis, et alistumisest oli rohkem kasu kui piiramise pikendamisest.[67]

John sai 1199. aastal Richardi troonipärijaks, kuid tema valitsus ei meeldinud mitmele tema parunile ning nad hakkasid talle vastu tegutsema. Aastal 1214, kui kuningas viibis Windsori lossis, juhtis Robert Fitzwalter oma armee Londonisse ja piiras Toweri ümber. Kuigi Toweris oli liiga vähe väeüksusi, pidas see vastu ning piiramine lõpetati pärast seda, kui John allkirjastas Magna Carta.[68] Kuningas taganes oma lubadustest seoses uuendustega ning see viis esimese parunite sõjani. Isegi pärast Magna Carta allkirjastamist säilitas Fitzwalter Londoni üle kontrolli. Sõja ajal ühines Toweri garnison parunitega. John kukutati troonilt oktoobris 1216 ning parunid pakkusid Inglismaa trooni prints Louis'le, Prantsusmaa kuninga vanimale pojale. Siiski hakkasid pärast Johni surma oktoobris 1216 paljud toetama tema vanima poja prints Henry trooniletulekut. Sõda jätkus Louis'd ja Henryt toetavate poolte vahel, kusjuures Fitzwalter toetas Louis'd. Tal oli endiselt kontroll Londoni ning Toweri üle, mis mõlemad pidasid vastu, kuni oli selge, et Henry toetajad olid ülekaalus.[68]

 
Mudel Towerist näitamaks, kuidas see pärast Edward I aegseid ehitustöid välja nägi

13. sajandil laiendasid kuningad Henry III (1216–1272) ja Edward I (1272–1307) lossi, peaasjalikult luues selle sellisel kujul, nagu see praegu on.[69] Henryl tekkisid tõsised lahkhelid oma parunitega ning arusaamatused viisid rahutuste ja pahameeleni tema valitsemise suhtes. Seetõttu pidas ta vajalikuks teha Londoni Towerist heidutav kaitserajatis. Samas soovis Henry, et loss oleks mugav elupaik.[70] Aastatel 1216–1227 kulutati Londoni Towerile ligi 10 000 naela. Sel ajal maksis juba töö Windsori lossis rohkem (15 000 naela). Peamiselt tehti tööd sisehoovi luksuslike hoonete kallal.[71] 1240. aastal sai alguse Valge torni lupjamise traditsioon – sellest tuleneb ka torni nimi.[72]

Umbes 1238. aastal hakati lossi laiendama ida, põhja ja loode suunas. Töö, mis vahel rahvarahutuste pärast katkes, kestis kogu Henry III valitsusaja Edward I valitsusajani. Muu hulgas rajati uus, paljude tornidega välisäär, samas kui lääne, põhja ja ida poole, kus jõgi müüri ei kaitsnud, kaevati kaitsekraav. Idapikendus viis lossi välja vanadest, Rooma-aegsetest piiridest, mida tähistas lossi kaitsemehhanismidesse ühendatud linnamüür.[72] Tower oli londonlastele vihatud ülemvõimu sümbol ja Henry ehitusprogrammil polnud menu. Niisiis, kui väravavahimajake 1240. aastal kokku varises, tähistasid kohalikud seda tagasilööki.[73] Lossi laiendamine põhjustas kohalikul tasandil lahkhelisid ning Püha Katariina haiglale ja Püha Kolmainsuse mungakloostri ülemale maksti kompensatsiooniks 166 naela.[74]

Henry III pidas Londoni Toweris õukonna vastuvõtte ning kahel juhul, kui ta tundis, et parunid on muutunud ohtlikult kontrollimatuks, toimus seal ka parlamendi tegevus (1236 ja 1216). 1258. aastal sundisid Simon de Montforti juhitud rahulolematud parunid kuningat nõustuma uuendustega, kaasa arvatud regulaarsete parlamendiistungite pidamisega. Tingimuste hulka kuulus ka Londoni Towerist loobumine. Henry III pani võimu kaotamist pahaks ning taotles paavstilt luba oma vande murdmiseks. 1261. aastal läks Henry palgasõdurite abiga Towerisse. Samal ajal kui läbirääkimised parunitega jätkusid, seadis kuningas ennast lossis sisse, kuigi ükski armee ei ähvardanud seda võtta. Kahe poole vahel sõlmiti vaherahu tingimusel, et kuningas annab kontrolli Toweri üle uuesti ära. Henry sai Eveshami lahingus silmapaistva võidu, mis võimaldas tal kontrolli riigi ja Londoni Toweri üle taastada. Kardinal Ottobuon tuli Inglismaale, et heita kogudusest välja kõik, kes veel mässumeelsed olid. See tekitas paksu pahameelt, ja kui kardinal sai Toweri järelevaatajaks, muutus olukord veelgi teravamaks. Aprillis 1267 marssis Londonisse Gilbert de Clare, Hertfordi 6. krahv, piiras lossi ümber ja kuulutas, et Toweri järelevaatamine "ei ole amet, mida saaks usaldada välismaalase, veel vähem vaimuliku kätte".[75] Hoolimata suurest armeest ja kuulipildujatest, ei õnnestunud Gilbert de Clare'il lossi vallutada. Krahv taganes, lastes kuningal taastada kontrolli pealinna üle, ning ülejäänud Henry valitsusaja oli Toweris rahu.[76]

Kuigi Edward I viibis Londonis harva, võttis ta ette kuluka projekti Tower ümber kujundada. See läks talle aastatel 1275–1285 maksma 21 000 naela – rohkem kui poole summast, mille Henry III kulutas lossile kogu oma valitsusajal. Edward I oli kogenud lossiehitaja ning ta kasutas uuenduste tegemisel kogemusi, mis ta oli ristisõdades seoses ümberpiiramistega omandanud.[77] Tema Walesi lossi ehitusprojekt ennustas noolepilude ulatuslikku kasutuselevõttu lossiseintes üle kogu Euroopa, tulenedes Ida mõjutustest. Londoni Toweris lasi Edward Henry III kaevatud vallikraavi kinni ajada ning ehitas selle endisse asukohta uue müüri. Läänepoolne Henry III müür ehitati uuesti üles, vana väravavahimajakest hakkas asendama Beauchampi torn. Loodi uus sissepääs täiustatud kaitsemehhanismidega, sealhulgas kahe väravavahimajakese ja lossimüürikindlustustega. Püüdes muuta lossi majanduslikult sõltumatuks, rajas Edward I ka kaks vesiveskit.[78] 1278. aastal pandi Londoni Towerisse 600 juuti, keda süüdistati müntidelt tükikeste välja lõikamises.[59] Edwardi valitsusajal 1276. aastal algas juutide tagakiusamine, mis jõudis haripunkti aastal 1290, kui Edward sundis juute väljasaatmise ediktiga riigist lahkuma.[79]

Hiliskeskaeg

muuda
 
Üks võimukamaid saja-aastase sõja ajal Toweris hoitud prantsuse aadlikke oli Charles, Prantsusmaa kuninga nõbu, Orléansi krahv. See 15. sajandi maal on vanim mitteskemaatiline Toweri kujutis. Sellel on kujutatud Valge torn ja vesivärav

Edward II valitsusajal (1307–1327) ei toimunud Londoni Toweris eriti midagi.[80] See-eest, rajati sel ajal monarhi salajane varakamber (Privy Wardrobe). See institutsioon asus Toweris ning vastutas riigi relvade eest.[81] Margaret de Clare, Badlesmere'i paruness, istus esimesena Toweris vangis, kuna keeldus kuninganna Isabellat Leedsi lossis vastu võtmast[82] ning käskis oma vibulaskjatel Isabella vastu tulistada, tappes kuus inimest kuninglikust saatkonnast.[83][84][85] Tower oli kõige tähtsam kuninglik vangla kuningriigi ajaloos, olles enamasti reserveeritud aadlikele.[86] Samas ei olnud see tingimata väga tugev vangla ning läbi aegade andsid vangid valvuritele altkäemaksu, et nad neil põgeneda aitaksid. 1322. aastal aitas Toweri nooremleitnant Roger Mortimeril, piiriala I krahvil, põgeneda. Ta laskis sisse Mortimeri alamad, kes raiusid tema kongiseina augu, ja Mortimer põgenes teda ootavasse paati. Ta pages Prantsusmaale, kus ta kohtus kuningannaga, Edwardi naisega. Neil oli afäär ning nad kavandasid vandenõu kuninga kukutamiseks. Üks esimesi asju, mida Mortimer Inglismaale tulles tegi, oli Toweris kinnipeetavate vangide vabastamine. Ta valitses kolm aastat, kuna Edward III oli liiga noor, et seda ise teha. 1330. aastal vangistasid Edward ja tema pooldajad Mortimeri ning lukustasid ta Towerisse.[87] Edward III valitsusajal (1312–1377) saatis Inglismaad sõjapidamises taas edu; tema isa oli lahingus šotlaste ja prantslastega lüüa saanud. Edward oli võidukas Crécy ja Poitiers' lahingus, mille käigus võeti vangi Prantsusmaa kuningas Jean II, ja Neville Crossi lahingus, mille käigus võeti vangi Šotimaa kuningas. Sel ajal oli Londoni Toweris palju sõjavange.[88] Edward II oli lasknud Toweril laguneda[30] ning Edward III valitsusajaks oli see ebamugav paik. Selle seinte taga vangis istuv aadelkond ei saanud osaleda näiteks jahil, mis oli lubatud teistes vanglatena kasutatavates kuninglikes lossides, näiteks Windsoris. Edward III käskis lossi renoveerida.[89]

Aastal 1377, kui krooniti Richard II, juhtis ta rongkäiku Towerist Westminster Abbeysse. See traditsioon sai alguse 14. sajandil ning püsis 1660. aastani.[88] 1381. aasta talupoegade mässu ajal piirati Tower ümber. Lossis viibis ka kuningas Richard II, ning kui ta ratsutas välja, et kohtuda mässu juhi Wat Tyleriga, tungis rahvas vastupanu kohtamata lossi ja rüüstas juveelide maja. Canterbury peapiiskop Simon Sudbury varjus St Johni kabelisse, lootes, et rahvamass pühapaika austab. Kuid ta saadi kätte ja giljotineeriti Tower Hillil.[90] Kuus aastat hiljem puhkes jälle mäss ning Richard veetis jõulud Toweris varjul, mitte Windsoris nagu tavaliselt.[91] Kui Henry Bolingbroke 1399. aastal pagendusest naasis, oli Richard Valgesse torni vangistatud. Richard loobus troonist ning Bolingbroke tõusis troonile kui kuningas Henry IV. 15. sajandil ei tehtud Londoni Toweris eriti ehitustöid, kuid loss oli endiselt tähtis pelgupaik. Kui endise kuninga Richard II pooldajad üritasid riigipööret, peitis Henry IV end Londoni Towerisse. Sel perioodil oli lossis mitmeid väljapaistvaid vange. Šoti troonipärija, hilisem Šotimaa kuningas James I, rööviti 1406. aastal, kui ta oli teel Prantsusmaale, ning teda hoiti Toweris kinni. Henry V valitsusaeg (1413–1422) tõi Inglismaale Saja-aastases sõjas Prantsusmaaga rohkem edu. Henry lahinguvõitude (näiteks Agincourti lahingus) tulemusel viidi Londoni Towerisse mitmeid kõrgaadlikke, keda hoiti seal senikaua, kui nende eest saadi lunaraha.[92]

Suure osa 15. sajandi teisest poolest käis Rooside sõda, milles Lancasteri ja Yorki dünastia võitlesid Inglismaa trooni pärast.[93] 1460. aastal piirati loss jälle ümber, seekord oli piirajaks Yorkide väesalk. Tower sai kahjustusi suurtükikuulidest, kuid andis alla alles siis, kui Henry VI Northamptoni lahingus vangi võeti. Richard Neville, 16. Warwicki krahv hüüdnimega Kuningameister, aitas Henry 1470. aastal lühikeseks ajaks taas troonile. Edward IV sai siiski varsti uuesti võimule ning Henry VI pandi Londoni Towerisse vangi, kus ta ilmselt mõrvati.[90] Towerit kindlustati, et see võiks sõdade ajal kahuritulele vastu panna, ning kahurite ja püstolite tarbeks tehti laskeavad: selleks loodi Tower Hilli põhjaossa tarandik (mida enam ei ole).[93]

Varsti pärast Edward IV surma 1483. aastal leidis ilmselt aset kurikuulus väikeste printside mõrv. See juhtum on üks kõige häbiväärsemaid sündmusi Londoni Toweri ajaloos.[94] Edward V onu, Gloucesteri hertsog Richard sai printsi eestkostjaks, kuna viimane oli liiga noor, et valitseda.[95] 12-aastane Edward vangistati koos oma noorema venna Richardiga Towerisse. Väikeseid printse nähti viimati avalikkuses juunis 1483.[94] 1674. aastal, kui lammutati 12. sajandist pärinevat Valge torni eeshoonet, leiti arvatavasti nende luud. Vastuseis Richardile kasvas, kuni 1485. aastal sai ta Bosworth Fieldi lahingus lüüa Lancasteri dünastia esindajalt Henry Tudorilt, kes hiljem tõusis troonile kui Henry VII.[94]

 
Väikesed printsid

Muutlik otstarve

muuda

Tudorite ajastust alates kasutati Londoni Towerit üha vähem kuningliku residentsina. Nagu 16. sajandi kroonik Raphael Holinshed ütles, hakati Towerit rohkem kasutama lahinguvarustuse ja sõjamoona laona.[96] Beefeater'id on olnud kuninglikud ihukaitsjad juba 1509. aastast.[97] Henry VIII valitsusajal leiti, et Toweri kaitsevõimet tuleb tugevdada. 1532. aastal kulutas Thomas Cromwell parandusteks 3593 naela ja importis töödeks ligi 3000 tonni Caeni paekivi.[27] Isegi siis polnud Tower veel nii tugev kui teised tolle aja kindlused, mis olid kavandatud vastu panema tugevale suurtükiväele.[98] Lossi kaitserajatised küll parandati, kui lossihooned jäid pärast Henry VIII surma hooletusse ja muutusid sama hästi kui elamiskõlbmatuks.[96] 1547. aastast peale resideerisid kuninglikud isikud Londoni Toweris vaid siis, kui selle poliitiline ja ajalooline taust neile kuidagi kasuks tuli. Näiteks Edward VI, Mary I ja Elizabeth I viibisid seal lühikest aega enne oma kroonimistseremooniat.[99]

 
Guy Fawkes viidi Towerisse 6. novembril 1605; pärast piinamist tunnistas ta täielikult püssirohuvandenõu üles. Guy Fawkesi allkiri lühidalt pärast piinamist on vaevunähtav tõend võrreldes alumise allkirjaga

16. sajandil sai Tower kuulsaks kui sünge, heidutav vangla. Sellist mainet polnud tal kogu aeg. Monarhid saatsid sinna vangistusse kõrgest soost isikuid, keda hoiti seal vaid lühikest aega; kindlasti polnud see lihtrahvavangla, kuna alamrahvale leidus selletagi piisavalt vanglaid. Hoolimata Toweri kurikuulsast mainest said sealsed vangid oma elu mugavamaks teha, näiteks nõutada endale Toweri leitnandi kaudu paremat toitu või seinavaipu.[100] Kuna algselt täitis Tower vanglarolli vaid aeg-ajalt – nagu muudki lossid –, polnud seal kuni 1687. aastani spetsiaalset vangide majutuskohta. Tol aastal aga ehitati Valgest tornist loodesse telliskividest maja vangi võetud sõduritele. Vangla ja piinapaiga maine lõid Towerile paljuski 16. sajandi usukuulutajad ja 19. sajandi romantikud.[101] Selline maine oli aga suures osas liialdatud. Kõige enam täitis Tower vanglarolli 16. ja 17. sajandil, kui sinna lukustati palju vastuvõetamatute usuliste ja poliitiliste vaadetega inimesi.[101] Riiginõukogu pidi kehtestama piinamisele piirangud, seega ei rakendatud seda tihti. Vahemikust 1540–1640, kui Toweris oli vangistatuid enim, on teada 48 dokumenteeritud piinamisjuhtu. Kolm kõige tavapärasemat piinamismoodust olid kurikuulus piinapink, "raisasööjalooma tütar" ja käerauad.[102] Piinapingi tõi Inglismaale 1447. aastal Exeteri hertsog, Toweri konstaabel, mistõttu seda hakati nimetama ka Exeteri hertsogi tütreks.

Toweris vangis istunute ja hukatute hulgas oli ka Anne Boleyn.[101] Kuigi beefeater'id olid kunagi kuninglikud ihukaitsjad, oli 16. ja 17. sajandil nende peamiseks ülesandeks saanud vangide järelevalve.[103] Tower oli üldiselt turvalisem kui teised Londoni vanglad, näiteks turvalisem kui Fleet, kus esines arvukalt haigusi. Ülemklassi vangide elutingimused Toweris ei erinenud kuigivõrd oludest, milles nad oleksid elanud väljaspool vanglat. Üks näide on Walter Raleigh. Kui ta istus Toweris vangis, kohandati tema ruume nii, et sinna saaks majutada ka tema pere, kusjuures 1605. aastal sündis seal tema poeg.[102] Hukkamisi korraldati pigem Tower Hillil kui Toweris endas – künkal hukati 400 aasta jooksul 112 inimest.[104] Enne 20. sajandit hukati Tower Greeni lossis mitu inimest (näiteks leedi Jane Grey). Tower Green oli neile, kelle puhul avalikku hukkamist peeti ohtlikuks.[104] Pärast leedi Jane Grey hukkamist 12. veebruaril 1554[105] pani kuninganna Mary I oma õe Elizabethi (kellest sai hiljem kuninganna Elizabeth I) Towerisse vangi, kahtlustades teda mässu korraldamises, sest Sir Thomas Wyatt juhtis Elizabethi nimel Mary-vastast mässu.[106]

 
Tower Hilli munakivisillutisega väljak Londoni Towerist põhjas. 400 aasta jooksul hukati seal 112 inimest.[104]

Laskemoona nõukogu ja relvastuse nõukogu asutati 15. sajandil võtmaks üle monarhi salajase varakambri (Privy Wardrobe) ülesanded.[107] Kuna enne 1661. aastat polnud alalist armeed, seisnes kuningliku relvistu tähtsus selles, et see võimaldas professionaalset aluspõhja sõjavarustuse soetamisel juhul, kui sõda algas. Need kaks organisatsiooni asusid Toweris vähemalt 1454. aastast alates ning 16. sajandiks olid nad kolinud sisehoovi.[108] Poliitilised pinged Charles I ja parlamendi vahel 17. sajandi teisel veerandil viisid selleni, et kuningale ustavad jõud püüdsid kindlustada Towerit ja selles leiduvaid väärtuslikke esemeid, sealhulgas raha ja laskemoona. Londoni maakaitsevägi (Trained Bands) kolis Towerisse 1640. aastal. Seal töötati välja kaitseplaanid ning ehitati suurtükiplatvormid, valmistamaks Towerit ette sõjaks. Ettevalmistusi ei pandud kunagi proovile. 1642. aastal proovis Charles I arreteerida viit parlamendiliiget. Kui see ebaõnnestus, põgenes ta linnast ning parlament maksis selle eest kätte, tagandades oma kohalt Sir John Byroni, Toweri leitnandi. Londoni maakaitsevägi vahetas pooli ning hakkas toetama parlamenti üheskoos Londoni kodanikkonnaga. Kuninga loaga loobus Byron võimust Toweri üle. Parlament asendas Byroni enda valitud mehe Sir John Conyersiga. Selleks ajaks, kui novembris 1642 puhkes Inglise kodusõda, oli Londoni Tower juba parlamendi kontrolli all.[109]

 
Londoni Toweri gravüür 1737, Samuel ja Nathaniel Buck

Viimane monarh, kes hoidis veel elus tava, et traditsioonilise kroonimistseremoonia osana toimub rongkäik Towerist Westminsterisse, oli Charles II, kes sai võimule 1660. aastal. Sel ajal olid lossi majutustingimused nii kehvad, et kroonimispäeva eel ta seal ei ööbinud.[110] Toweri hooned kujundati Stuartite valitsusajal ümber, eelkõige lahingumoona nõukogu järelevalve all. 1663. aastal kulutati 4000 naela uue hoidla ehitamiseks, mis paikneb sisehoovis ja on praegu tuntud kui uus relvaladu (New Armouries).[31] 17. sajandil tehti plaane Toweri kaitsemehhanismide tugevdamiseks trace italienne stiilis (tähekujuline kindlus), kuid neid ei viidud kunagi ellu. 1670. aastal täiendati garnisoni rajatisi esimeste spetsiaalselt sõduritele ehitatud kvartalitega ("Iiri kasarmud"), ent majutustingimused olid üldiselt ikkagi kehvad.[111]

Siis kui troonile tõusis Hannoveri dünastia, oli nende olukord ebakindel ning neid ähvardas võimalik Šotimaa ülestõus, remonditi Londoni Towerit. Stuartite ajal lisatud suurtükiplatvormid olid juba lagunenud. Suurtükkide arv vähenes 118-lt 45-le ning üks tolleaegne vaatleja märkis, et loss "ei peaks piiramiseks valmistunud armeele vastu 24 tundigi".[112] Kuigi 1774. aastal lisati lõunaosa välismüüri uus värav, oli 18. sajandi töö kaitsemehhanismide osas suuremalt jaolt kramplik ning jupphaaval tehtud.

 
Thomas H. Shepherdi "Tower Tower Hillilt", 19. sajand

Lossi ümbritsev vallikraav oli sajandite jooksul mudastunud, sest see loodi hoolimata katsetest seda puhastada. Tegu oli endiselt lahutamatu osaga lossi kaitsemehhanismidest ja seega lasi Toweri konstaabel, Wellingtoni hertsog, aastal 1830 suurel osal vallikraavist mitme jala sügavuselt muda eemaldada. Kahjuks ei ennetanud see 1841. aastal vähesest veevarust tingitud tõve puhkemist, mille tagajärjeks oli paljude inimeste surm. Ennetamaks saastunud kraaviveest tulenevaid terviseprobleeme, kästi kraav kinni ajada. Tööd algasid 1843. aastal ja lõppesid laias laastus kaks aastat hiljem. 1845. aastal algas sisehoovis Waterloo kasarmute ehitus Wellingtoni hertsogi alustatud vundamendi ladumisega. Hoone mahutas tuhat meest. Samal ajal ehitati ohvitseridele eraldi elamispinnad Valgest tornist kirdesse. See hoone on nüüd kuningliku füsiljeede rügemendi peakorter.[113] Tšartistliku liikumise elavnemine aastatel 1828–1858 viis soovini Londoni Towerit rahvarahutuste puhuks uuesti kindlustada. Enamik säilinud suurtüki- ja tulirelvajäänuseid on pärit sellest ajast.[114]

Esimese maailmasõja ajal peeti Toweris 11 mehe üle salaja kohut ja laskekomando lasi nad spionaaži eest maha.[115] Teise maailmasõja ajal kasutati Towerit jälle vanglana. Üks vangidest oli Rudolf Heß, Adolf Hitleri asetäitja, kes viibis seal 1941. aastal neli päeva. Ta oli Toweris viimane riigi vang. Viimane Toweris hukatud vang oli Saksamaa spioon Josef Jakobs, kes lasti 14. augustil 1941 maha.[116] Sõdade ajal toimus hukkamine väikses lasketiirus, mis asus väljaspool Towerit ja lammutati aastal 1969.[117]

Restaureerimine ja turism

muuda
 
Toweri peasissepääs
 
Edward I taastatud magamistuba St Thomase tornis

18. ja 19. sajandi jooksul kohandati luksuslikud hooned aegamööda teiseks otstarbeks ja lammutati. Ainult Wakefieldi ja Püha Toomase tornid on alles jäänud.[110] 18. sajand tähistab huvi kasvu Inglismaa keskaegse mineviku vastu. Üks selle tagajärgedest oli uusgooti arhitektuuri esilekerkimine. Toweri arhitektuuris avaldus see siis, kui 1825. aastal ehitati juurde uus hobuserelvistu maja (New Horse Armoury) Valge torni põhja seinaga silmitsi. See hõlmas selliseid uusgooti arhitektuuri elemente nagu lahingud. Teised hooned kujundati ümber selle stiiliga sobimiseks ja Waterloo kasarmuid kirjeldati kui "lossitaoliselt ehitatud, tornide ja sakiliste müüridega gooti stiil 15. sajandist".[118][119] Aastatel 1845–1885 kolis mitu asutust, näiteks mündivermimiskoda, mis olid lossis juba sajandeid asunud, teistesse kohtadesse. Paljud tühjaks jäänud uusaegsed hooned lammutati. 1855. aastal võttis Briti sõjaministeerium (the War Office) Lahingumoona Nõukogult (The Board of Ordnance) relvade tootmise ja hoiustamise vastutuse, mis viidi tasapisi lossist välja. Samal ajal kasvas huvi Londoni Toweri ajaloo vastu.[119]

Avalikkust mõjutas suuresti William Harrison Ainsworthi teos "Londoni Toweris: ajalooline romanss", milles ta maalis elava pildi maa-alustest piinamiskambritest ning ülestunnistuste väljapressimiseks mõeldud masinatest, mis jäid rahva kujutlusse püsima.[101] Harrisonil oli ka teine oluline roll Toweri ajaloos: ta soovitas Beauchampi torni avalikkusele avada, et rahvas saaks näha 16. ja 17. sajandi kirjutisi seintel. Anthony Salvin töötas selle nimel edasi, renoveeris torni ning juhtis prints Alberti korraldusel edasist ulatuslikku restaureerimisprogrammi. Salvini tööd jätkas John Taylor. Kui mingi detail ei vastanud tema ootustele keskaegsest arhitektuurist, eemaldas Taylor selle halastamatult. Selle tulemusena lammutati Toweris mitmeid olulisi hooneid maha ja mõnel juhul eemaldati ka uusaegset sisekujundust.[120]

Kui I maailmasõja ajal kukkus Londoni Towerisse ainult üks pomm (see maandus kahju tegemata vallikraavi), siis II maailmasõda jättis endast suurema jälje. 23. septembril 1940 korraldatud välkrünnakus hävitasid suured lõhkekehad mitu hoonet, Valge torn jäi napilt puutumata. Pärast sõda kahjustused parandati ja Londoni Tower avati jälle külastajatele.[121]

Londoni Towerist on saanud üks riigi populaarsemaid turismiatraktsioone. See on olnud vaatamisväärsuseks alates Elizabethi ajast, kui see oli üks turismimagneteid. Selle kõige olulisemad väljapanekud olid Kuninglik loomaaed ning relvad. Kroonijuveelid pakkusid samuti palju huvi ning on olnud avalikkusele vaadata alates 1669. aastast. Toweri kindlus kogus turistide seas populaarsust kogu 19. sajandi jooksul, hoolimata sellest, et Wellingtoni krahvile oli külastajate voorimine vastukarva. Külastajate hulk suurenes järjest, nii et 1851. aastal ehitati spetsiaalne piletikassa. Sajandi lõpuks külastas lossi juba rohkem kui 500 000 inimest aastas.[122]

21. sajandil on Tower olnud peamiselt turismiobjekt. Püsivad sõjaväe tegevused Kuningliku Logistilise Korpuse all (Royal Logistic Corps) vähenesid eelmise sajandi viimasel poolel ning on kindlusest välja kolinud.[123] See-eest on Tower endiselt koduks Kuninglikule Füsiljeede Rügemendile (Royal Regiment of Fusiliers) ja sellele pühendatud muuseumile ning selle eelkäijale, Kuninglikele Füsiljeedele.[124] Lisaks, väesalk üksusest, mis hoolitseb kuninga valvurite olemasolu eest, määrab endiselt Towerisse valvuri ning võtab iga päev ühes beefeater'itega osa võtmetseremooniast. Mitmetel puhkudel aasta jooksul laseb Austatud Suurtükivägi (the Honourable Artillery Company) Towerist kahuripauke: 62 pauku kuninglikel puhkudel ja 41 muudel juhtudel. 1974. aastal leidis Mortari ruumis Valges tornis aset pommiplahvatus, milles suri üks ning sai vigastada 35 inimest. Keegi vastutust ei võtnud, kuid politsei uuris kahtlustusi, et plahvatuse võis korraldada IRA.

 
Kaks ronka Toweris

Londoni Toweri eest kannab hoolt iseseisev heategevusasutus Historic Royal Palaces, mis ei saa rahalist toetust ei valitsuselt ega kuningakojalt.[125] 1998. aastal lisati Londoni Tower UNESCO maailmapärandi hulka tunnustamaks selle tähtsust ning aitamaks seda vaatamisväärsust kaitsta.[126] [127] See-eest hiljutised muutused, näiteks pilvelõhkujate ehitamine Toweri lähedusse, on viinud Toweri ÜRO ohustatud maailmapärandi nimekirja lisamise poole. Keskaegne loss on olnud avatud alates 2006. aastast.[128] Külastajad saavad vaadata endises hiilguses taastatud tube, mida kunagi kasutasid kuningad ja kuningannad.[128] Kuigi Toweri konstaabli positsioon on endiselt Toweris kõrgeima ametikoht,[129] siis igapäevase juhatuse vastutused delegeeritakse koha peal juhatajale (Resident Governor).[130]

Toweris on alati vähemalt kuus ronka, kuna usutakse, et kui neid pole, siis kuningriik langeb.[131] Nende eest kannavad hoolt beefeater'id. Varaseim allikas Toweri rongast on 1883. aastast pärit pilt.[132] Lisaks tseremoniaalsetele kohustustele teevad beefeater'id Toweris ja selle ümbruses ekskursioone.[103] Heategevusasutuse Historic Royal Palaces andmeil külastas Londoni Towerit enam kui 2,4 miljonit inimest aasta jooksul 2011. aasta märtsini.[133]

Kroonijuveelid

muuda
 
Impeeriumi kroon
 
Keiserlik India kroon

Traditsioon hoida Londoni Toweris kroonijuveele pärineb tõenäoliselt Henry III valitsusajast. Juveelide maja ehitati spetsiaalselt kuninglike sümbolite hoiuks. Nende hulgas olid juveelid, lauahõbe, kroon, skepter ja mõõk. Kui oli vaja raha koguda, võis monarh oma varandust pantida. Varandus võimaldas tal olla aadlikest sõltumatu ning seetõttu valvati seda hoolega. Loodi uus ametikoht: juveelide, relvade ja muu varanduse hoidja, mis oli hästi tasustatud töö.[134] Edward III valitsusajal (1312–1377) maksti valvurile 12 penni päevas. Ametikoht hakkas aja jooksul hõlmama ka teisi kohustusi, nagu kuninglike juveelide, kulla ja hõbeda soetamine ning kullasseppade ja juveliiridega kokkulepete sõlmimine. 1649. aastal, Inglise kodusõja ajal, vabaneti juveelide maja hoiualustest ja muudest kuninglikest varadest. Metallesemed saadeti mündivermimiskotta ülessulatamiseks ja taaskasutamiseks ning kroonid olid täiesti katki ja moondunud.[135] Kui monarhia 1660. aastal taastati, olid kuninglikest sümbolitest alles vaid 12. sajandi lusikas ning kolm mõõka, ülejäänud kroonijuveelid tuli uuesti valmistada. 1669. aastal juveelide maja lammutati ning kroonijuveelid viidi üle Martini torni, kus neid lubati avalikkusel raha eest vaadata.[19] Kolonel Thomas Blood kasutas seda kaks aastat hiljem ära ning püüdis neid varastada.[122] Blood ja tema kaasosalised sidusid juveelide maja valvuri kinni ning panid talle tropi suhu. Kuigi nad said kätte Imperiaalriigi krooni, skeptri ning riigiõuna, läks nende ettevõtmine nurja, sest ootamatult ilmus kohale valvuri poeg ja lõi häirekella.[135] [136] Praegu hoitakse kroonijuveele Waterloo kasarmus.[137]

Loomaaed

muuda
 
Traadist loomaskulptuurid Toweris

Kuninglikku loomaaeda mainiti esimest korda Henry III valitsusajal. 1251. aastal kästi šerifitel maksta neli penni päevas kuninga jääkaru ülalpidamiseks. Oma kalastusretkel Thamesi jõkke sai karu londonlastelt palju tähelepanu. Aastal 1254 kästi šerifitel rahaliselt toetada Towerisse elevandimaja ehitamist.[59] Keskaegse loomaaia täpne asukoht on teadmata, küll aga on teada, et lõvisid peeti lossimüüri väliskindlustuses, mida tuntakse kui Lõvitorni.[138] Kuninglikku kollektsiooni suurendasid diplomaatilised kingitused, näiteks Friedrich III, Püha Rooma keisri kingitud kolm leopardi.[139] 18. sajandiks oli loomaaed avalikkusele avatud. Sissepääs maksis kolm ja pool penni või kassi või koera, kes söödeti lõvidele.[140] 1828. aastal oli loomaaias üle 280 looma vähemalt 60 liigist. Viimased loomad viidi 1835. aastal üle Regenti parki, pärast seda kui üks lõvi sõdurit hammustas.[141] Kuningliku loomaaia järelevaataja sai õiguse kasutada Lõvitorni elumajana. Kuigi loomad olid juba ammu ära viidud, ei lammutatud aga Lõvitorni enne, kui viimane järelevaataja 1853. aastal suri.[141]

2011. aastal toimus tornis Kendra Haste'i traatskulptuuride näitus.

Vaimud

muuda

Anne Boleyn, kelle pea löödi Henry VIII valitsusajal 1536. aastal riigireetmise eest maha, kummitab väidetavalt St Peter ad Vincula (Aheldatud Püha Peetruse) kirikus, kuhu ta maetud on. Teda on nähtud Valges tornis ringi jalutamas ja oma pead kaenla all kandmas.[142] Teised vaimud, keda tornis veel nähtud on, on Henry VI, leedi Jane Gray, Margaret Pole ja Edward IV lapsed Edward ja Richard.[143] 1816. aasta jaanuaris väitis juveelide maja ees valvanud tunnimees, et nägi enda poole liikuvat karu vaimu, olemasolevate andmete kohaselt suri ta paari päeva pärast hirmust.[143] 1817. aasta oktoobris nägi kroonijuveelide valvur Edmund Lenthal Swifte juveelide majas torukujulist helendavat ilmutist. Ta rääkis, et ilmutis tiirles ümber tema naise õla, kes seepeale hüüatas: "Oh, Kristus! See püüdis mind kinni!" Veel hiljuti on öövahetuses viibinud teatanud ka teistest nimetutest ja ebamäärastest kabuhirmutekitajatest.[144]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ Londoni Toweri vangid.
  2. ↑ Vince 1990 in Creighton 2002, lk 138
  3. ↑ Creighton 2002, lk 138
  4. ↑ Parnell 1993, lk 11
  5. ↑ 5,0 5,1 Parnell (1993), lk 32–33
  6. ↑ Wilson (1998), lk 39
  7. ↑ Parnell (1993), lk 49
  8. ↑ 8,0 8,1 Allen Brown, Reginald (1976) [1954], Allen Brown's English Castles, The Boydell Press, ISBN 1-84383-069-8
  9. ↑ 9,0 9,1 Impey & Parnell (2000), lk 16
  10. ↑ Parnell (1993), lk 22
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 Parnell (1993), lk 20
  12. ↑ Impey & Parnell (2000), lk 20
  13. ↑ Impey & Parnell 2000, lk 17
  14. ↑ Parnell 1993, lk 32
  15. ↑ Parnell 1993, lk 28
  16. ↑ Impey & Parnell 2000, lk 31
  17. ↑ Allen Brown & Curnow 1984, lk 17–18
  18. ↑ Parnell 1993, lk 65
  19. ↑ 19,0 19,1 Parnell 1993, lk 67
  20. ↑ Parnell 1993, lk 24
  21. ↑ Parnell 1993, lk 33
  22. ↑ Parnell 1993, lk 10
  23. ↑ Parnell 1993, lk 34–35
  24. ↑ Parnell 1993, lk 42
  25. ↑ Wilson 1998, lk 34
  26. ↑ Parnell 1993, lk 46
  27. ↑ 27,0 27,1 Parnell 1993, lk 55
  28. ↑ Parnell 1993, lk 29
  29. ↑ Verine torn, Historic Royal Palaces, viimati külastatud 22.07.2010, täiendav tekst.
  30. ↑ 30,0 30,1 30,2 Parnell 1993, lk 47
  31. ↑ 31,0 31,1 Parnell 1993, lk 64
  32. ↑ Parnell 1993, lk 58
  33. ↑ Parnell 1993, lk 70
  34. ↑ Parnell 1993, lk 90
  35. ↑ 35,0 35,1 Parnell 1993, lk 35–37
  36. ↑ Parnell 1993, lk 43–44
  37. ↑ Impey & Parnell 2000, lk 34
  38. ↑ Impey & Parnell 2000, lk 36
  39. ↑ 39,0 39,1 Parnell 1993, lk 40–41
  40. ↑ Parnell 1993, lk 38–39
  41. ↑ Parnell 1993, lk 43
  42. ↑ Parnell 1993, lk 61
  43. ↑ 43,0 43,1 43,2 Allen Brown & Curnow 1984, lk 5
  44. ↑ 44,0 44,1 Liddiard 2005, lk 18
  45. ↑ Bennett 2001, lk 45
  46. ↑ Bennett 2001, lk 45–47
  47. ↑ 47,0 47,1 Wilson 1998, lk 1
  48. ↑ Allen Brown 1976, lk 30
  49. ↑ Allen Brown 1976, lk 31
  50. ↑ Friar 2003, lk 47
  51. ↑ 51,0 51,1 Wilson 1998, lk 2
  52. ↑ Allen Brown & Curnow 1984, lk 5–9
  53. ↑ 53,0 53,1 Allen Brown 1976, lk 44
  54. ↑ Allen Brown & Curnow 1984, lk 9–10
  55. ↑ Allen Brown & Curnow 1984, lk 12
  56. ↑ Flambard, Bishop of Durham, was imprisoned by Henry I "for the many injustices which Henry himself and the king's other sons had suffered".
  57. ↑ Wilson 1998, lk 5–6
  58. ↑ Allen Brown & Curnow 1984, lk 12–13
  59. ↑ 59,0 59,1 59,2 59,3 Parnell 1993, lk 54
  60. ↑ Creighton 2002, lk 147
  61. ↑ 61,0 61,1 Wilson 1998, lk 6–9
  62. ↑ Wilson 1998, lk 14–15
  63. ↑ Allen Brown & Curnow 1984, lk 13
  64. ↑ Allen Brown & Curnow 1984, lk 15
  65. ↑ Gillingham 2002, lk 304
  66. ↑ Allen Brown & Curnow 1984, lk 15–17
  67. ↑ Wilson 1998, lk 13–14
  68. ↑ 68,0 68,1 Wilson 1998, lk 17–18
  69. ↑ Allen Brown & Curnow 1984, lk 17
  70. ↑ Wilson 1998, lk 19–20
  71. ↑ Parnell 1993, lk 27
  72. ↑ 72,0 72,1 Allen Brown & Curnow 1984, lk 20
  73. ↑ Wilson 1998, lk 21
  74. ↑ Allen Brown & Curnow 1984, lk 20–21
  75. ↑ Wilson 1998, lk 24–27
  76. ↑ Wilson 1998, lk 27
  77. ↑ Parnell 1993, lk 35
  78. ↑ Wilson 1998, lk 31
  79. ↑ Wilson 1998, lk 34, 36
  80. ↑ Impey & Parnell 2000, lk 41
  81. ↑ Lapper & Parnell 2000, lk 28
  82. ↑ Wilson 1998, lk 40
  83. ↑ Costain 1958, lk 193–195
  84. ↑ Calendar of Patent Rolls. 1321–1327. lk 29
  85. ↑ Strickland 1840, lk 201
  86. ↑ Friar 2003, lk 235
  87. ↑ Wilson 1998, lk 34, 42–43
  88. ↑ 88,0 88,1 Impey & Parnell 2000, lk 42
  89. ↑ Wilson 1998, lk 45
  90. ↑ 90,0 90,1 Parnell 1993, lk 53
  91. ↑ Impey & Parnell 2000, lk 44
  92. ↑ Impey & Parnell 2000, lk 45
  93. ↑ 93,0 93,1 Impey & Parnell 2000, lk 46
  94. ↑ 94,0 94,1 94,2 Impey & Parnell 2000, lk 46–47
  95. ↑ Horrox 2004
  96. ↑ 96,0 96,1 Impey & Parnell 2000, lk 51
  97. ↑ "Beefeaters, Historic Royal Palaces, vaadatud 21.07.2010". Originaali arhiivikoopia seisuga 29.07.2010. Vaadatud 30.06.2013.
  98. ↑ Impey & Parnell 2000, lk 73
  99. ↑ Impey & Parnell 2000, lk 52
  100. ↑ Wilson 1998, lk 10–11
  101. ↑ 101,0 101,1 101,2 101,3 Impey & Parnell 2000, lk 91
  102. ↑ 102,0 102,1 Impey & Parnell 2000, lk 92
  103. ↑ 103,0 103,1 Parnell 1993, lk 117
  104. ↑ 104,0 104,1 104,2 Impey & Parnell 2000, lk 94
  105. ↑ Plowden 2004
  106. ↑ Collinson 2004
  107. ↑ Impey & Parnell 2000, lk 47
  108. ↑ Impey & Parnell 2000, lk 57
  109. ↑ Impey & Parnell 2000, lk 74
  110. ↑ 110,0 110,1 Impey & Parnell 2000, lk 54–55
  111. ↑ Parnell 1993, lk 76–77
  112. ↑ Impey & Parnell 2000, lk 78
  113. ↑ Impey & Parnell 2000, lk 79–80
  114. ↑ Impey & Parnell 2000, lk 81
  115. ↑ Historic Royal Palaces, retrieved 2010-07-31
  116. ↑ Impey & Parnell 2000, lk 123
  117. ↑ Parnell 1993, lk 117–118
  118. ↑ mpey & Parnell 2000, lk 117
  119. ↑ 119,0 119,1 Parnell 1993, lk 96
  120. ↑ Impey & Parnell 2000, lk 118–121
  121. ↑ mpey & Parnell 2000, lk 124
  122. ↑ 122,0 122,1 Parnell 1993, lk 111
  123. ↑ Impey & Parnell 2000, lk 124
  124. ↑ British Army website (Royal Regiment of Fusiliers), 2010, retrieved 2010-06-16.
  125. ↑ Historic Royal Palaces, vaadatud 30.04.2010, täiendav tekst.
  126. ↑ UNESCO 17.09.2009,
  127. ↑ UNESCO, viimati külastatud 28.07.2010,
  128. ↑ 128,0 128,1 Historic Royal Palaces, viimati külastatud 19.07.2010,
  129. ↑ Historic Royal Palaces, The Constable of the Tower, viimati külastatud 27.09.2010,
  130. ↑ The Constable of the Tower, Historic Royal Palaces, viimati külastatud 27.09.2010,
  131. ↑ Jerome 2006, lk 148–149
  132. ↑ Sax 2007, lk 272–274
  133. ↑ Historic Royal Palaces, lk 37, taastatud 30.09.2011, .
  134. ↑ Wilson 1998, lk 29
  135. ↑ 135,0 135,1 Impey & Parnell 2000, lk 106
  136. ↑ Colonel Blood's raid, Historic Royal Palaces, viimati külastatud 22.06.2010, täiendav tekst.
  137. ↑ Jewel House, Historic Royal Palaces, viimati külastatud 22.06.2010, .
  138. ↑ Parnell 1993, lk 40, 54
  139. ↑ Wilson 1998, lk 23
  140. ↑ Blunt 1976, lk 17
  141. ↑ 141,0 141,1 Parnell 1993, lk 94
  142. ↑ Farson 1978, lk 14–16
  143. ↑ 143,0 143,1 Hole 1951, lk 61–62, 155
  144. ↑ Roud 2009, lk 60–61

Kirjandus

muuda
  • Allen Brown, Reginald (1976) [1954], Allen Brown's English Castles, The Boydell Press, ISBN 1-84383-069-8
  • Allen Brown, Reginald; Curnow, P (1984), Tower of London, Greater London: Department of the Environment Official Handbook, Her Majesty's Stationary Office, ISBN 0-11-671148-5
  • Bennett, Matthew (2001), Campaigns of the Norman Conquest, Essential Histories, Osprey Publishing, ISBN 1-84176-228-8
  • Black, Ernest (1927), "Torture under English Law", University of Pennsylvania Law Review and American Law Register (University of Pennsylvania) 75 (4): 344–348, doi:10.2307/3307506, JSTOR 3307506
  • Blunt, Wilfred (1976), The Ark in the Park: The Zoo in the Nineteenth Century, Hamish Hamilton, ISBN 0-241-89331-3
  • Cathcart King, David James (1988), The Castle in England and Wales: an Interpretative History, Croom Helm, ISBN 0-918400-08-2
  • Collinson, Patrick (2004), "Elizabeth I (1533–1603), Queen of England and Ireland", Oxford Dictionary of National Biography, Oxford University Press (subscription required)
  • Costain, Thomas (1958), The Three Edwards, Garden City
  • Creighton, Oliver (2002), Castles and Landscapes, Continuum, ISBN 0-8264-5896-3
  • Farson, Daniel (1978), Ghosts in Fact and Fiction, Hamlyn Young Books, ISBN 978-0-600-34053-9
  • Friar, Stephen (2003), The Sutton Companion to Castles, Sutton Publishing, ISBN 978-0-7509-3994-2
  • Gillingham, John (2002) [1999], Richard I, Yale University Press, ISBN 0-300-09404-3
  • Hole, Christina (1951), Haunted England: A Survey of English Ghost-Lore (3 ed.), Batsford
  • Horrox, Rosemary (2004), "Edward V (1470–1483), king of England and lord of Ireland", Oxford Dictionary of National Biography, Oxford University Press (subscription required)
  • Impey, Edward; Parnell, Geoffrey (2000), The Tower of London: The Official Illustrated History, Merrell Publishers in association with Historic Royal Palaces, ISBN 1-85894-106-7
  • Jerome, Fiona (2006), Tales from the Tower: Secrets and Stories from a Gory and Glorious Past, Think Publishing, ISBN 978-1-84525-026-3
  • Lapper, Ivan; Parnell, Geoffrey (2000), The Tower of London: A 2000-year History, Osprey Publishing, ISBN 978-1-84176-170-1
  • Liddiard, Robert (2005), Castles in Context: Power, Symbolism and Landscape, 1066 to 1500, Windgather Press Ltd, ISBN 0-9545575-2-2
  • Parnell, Geoffrey (1993), The Tower of London, Batsford, ISBN 978-0-7134-6864-9
  • Plowden, Alison (2004), "Grey (married name Dudley), Lady Jane (1537–1554)", Oxford Dictionary of National Biography, Oxford University Press (subscription required)
  • Roud, Steve (2009) [2008], London Lore: The Legends and Traditions of the World's Most Vibrant City, Arrow Books, ISBN 978-0-09-951986-7
  • Sax, Boria (2007), "How Ravens Came to the Tower of London" (PDF), Society and Animals 15 (3): 269–283, doi:10.1163/156853007X217203
  • Strickland, Agnes (1840), Lives of the Queens of England from the Norman Conquest. Volume II II, Henry Colburn
  • Vince, Alan (1990), Saxon London: An Archaeological Investigation, Seaby, ISBN 1-85264-019-7
  • Wilson, Derek (1998) [1978], The Tower of London: A Thousand Years (2nd ed.), Allison & Busby, ISBN 0-7490-0332-4
  • Impey, Edward; Parnell, Geoffrey (2000), The Tower of London: The Official Illustrated History, Merrell Publishers in association with Historic Royal Palaces, ISBN 1-85894-106-7
  • Parnell, Geoffrey (1993), The Tower of London, Batsford, ISBN 978-0-7134-6864-9
  • Wilson, Derek (1998) [1978], The Tower of London: A Thousand Years (2nd ed.), Allison & Busby, ISBN 0-7490-0332-4
  • Bennett, Edward Turner (1829), The Tower Menagerie: Comprising the Natural History of the Animals Contained in that Establishment; with Anecdotes of their Characters and History, Robert Jennings
  • Harman, A. (1864), Sketches of the Tower of London as a Fortress, a Prison, and a Palace, J. Wheeler
  • Parnell, Geoffrey (2009), The Tower of London: Past & Present, History Press, ISBN 978-0-7524-5036-0

Välislingid

muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tower&oldid=6735492"