Life's Dominion

"Life's Dominion: An Argument about Abortion, Euthanasia, and Individual Freedom" on Ronald Dworkini filosoofiline raamat. See ilmus 1993 Alfred A. Knopfi väljaandel.

Kokkuvõte

1. Elu ääred

Abort, inimese embrüo tahtlik tahtmine, ja eutanaasia, inimese tahtlik tapmine headusest, on mõlemad valikud surma kasuks. Mõlemat on tuhandeid aastaid taunitud ja kaitstud. Kunagi pole vaidlused olnud nii kirglikud, avameelsed ja lõhestavad ning omavahel nii tihedalt seotud nagu praegu USA-s ja Euroopas. Arstid on hakanud möönma, et mõnikord nad tapavad patsiente nende palvel või aitavad neil end tappa. Ükski lääneriik ei luba seda ametlikult, kuid Hollandi parlament on deklareerinud, et eutanaasiat tegevaid arste ei karistata, kui nad teevad seda statuudi järgi. Nüüd on Hollandis 2% surmajuhtumitest eutanaasia tagajärg, ja Hollandi praktika üle on ägedalt vaieldud. 1991. aastal otsustas New Yorgis vandekohus, et arsti ei tule enesetapule kaasaaitamise eest jälitada. Aastal 1992 mõisteti Inglismaal arst eutanaasia eest süüdi mõrvakatses (ei õnnestunud näidata põhjuslikku seost patsiendi surmaga). Washingtoni osariigis 1991. aastal ja Californias 1992. hääletati rahvahääletusel eutanaasia legaliseerimise vastu, sest eutanaasia vastastel oli tõhus kampaania. Kaks päeva pärast California hääletust avaldas ajakiri New England Journal of Medicine artiklid abistatud enesetapu ja eutanaasia kaitseks. Võitlus abordi üle on peaaegu igal pool veel ägedam ja suurema poliitilise tähtsusega. See on nagu 17. sajandi Euroopa ususõjad. Abort lõhestab Ameerikat, moonutab selle poliitikat ja ähmastab konstitutsioonilist õigust. Lääne-Saksamaal nõudis abort arstitõendit, Ida-Saksamaal oli see vaba ning seda peeti normaalseks sündimuskontrolli viisiks. Ühinenud Saksamaal ei suudetud ühises seaduses kokku leppida ning otsustati jätta esialgu Ida-Saksamaal vana seadus jõusse. Aastal 1992 tegi ühine parlament kompromiss, lubades jätta kolme esimese raseduskuu jooksul naisele valik; oponendid pidasid seadust põhiseadusevastaseks ning kaebasid selle konstitutsioonikohtusse. Poolas võeti 1993. aastal vastu abordiseadus, millest rangem on ainult Iirimaal. Itaalias ja Hispaanias võeti hoolimata kiriku vastuseisust vastu liberaalsemad seadused. Suurbritannia liberalseeris oma seadust 1967. aastal, kuid abordivastased on jätkanud vastupanu. Iirimaal võeti 1983. aastal vastu konstitutsiooniparandus, mis tunnustab sündimata lapse õigust elule. Iirlannad hakkasid käima Suurbritannias aborti tegemas, mõnikord isegi preestrite kaasabil. Aastal 1992 pöördusid 14-aastase vägistamisohvri vanemad enne Londonisse aborti tegema minekut politseilt, kas loote kromosoomitest aitaks vägistajat leida. Politsei keelas abordi. Puhkesid meeleavaldused isegi Londonis ja New Yorgis. Ülemkohus leidis tee keelu tühistamiseks. Puhkenud pahameele tõttu korraldati novembris 1992 rahvahääletus, mille tulemusel keelduti loast teha aborti ema elu kaitseks, kuid lubati minna välismaale aborti tegema ning levitada teavet selle võimalustest.

Üks kuulus juhtum

Abordisõda on kõige ägedam USA-s sealse kõige äärmuslikuma fundamentalismi ja sealse maailma jõulisima naiste emantsipatsiooniliikumise kokkupõrke tõttu. Peapõhjuseks peavad paljud aga seda, et USA abordiõigus ei sündinud poliitilises võitluses, vaid Ülemkohtu otsusena, mida saab pöörata ainult konstitutsiooni muutmine või praktikas pigem Ülemkohtu seisukoha muutumine kohtunike vahetumise tõttu. Aastal 1973 otsustas Ülemkohus kohtuasjas Roe v. Wade, et Texase abordiseadus, mille järgi abort on kuritegu, välja arvatud ema elu päästmiseks, on konstitutsioonivastane ning mis tahes osariigi seadus, mis loote kaitsmiseks keelab abordi kahel esimesel rasedustrimestril, on konstitutsioonivastane. Algas abordisõda. Abordivastased püüdsid Kongressi veenda põhiseadust muutma ning korraldasid (mõnikord vägivaldseid) meeleavaldusi. Vabariiklased pooldasid konstitutsioonimuudatust ja teistsuguste vaadetega kohtunike nimetamist. Ent osa Ronald Reagani ja George Bushi määratud kohtunikest pooldasid põhijoontes varasemat otsust ning seda ei õnnestunud muuta. Bill Clinton ei kavatsenud otsust revideerida tahtvaid kohtunikke ametisse nimetada.

Üks otsustav eristus

Mõned kommentaatorid arvavad, et kui seoses Roe kohtuasjaga tehtud otsus ümber vaadatakse, jõuab rahvas mingile kompromissile. Aga seni seda kuskilt ei paista. Guamis, Lousianas ja Utah's võeti kohtu uuele koosseisule lootes vastu väga ranged abordivastased seadused, näiteks Guamis ei tehtud järeleandmisi isegi mitte vägistamise ega intsesti puhuks. Kompromissi saavutamine tundub ebarealistlik, sest isegi kompromissi pooldajad seavad teisele poolele vastuvõetamatuid eeltingimusi. Selle jaoks, kes usub, et abort rikub inimese kõige fundamentaalsemaid huvisid ja kõige väärtuslikumaid õigusi, on üleskutse sallivusele või kompromissile nagu üleskutse mõelda ümber vägistamise asjas või nagu ettepanek, et teise klassi kodakondsus täieliku orjuse või täieliku võrdsuse asemel oleks õiglane kompromiss rassiküsimuses. Kuni vaidlusel on niiviisi polariseeritud lähtekohad, ei saa kaks poolt koos mõelda, sest pole midagi mille üle mõelda või mille asjus mõistlik olla. Ühe meelest on loode eostamisest saadik moraalisubjekt, teiste meelest ajuta rakukogum. Kumbki ei saa esitada argumenti, millega teine peab nõustuma: pole bioloogilist fakti, mida avastada, ega moraalianaloogiat, mida leiutada, et küsimus ära lahendada. Jutt on veendumusest, ei saa tahta teise mõistmist ega isegi austust, vaid ainult tsiviliseeritust. Kui lahkarvamus on nii suur, siis ei saa olla põhimõttelist kompromissi, vaid paremal juhul habras viik, mille määratleb võim. Kui Roe v. Wade üle vaadatakse, siis ühtedes osariikides abort keelustatakse ja teistes on ta vabamalt saadaval.

Selle raamatu üks põhiteema on see, et selline arusaam abordivaidluse iseloomust on väär ning põhineb arusaamatusel. Kui sellest arusaamatusest aru saadakse, siis on võimalik see vaidlus vastutustundlikult juriidiliselt lahendada, nii et ühtki rühma ei alandada ning kõik võivad seda aktsepteerida, säilitades eneseaustuse. Avalik abordivaidlus ei tunnistanud üht otsustavat eristust. Üks pool jääb selle juurde, et inimese elu algab eostamisel, loode on sellest hetkest inimene, abort on mõrv või tapmine või inimelu pühaduse kallale kippumine. Aga igaühega neist fraasidest saab kirjeldada kahte väga erinevat mõtet. Esiteks, võidakse väita, et looted on olendid, kellel on algusest peale oma huvid, sealhulgas huvi ellu jääda, ning seetõttu on neil õigus, et kõik inimesed kaitseksid neid fundamentaalseid huvisid, sealhulgas õigus, et neid ei tapetaks. Abort on põhimõtteliselt väär, sest ta rikub kellegi õigust, et teda ei tapetaks. Dworkin nimetab seda tuletuslikuks vastuväiteks abordile, sest see eeldab õigusi ja huvisid, mis on inimestele ühised, ja on nendest tuletatud. Selle vastuväite pooldaja, kes usub, et riik peaks sellepärast abordi keelama või seda reguleerima, usub, et riigil on tuletuslik kohustus loodet kaitsta. Teine väide on see, et inimelul on seesmine, kaasasündinud väärtus, inimelu on iseenesest püha, inimelu pühadus algab koos bioloogilise eluga juba enne, kui olendil on liikumine, aistingud, huvid või õigused. Abort on põhimõtteliselt väär sellepärast, et ta ignoreerib ja haavab inimelu mis tahes staadiumi või vormi seesmist väärtust, pühadust. Dworkin nimetab seda erapooletuks [detached] vastuväiteks abordile, sest see ei sõltu konkreetsetest õigustest ega huvidest ega eelda neid. Selle vastuväite pooldaja, kes usub, et riik peaks sellepärast abordi keelama või seda reguleerima, usub, et riigil on erapooletu kohustus loodet kaitsta.

See eristus on arusaadavam eutanaasia puhul. Aastal 1989 otsustas Missouri ülemkohus, et vanematel ei ole õigust käskida püsivas vegetatiivses seisundis viibiva tütre elushoidmist lõpetada, tuues põhjenduseks austuse elu pühaduse vastu. USA ülemkohus jättis otsuse jõusse. Ülemkohtunik William Rehnquist lisas, et isegi kui surm on patsiendi huvides, on tahtlik ja enneaegne surm seesmiselt halb. Ülemkohtunik Antonin Scalia lisas, et inimelu seesmine väärtus ei sõltu ühestki eeldusest patsiendi õiguste või huvide kohta; osariikidel on õigus ära hoida enesetapp, mille tahab sooritada inimene, kes õigusega arvab, et tal oleks parem olla surnud.

Samamoodi on mõte, et abort on patune või kuri, sest inimelu on püha, väga erinev väitest, et ta on patune või kuri, sest lootel on õigus elule. Selle pooldaja väidab abordile vastu teistsuguste poliitiliste järelmitega. Nende kahe põhjendi segiajamine ongi arusaamatus, mis on avalikku abordivaidlust mürgitanud ja leppimatumaks teinud. Abordivastaste retoorika paistab eeldavat, et lootel on eostamisest saadik õigused ja huvid, mis on sama tähtsad nagu teistelgi moraalisubjektidel. Aga väga vähesed usuvad tegelikult seda. Tegelik vähem polaarne lahkarvamus puudutab seda, kuidas kõige paremini austada seda fundamentaalset mõtet, mida peaaegu kõik mingil kujul jagavad, et üksiku inimese elu on püha. Peaaegu kõik abordivastased ütleksid järele mõeldes, et nende põhjend ei ole tuletuslik, vaid erapooletu. Nad usuvad, et loode on elav, kasvav inimolend, kelle meelega hävitamine mis tahes staadiumis on seesmiselt halb. Suur osa sellest raamatust kaitseb sellist vaadet abordivaidlusele ning selle juriidilistele ja poliitilistele järelmitele.

Kommentaatoritele avaldavad sageli muljet ameeriklaste vastuolulised arvamused abordi kohta küsitlustes. Ühelt poolt, abort mõistetakse moraalselt hukka ja lootele omistatakse õigus elule, teiselt poolt, leitakse, et naisel peab olema lubatud lasta aborti teha. Need tulemused on hämmastavad ainult juhul, kui väiteid, et abort on mõrv või sama halb või peaaegu sama halb kui mõrv sündimata lapse elu tuleb kaitsta või tal on õigus elada, tuletusliku vaate väljendusena. Ei ole midagi vastuolulist selles, kui inimelu peetakse pühaks, aga usutakse, et otsus, kas lõpetada inimelu raseduse varajases staadiumis, tuleb jätta rasedale naisele, kelle südametunnistus on selle valikuga kõige rohkem seotud ja kellel on kõige rohkem kaalul. See on ka kooskõlas südametunnistusevabaduse traditsiooniga: riik ei kirjuta ette kodanike arvamusi eetiliste ja spirituaalsete väärtuste kohta. Paljud arvavad, et teiste praktikad või nende puudumine põlgab kosmilisi tõdesid. Varem tapeti üksteist sellepärast, sest teiste uskumusi või uskmatust peeti mõnikord moraalikorra seisukohast talumatuks. Tänapäeval peetakse usu või veendumuste pealesurumist kohutavaks türanniaks, mis lõhub moraalse vastutuse. Lahingud abordi ja eutanaasia üle toimuvad kosmiliste väärtuste nimel ning on vähemalt kvaasireligioossed. Sellepärast pole ime, et paljud usuvad, et abort ja eutanaasia on sügavalt väärad, kuid pole riigi asi neid kriminaalõigusega keelata.

Seda, et võitlus ei käi selle ümber, kas lootel on õigused ja huvid, näitab ka see, et on väga raske aru saada mõttest, et varajasel lootel on eostamisest saadik oma huvid, eriti huvi mitte olla hävitatud. Mitte igal asjal, mida saab hävitada, pole huvi olla hävitatud, kuigi sel võib olla seesmine väärtus ja selle hävitamine võib olla inimeste huvide vastu. See eeldab teadvust olevikus või minevikus. Olenditel, kes tunnevad valu, on huvi valu vältida. Neile haiget tegemine pole nende huvides. See käib ka valu tundva loote kohta. Aga loode teadvustab valu alles raseduse lõpupoole (umbes 30. rasedusnädalal). On küll palju inimestele füüsilisi haigettegemisi, mis pole nende huvide vastu. Minu huvide vastu võidakse toimida ka siis, kui mulle ei tehta füüsiliselt haiget ja isegi kui ma ei ole neist tegudest teadlik. Minu huvid on siis mängus minu võime tõttu nautida või mitte nautida, tunda emotsioone, loota, tunda pettumust ja frustratsiooni. Et olendit saab tappa ilma valuta, isegi kui tal on võime valu tunda, põhinevad tema edasielamise huvid neil keerulisematel võimetel. Pole teada, millal need inimestel algelisel kujul kujunema hakkavad. Tundub aga väga ebatõenäoline, et need kujunevad inimese lootel enne kui 30. rasedusnädala paiku, kui ajukoor saab küpseks.

See, et mitteküpsel lootel ei saa olla ellujäämise huvi, jääb sageli kahe silma vahele, sest igaüks mõtleb sellele, et on tema huvides, et ta on praegu elus ja teda minevikus ei tapeti, ning järeldab, et tal äsja eostatud lootena oli huvi ellu jääda. See on eksijäreldus. Kui huvidega olendid on olemas, siis on mõtestatud öelda, et mingid sündmused oleksid olnud nende huvide vastu, kui need minevikus oleks toimunud. Aga sellest ei järeldu, et need toimumise ajal oleksid olnud kellegi huvide vastu. See, et Maa ei plahvatanud taevakehaga kokkupõrke tagajärjel miljoneid aastaid tagasi, on kõigi praegu elavate inimeste huvides, kuid see ei oleks tollal olnud ühegi inimese huvide vastu. Kui tehakse abort, siis on olend, kelle kohta keegi võib mõelda, et see on talle halb. Aga see, kas abort on loote huvide vastu, peab sõltuma sellest, kas lootel endal on sel ajal huvid. Paljud, kes usuvad, et abort on moraalselt lubatav, arvavad ikkagi, et rasedal naisel on väär suitsetada või muul moel käituda loodet kahjustavalt. Kriitikud leiavad, et see on vastuoluline: kellegi tapmine on halvem kui tema kahjustamine. Asi on selles, et kui naine raseduse ajal suitsetab, siis võib hiljem olla inimene, kelle huvisid tema käitumine on tõsiselt kahjustanud, aga kui ta laseb teha abordi, siis ei saa olema kedagi, kelle huvisid ta oleks kahjustanud. See veel ei tähenda, nagu abordis poleks midagi väära, ega seda, nagu abort poleks moraalselt halvem kui tulevase lapse tervise kahjustamine. Aga see tähendab, et kui varajane abort on väär, siis mitte sellepärast, et see oleks loote huvide vastu.

Teesil, et abordi vastu ollakse enamasti "erapooletutel" põhjenditel, on olulised eelised. See teeb vastuseisu kooskõlalisemaks kui "tuletuslik" tõlgendus ning seob selle ususallivuse traditsiooniga. See väldib seda, et inimestele omistatakse mõte, et organismil, kellel pole kunagi vaimu olnud, on huvid. See tees tundub ülbe, sest ta väidab, et see saab inimeste vaadetest abordi kohta paremini aru kui nad ise. Paljud ju ütlevad, et abort on mõrv ja sündimata lastel on õigus elule. Need fraasid tunduvad väitvat, et loodetel on huvid ja õigused. Tuleb aga eristada retoorikat, milles inimesed arvamust väljendavad, arvamusest endast. Enamikul inimestel ei ole suuri teooriaid oma arvamuste metafüüsilistest eeldustel, ja vähesed on märganud abordi vastustamise tuletuslike ja erapooletute aluste eristust. Kui inimestelt küsitakse vaateid üldisel kujul, siis paljud kasutavad huvigruppide juhtide retoorikat, ükskõik kas need on kooskõlas nende tegelike vaistude ja veendumustega. Tegelike otsuste tegemisel võivad nad toimida teistmoodi, kui retoorika ütleb. Sama lugu on eutanaasiaga. Jutt ei ole mitte sellest, et inimesed ei tea, mida nad arvavad, vaid sellest, et nende arvamust pole võimalik teada saada retoorika järgi, mida nad kasutavad. Eriti ettevaatlik tuleb olla väidetega, et inimelu algab eostumisel ning loode on sestsaadik inimene. Me ei tea, kas ta esitab tuletusliku või erapooletu väite. Kui abordi vastane rõhutab, et loode on inimene, siis nad võivad silmas pidada, et ta on inimese geenidega organism; sellest ei järeldu, et tal oleks huvid ja õigused, mida riigil on tuletuslik kohustus kaitsta, ega see, et lootel oleks juba seesmine väärtus, mida riigil oleks erapooletu kohustus kaitsta. Küsimus, kas loode on inimene, on kahemõttelisuse tõttu kasutu. Otsustavad küsimused on moraalsed, ja neid tuleks uurida otseselt ühemõtteliselt. Millal omandab inimolend huvid ja õigused, millal ta omandab seesmise väärtuse, milliste järelmitega? Nendele vastamiseks pole tarvis otsustada, kas loode on eostamise hetkest täielik inimene, millal ta selleks saab, kas järk-järgult või järsku.

Kas loode on isik? See on veel kahemõttelisem küsimus. Oletame, et sead osutuvad palju arukamaks ja emotsionaalselt keerulisemaks ning küsitakse, kas siga tuleks pidada isikuks. Seda võib võtta filosoofilise küsimusena, mis nõuab isiku mõiste täpsustamist, või praktilise küsimusena, kas sigu tuleb kohelda nagu inimesi. Me võime küll pidada neid küsimusi seotuks, kuid üks ei järeldu paratamatult teisest. Küsimus, kas loode on isik, oleks tark kahemõttelisuse (mitte metafüüsilisuse ega vastamatuse) tõttu kõrvale jätta. Selleasemel tuleks küsida, kas lootel on huvisid, mida tuleks õigustega kaitsta, ja kas loote elu tuleks pidada pühaks. Vastamiseks pole tarvis otsustada, kas loode on isik. Dworkin kasutab siiski sõna "isik", sest USA konstitutsiooni 14. parandus ütleb, et kõiki isikuid tuleb kohelda võrdsetena, ja sellepärast, et arutlusele tulevates argumentides on seda sõna kasutatud, näiteks: isegi kui loode on isik, peaks abort olema teatud asjaoludel lubatud. Siis ta kasutab seda ainult praktilises mõttes: isikul on õigus sellele, et teda koheldaks nagu olendeid, kes on kahtlematult isikud.

Filosoofia seestpoolt väljapoole

See raamat esitab argumendi, mitte ajaloo ega ülevaate. See essee tegeleb teoreetiliste küsimustega, kuid algab ja juhindub praktilise poliitilise tähtsusega moraaliteemast. Filosoofid ja teised teoreetikud on loonud uudseid ja mõnikord veenvaid teooriaid, mida teised on püüdnud rakendada ühiskondlikele ja poliitilistele probleemidele. Need teooriad ei ole aga parandanud avaliku poliitilise arutelu kvaliteeti nii palju, kui oleks võinud, ja asi on osalt selles, et need ei ole loodud osavõtuks poliitilistes vaidlustes. Teooria saab seostuda praktikaga kahtepidi. Ta võib seostuda väljastpoolt sissepoole: võib luua üldisi teooriaid õiglusest või isiklikust eetikast või konstitutsiooni tõlgendamisest lähtudes üldistest eeldustest inimloomuse või keele või mõtlemise ehituse kohta või muudest esmaprintsiipidest ning siis püüda neid rakendada konkreetsetele probleemidele. Võib ka liikuda seestpoolt väljapoole, näiteks küsides, kas seadus peaks lubama aborti või eutanaasiat, ja kui, siis mis asjaoludel, ning küsides, milliste filosoofiliste või teoreetiliste küsimustega tuleb rinda pista, et need praktilised probleemid lahendada. Erinevus ei ole abstraktsioonitasemes ja teoreetilises sügavuses, vaid selles, kuidas abstraktseid probleeme valitakse, kõrvuti pannakse ja sõnastatakse. Kui mõeldakse väljastpoolt sissepoole, tuleb valida valmis teooriate seast. Kui mõeldakse seestpoolt väljapoole, tehakse teooriad tellimuse peale, ja sellistel teooriatel on rohkem šansse poliitilisel foorumil läbi lüüa. Võib-olla sobivad need ka akadeemilisse maailma paremini.

2 Abordi moraalsus

Kirglikul lahkarvamusel olevad inimesed ei pruugi selgelt taibata, milles nad lahkarvamusel on. Enamasti arvatakse, et abordi küsimuses vaieldakse selle üle, kas segi vastviljastatud loode on juba oma õiguste ja huvidega inimolend. Poliitiline retoorika nii ka ütleb. Küsimus paistab olevat selles, kas loode on isik, ja kui on, kas siis tema õigus elule peab taganema raseda naise mõne suurema õiguse eest. Selline arusaam abordivaidlusest on eksitav. Enamiku inimeste moraalseid ja poliitilisi veendumusi ei saa nii käsitada. Arvamused jagunevad küll konservatismi ja liberalismi kogu skaalale ning ka väljapoole seda (näiteks kas hilisem abort on varasest halvem). Dworkin eeldab praegu siiski lihtsuse huvides, et arvamused jagunevad sellel skaalal.

Paljud, kelle meelest abort ei ole mitte kunagi või peaaegu mitte kunagi moraalselt lubatav, arvavad siiski, et seadus peaks lubama naistel abordiotsuseid vabalt ise teha, enamusel või riigil on väär oma arvamust neile peale suruda. Mõned neist põhjendavad seda kiriku ja riigi lahutatuse põhimõttega, teised sellega, et riik ei tohiks teha inimestele ettekirjutusi isikliku moraali asjus. Aga need, kes tõesti peavad loodet isikuks, kellel on õigus elule, ei saaks kumbagi põhjendust esitada: inimeste kaitsmine mõrva eest on üks riigi keskseid ja möödapääsmatuid kohustusi. Paljud konservatiivid muidugi leiavad, et riik peakski abordi keelustama, ja mõned pühendavad elu sellele eesmärgile. Aga nemadki tunnistavad erandeid, näiteks ema elu päästmiseks. Seegi erand on vastuolus loote õigusega elule. Mõned ütlevad, et siin on õigustuseks enesekaitse; aga aborti teeb keegi teine, ja väga vähesed usuvad, et on moraalselt õigustatav tappa üks süütu inimene teise süütu inimese elu päästmiseks. Mõned abordikonservatiivid peavad aborti moraalselt lubatavaks ka vägistamise ja intsesti puhul. Mida rohkem erandeid tunnistatakse, seda selgemaks saab, et konservatiivsed abordivastased ei eelda, et loode on isik, kellel on õigus elada. Pole usutav, et loote õigus elule, mis õigustab abordi keelamist hoolimata hukatuslikest tagajärgedest emale või perekonnale, lakkab olemast, kui loote olemasolu põhjus on seksuaalkuritegu, milles loode on täiesti süütu.

Liberaalsed vaated abordile ei tulene lihtsalt väitest, et lootel pole õigust elada. Kaalul on mingi teine tähtis väärtus. Jutt ei ole nendest, kelle meelest abort ei üldse moraalselt problemaatiline. Enamasti on liberaalide vaated keerulisemad. Liberaalse positsiooni paradigmal on neli osa. Esiteks, see eitab, et abort on probleemitu, ja rõhutab, et abort on alati tõsine moraaliotsus, sest see tähendab alanud inimelu hävitamist. Abort ei ole kunagi lubatav kergemeelsel põhjendil, vaid eeldab tõsise kahju vältimist. Teiseks, abort on moraalselt õigustatud mitmesugustel tõsistel põhjenditel: ema elu päästmine, vägistamine, intsest, loote diagnoositud ebanormaalsus. Kui ebanormaalsus on väga tõsine ja potentsiaalne elu oleks haige a lühike, siis oleks moraalselt väär niisugust last teadvalt sünnitada. Kolmandaks, naise huve peetakse abordi adekvaatseks õigustuseks, kui sünnitusel oleks tema või tema perekonna elule püsivad tõsised tagajärjed, võib-olla hariduse, töö või rahuldustpakkuva iseseisva elu võimatus. Need on paljude laste jaoks kõige raskemad juhtumid, selle vaate järgi peaks naine sel juhul abordiotsust mingil määral kahetsema, kuid see otsus ei ole isekas ja abordi tegematajätmine võib olla tõsine moraalne viga. Neljandaks: kui just pole tegu hilise rasedusega, ei peaks riik sekkuma isegi mitte moraalselt lubamatute abortide ärahoidmiseks, sest abordi õigustatuse küsimuse peab lõpuks otsustama naine, kes loodet kannab. Teised võivad seda mitte heaks kiita ja neil võib olla selleks moraalne õigus. Seadus võib mõnel juhul kohustada teda oma otsust teistega arutama, kuid riik peab tal laskma lõpuks ise otsustada, mitte teiste moraalseid veendumusi talle peale suruda. Dworkin usub, et niisugusel seisukohal on paljud. See seisukoht on vastuolus eeldusega, et varajasel lootel on oma huvid ja õigused. Ent kuigi paradigmaatilise liberaalse vaate seletamiseks on tarvis eeldust, lootel ei ole oma huvisid ja õigusi, ei piisa sellest seletamiseks, miks abort üldse saab olla moraalselt väär. Miks see üldse moraalse probleemi tekitab, kui pole kedagi, keda see kahjustataks? Miks peaks seda kahetsema? Asi on selles, et liberaalne arvamus eeldab, et inimelul on seesmine moraalne tähtsus, nii et on põhimõtteliselt väär elule lõpp teha, isegi kui kellegi huvid ei ole kaalul.

Inimesed ei reageeri suurtele moraalsetele ja juriidilistele probleemidele ainult indiviididena, vaid paljud rõhutavad, et nende vaated peegeldavad suuremaid, üldisemaid maailmavaatelisi lojaalsusi ja tulenevad nendest. Vaatame, kuivõrd hüpotees, et abordivaidlus käib seesmise väärtuse, mitte õiguste üle, aitab nende liikumiste ja institutsioonide väiteid mõista.

Religioon

Isegi seal, kus kirik ja riik on tavaliselt lahutatud, on abordilahingul tavaliselt ususektide vahelise konflikti iseloom. USA-s korreleeruvad arvamused abordist religioosse usuga. Regulaarsed kirikuskäijad on tõenäolisemalt abordikonservatiivid. Abordivaidlustel on tugev religioosne mõõde. Abordivastast võitlust juhivad usurühmad, see apelleerib Jumalale ja kutsub palvetama. Organisatsioonilised juhid on katoliiklased. Aastal 1980 kuulutas föderaalkohtunik John Dooling, et 1976. aastal Kongressis vastu võetud Hyde'i parandus, mis keelas abordi Medicaidi föderaalvahenditest, on konstitutsioonivastane, sest see ei jäta inimestele õigust oma usundit vabalt praktiseerida. Oma arvamuses märkis ta katoliiklaste juhtivat osa abordivastases võitluses. Paljud religioossed seisukohavõtud abordi kohta lähtuvad sellest, et igal inimelul on seesmine, püha väärtus, mida tuleb püüda mitte ohverdada. Nad peavad inimelu Jumala kõige ülevamaks looduks. Baptistidel ei olnud abordiküsimustes ühtset ega ametlikku seisukohta ning nad ei tahtnud kaasa minna kampaaniaga, mis sunniks kõiki kodanike omaks võtma moraalset otsustust, mida kinnitab Kristuse Ihu üks liige. Lõuna baptistid lükkasid tagasi vahettegematu hoiaku abordi suhtes kui piiblivastase, kuid ei võtnud vastu resolutsiooni, mille järgi iga otsus abordi kasuks mis tahes põhjendil peab paratamatult kaasa tooma otsuse teha lõpp süütu inimese elule. Baptistide esindaja taunis, kuid aborti kergemeelsetel põhjenditel, kuid pidas seda lubatavaks tahtmatu raseduse puhul (ka nõusolekueast nooremate tüdrukute puhul ja naiste puhul, keda rasestumisvastased vahendid alt vedasid), loote vigasuse korral ning tõsiste perekondlike kaalutluste puhul. Metodisti teoloogi John Philip Wagomani sõnul on protestantlike teoloogide ja mingil määral teiste teoloogide seas tavaline vaade, et raseduse algjärgus ei ole isikut maksimaalse väärtuse mõttes suhtes Jumalaga, ja see tekib siis, kui hakatakse reaalsust kogema; uue elu ilmaletoomine Jumala armust osa saama on elu üks pühamaid külgi, üks lähemaid Jumalaga suhtes olemisele; uut elu ilmale tuues peavad inimesed olema kindlad, et tingimused, millesse see sünnib, peavad seda nii ülal, et Jumala kavatsus elu suhtes täituks; on tähtis, kas uus elu võib ohustada juba elavate inimeste teoloogiliselt mõistetud täitumist; rase naine võib usust ja jumalaarmastusest vastata Jumala armastusele otsusega lasta aborti teha, kui uus elu tõenäoliselt ei saaks inimese täitumisele vajalikku hoolitsust, kas näiteks sellepärast, et ta ise on teismeline või menopausi lähedal või sellepärast, et uus laps teeks teistele perekonnaliikmetele elu palju raskemaks. Judaismi järgi ei ole loode isik ja abort ei ole mõrv, kuid abort on põhimõtteliselt väär; rangema traditsiooni järgi on abort lubatud ema elu, tervise ja heaolu kaitseks, liberaalsema traditsiooni järgi ka näiteks kaitseks ema ängi eest. Mõnel juhul on abort isegi kohustuslik.

Kõik need deklaratsioonid rõhutavad, et mis tahes otsus abordi kohta nõuab järelemõtlemist inimelu seesmise väärtuse üle. See väärtus põhineb Jumala loomisjõul ja armastusel, kuid tõeline religioosne hoiak peab arvestama ka teistsugust ohtu elu pühadusele – ohtu naise tervisele ja heaolule. Siis on tarvis otsustusvõimet ja tasakaalutunnet, mitte väita, loote elu tuleb automaatselt eelistada ema elule. Mõned konservatiivsed teoloogid ja usujuhid on otse öelnud, et otsustav ei ole mitte see, kas loode on isik, vaid see, kuidas inimelu seesmist väärtust kõige paremini austada. Protestantlik teoloog Paul Ramsey oli äge abordivastane, kes vastustas isegi emakasiseste rasestumisvastaste vahendite kasutamist ning pooldas kõigil tüdrukutel punetisi läbi põdeda lasta, et nad ei nakatuks raseduse ajal, nii et tuleks aborti teha. Aga tema arvamused ei põhinenud eeldusel, et loode on isik, ega õigustel, vaid austusel jumaliku väärikuse vastu, mis on inimesele võõras, kuid ümbritseb teda. Pole kuigi tähtis, millal organismist saab inimene. Inimese väärikus sõltub Jumalast. Abordi teeb patuseks austus Jumala loova valiku ja inimarmastuse vastu.

Ent abordi taunimine katoliku kiriku poolt paistab tähtsa vastunäitena Dworkini väitele, et enamiku inimeste jaoks puudutab abordivaidlus elu pühadust ebaisikulisemas mõttes, mitte seda, kas loode on inimene, kellel on õigus elule. Katoliku kiriku ametlik seisukoht on, et igal inimesel on õigus elule ja füüsilisele puutumatusele eostumise hetkest kuni surmani. Aga paistan, et enamik ameerika katoliiklasi sellega ei nõustu, ja see on olnud kiriku selge ametlik seisukoht ainult pisut üle saja aasta. Pikki aegu on valitsev arvamus olnud see, et lootest saab isik millalgi hiljem. Mitte et , kirik oleks kunagi nõustunud varajaste abortidega. Kuid see keeld põhines erapooletul vaatel, et abort solvab Jumala loovat eluandi. Erapooletu vaade on ajalooliselt kindlam ja sel on paljude katoliku filosoofide arvates ka kindlam alus traditsioonilises katoliku teoloogias. See ühendab ka vastuseisu abordile vastuseisuga kontratseptsioonile jt muredega seksuaalsuse pärast. Katoliku teoloogid rõhutasid sajandeid neid seoseid, kuid väide, et loode on eostumise hetkest isik, hajutab need. Kiriku ametlik seisukoht, et abort on peaaegu kõigil asjaoludel patune, ei muutuks dramaatiliselt, kui vana seisukoha juurde tagasi pöördutaks. Selle sammu eelis oleks see, et muutuks kiriku ja koguduseliikmete vastasseisu loomus.

Abort oli antiigis tavaline, kuid varakristlus mõistis selle hukka. Augustinus nimetas isegi abielus aborditegijaid hoorasarnasteks. Ükski varajastest abordi taunimistest ei eeldanud, et lootel on eostumise hetkel hing. Augustinus kahtles. Hieronymus ütles, et seemned kujunevad emakas järk-järgult, ja kuni elemendid pole saanud välimust ja liikmeid, pole tegu inimese tapmisega. Aquino Thomas oli kindel, et lootel ei ole eostumise ajal mõistuslikku hinge ning ta saab selle poisi puhul 40 päeva pärast, naise puhul hiljem. Thomas ja peaaegu kõik hilisemad katoliku teoloogis lükkasid tagasi Platoni väite, et inimese hing saab eksisteerida sõltumatult ja kehatult ning saab käia koos mis tahes laadi substantsiga. Platoni järgi saab Jumal anda inimhinge kivile või puule. Thomas pooldas Aristotelese hülemorfismi, mille järgi inimese hing on inimese kehaga loogiliselt seotud, nii nagu iga eseme vorm on loogiliselt seotud materjaliga, millest see on tehtud. Ka Jumal ei saaks teha nii, tohutul tahumatul kamakal oleks Michelangelo "Taaveti" vorm. Samamoodi saab inimese vorm olla ainult sellel, mis on juba inimkeha, st inimese kuju ja elunditega keha. Thomas eitas, et suguühtega loodud embrüol on inimese hing. Tegu on ainult inimese toormaterjaliga, mille kasvu suunab sari hingi, mis vahetuvad staadiumide kaupa välja. Thomas sai aru, et embrüo ei ole pisike, kuid täielikult formeerunud laps, kes sündimiseni ainult kasvab, kes areneb läbi vegetatiivse ja animaalse staadiumi aru staadiumini.