Ava peamenüü

Jääkaru (Ursus maritimus) on loomaliik karulaste (Ursidae) sugukonna karu (Ursus) perekonnast.

Jääkaru
Jääkaru (Ursus maritimus)
Jääkaru (Ursus maritimus)
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Kiskjalised Carnivora
Sugukond Karulased Ursidae
Perekond Karu Ursus
Liik Jääkaru
Binaarne nimetus
Ursus maritimus
Phipps, 1774
Jääkaru areaal
Jääkaru areaal
Sünonüümid
  • Thalarctos maritimus (Phipps, 1774)
  • Ursus marinus Pallas, 1776
  • Ursus polaris Shaw, 1792
  • Ursus jenaensis (Knottnerus-Mayer, 1908)
  • Ursus labradorensis (Knottnerus-Meyer, 1908)
  • Ursus eogroenlandicus (Knottnerus-Meyer, 1908)
  • Ursus groenlandicus (Birula, 1932)

Jääkaru on levinud Põhjapoolkera polaaraladel. Jääkaru on maailma suurim maismaakiskja. Ta sulab täielikult kokku lumise ümbrusega. Karvkatte värvus võib varieeruda valgest kollaseni. Jääkarud on hästi kohanenud eluks Arktika jäise keskkonna tingimustes. Nad on äärmiselt tugevad ning on kiire sammuga võimelised läbima pikki vahemaid. Karu jalatallad on karvaga kaetud, mis annab talle stabiilsuse jääl liikumiseks.

PõhiandmedRedigeeri

SuurusRedigeeri

Kõrgus kummargilasendis: 1,5 m.

Kõrgus püstiasendis: 2,4–3,3 m.

Jalatalla suurus: 30 cm pikk ja 25 cm lai.

Kaal: Isastel 300–650 kg, emastel 175–300 kg.

PaljunemineRedigeeri

Suguküpsus: 3–5-aastaselt.

Paaritumisperiood: Märtsi lõpust mai alguseni.

Tiinuse kestus: 195–265 päeva.

Poegade arv: Tavaliselt 2.

EluviisRedigeeri

Harjumuspärane eluviis: Elavad eraldi.

Toitumine: Hülged, loomakorjused, taimestik.

Eluea pikkus: 25–30 aastat, vangistuses kuni 45.

Toitumine ja jahipidamineRedigeeri

Jääkarud toituvad põhiliselt hüljestest. Nad peavad jahti jääaukude juures, kus hülged käivad õhku hingamas või hiilivad jääl lebavate isendite juurde. Jääkarud tapavad hülge ainsa käpalöögiga. Hilissuvel ja varasügisel patrullivad jääkarud kaldal, otsides surnud vaalalisi ja morski. Ühe loomakorjuse juurde võib koguneda 10 kuni 20 karu. Suvel, kui ligipääsvateks osutuvad suuremad piirkonnad, muutub jääkarude toidulaud palju mitmekesisemaks. Pisinärilised, polaarrebased, täiskasvanud pardid ja hahad ning nende munad on siis karude toiduahela oluliseks täienduseks. Jääkarud söövad – nagu ka nende sugulased – taimetoitu, näiteks marju, seeni, samblikke, rohtu, oblikaid jms.

HarjumusedRedigeeri

Jääkarud veedavad suurema osa aastast rüsijää lahvanduste piirkonnas. Kõige meelsamini viibivad nad lahvanduspiirkonnas, kus lisaks jääle on avavett ja maapinda. Nad on harilikult aktiivsed kogu aasta vältel. Toidu otsimisega tegelevad nii päeval kui öösel. Jääkarud on suurepärased ujujad, nad libistavad end vette või hüppavad pea ees. Ujumiseks kasutavad nad esikäppi ning võivad ujuda kiirusega kuni 10 km tunnis. Nad sukelduvad lahtiste silmade ja suletud ninasõõrmetega. Jääkarud on võimelised vee all vastu pidama kuni 3 minutit ja 10 sekundit.[1] Veest välja tulles raputavad otsekohe kasuka kuivaks.

PaljunemineRedigeeri

 
Emane jääkaru poegadega

Jääkarude paaritumisaeg langeb varasuvesse, peamiselt aprillikuusse. Sel ajal läbivad isased emaste otsingul pikki vahemaid. Emased hoolitsevad järglaste eest vähemalt kaks aastat ning selle aja jooksul nad tiineks ei jää. Oktoobris ja novembris uuristavad karud põhjatuulte poolt kokkukuhjatud suurtesse lumehangedesse koopaid, mille suue jääb tavaliselt lõunasuunda. Kõik karud on võimelised endale koopaid uuristama, kuid harilikult jäävad seal pikemaks ajaks unne vaid tiined emased. Novembris või detsembris sündivad pojad kaaluvad 450–900 grammi ning on rotisuurused. Nad sünnivad ilma karvata, pimedate ja kurtidena. Kui nad esimest korda märtsi ja aprilli vahel koopast välja tulevad, on nad kasvanud juba kassisuurusteks.

Kas tead, et...Redigeeri

  • jääkarudel on väga tundlik haistmismeel ning nad on võimelised tundma loomakorjuse lõhna isegi 30 km kauguselt. Nad suudavad leida üles ka peaaegu kahemeetrise lume- ja jääkihi varjus lebavaid hülgeid.
  • jääkaru toidujäätmetest on täielikus sõltuvuses hulgaliselt polaarrebaseid, kes karude puudumise korral nälga sureksid.
  • jääkarud võivad joosta kiirusega 40 km tunnis. Tavaline aeglane tempo on 3–6,5 km tunnis
  • temperatuur jääkarude urgudes võib olla kuni 40 kraadi välistemperatuurist kõrgem.
  • jääkarud liiguvad täpses vastavuses jää tekke ja kadumisega.[2]
  • mida kauem peab jääkaru tulema toime maismaal, seda pikemalt tuleb tal läbi ajada energiarohke toiduta (hülged) ning elada eelmise merejääperioodi jooksul kogutud rasvast.[2]
  • 5. märtsil peetakse rahvusvahelist jääkarude päeva.[3]

EsinemineRedigeeri

Arktika, Gröönimaa, Põhja-Ameerika ja Aasia põhjaalad.

KaitseRedigeeri

Kõikides riikides, kus jääkaru elab, on ta kaitse all ning tema küttimist piiratakse. Pärast Teist maailmasõda oli jääkarusid alles vaid 5000 isendit. Tänapäeval hinnatakse jääkaru populatsiooni kogu maailmas kuni 40 000 isendile. Jääkaru tulevik sõltub arktilise keskkonna efektiivsest kaitsest.

LoomaaedRedigeeri

Tallinna Loomaaias oli 2007. aasta septembrini isane jääkaru Franz. Tema paariline oli Vaida (surnud 27. jaanuaril 2014), kellega Franzil sündis mitu järglast, neist viimane Frida. 10. aprillil 2009 saabus loomaaeda Venemaalt Volokolamskist isane jääkaru Nord[4] (suri 2019). 2016. aasta novembris sündis Fridal isane jääkaru Aron.[3]

Eriotstarbelised saadusedRedigeeri

  Pikemalt artiklis Maks (kulinaaria)

Jääkarude maksa võidakse pidada inimorganismile toksiliseks – loetakse, et 500 grammi jääkaru maksa võib inimesele isegi eluohtlikuks saada. Eskimod ei söö jääkarude ja osade hüljeste maksa.

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri

Jääkarud loomaaedades