Ava peamenüü

Leida Kibuvits (sünd. Kupits[viide?], 1948. aastast Aisenstadt[1] 18. oktoober 1907 Haaslava vald, Tartumaa5. detsember 1976 Tallinn) oli eesti kirjanik.

EluluguRedigeeri

Ta sündis Kurepalu karskusseltsimajas rätsepaks õppinud isa ja aastaid sakste teenijana töötanud ema ainukese lapsena. Lapsepõlveaastad möödusid Emajõe ääres. Umbes 4-aastaselt kolisid vanemad Tartusse ja pidasid seal nii kojamehe, vürtspoodniku kui ka apteekriabilise ametit. Isa hukkus, kui Leida oli 12-aastane.

Koolitee sai alguse 1913. aastal Tartu Salomoni saksakeelses tütarlastekoolis, kus ta õppis aastani 1919, hiljem jätkas haridusteed 1927. aastani Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi humanitaarharus. Aastail 19221924 täiendas end Pallase kunstikoolis. Sellega tema haridustee ka piirdus. Olude sunnil algasid teenistusaastad.

Abikaasa Leo Aisenstadt vangistati 4. veebruaril 1950 ja mõisteti kaheksaks aastaks vangi finantsdistsipliini rikkumise eest Eesti Bolševikus töötamise ajal. Leida Kibuvits arreteeriti 13. veebruaril 1950. aastal vangistati poliitilistel motiividel. Süüdistuseks Kibuvitsa vastu oli see, et ta avaldas Saksa okupatsiooni ajal, 1942. aastal Petseri ajalehes Uus Rada antisovetlikke kirjutisi, tegi sakslastega koostööd, kahjustas ja laimas nõukogude võimu. Leida Kibuvits aga saadeti karistust kandma Solikamskisse, kus asus Ussolje paranduslike tööde laager. "Raske haiguse" tõttu karistusaega väidetavalt lühendati, misasjas olevat instrumentaalne osa olnud Aadu Hindi pingutustel; esialgu 25 aastaks määratud karistusajast tuli tal ära kanda neli ja 1954. aastal pääses ta Siberist tagasi Tallinna.[2]

Maetud Metsakalmistule.

TöökäikRedigeeri

LoomingRedigeeri

Leida Kibuvitsa debüütromaaniks oli 1932. aastal romaanivõistlusel võitnud romaan "Soomustüdruk". Järgnesid romaanid "Rahusõit" (1933), "Paradiisi pärisperenaine" (1934), "Manglus Sepapoeg", (1936), "Kass arvab, et..." (1936).

Hilisemas loomingus jäigi Leida Kibuvits novelli juurde, sellest sai tema peamine žanr. Temalt ilmusid novellikogud "Rist ja rõõm" (Tartu, 1938); "Sipelgaõli" (Tartu, 1941). "Kaks meest on ikka kaks meest" (Tallinn, 1947) ning "Tuljak ja Tups" (Tallinn, 1948). Ta on avaldanud ajakirjanduses kirjanduskriitikat, följetone, olustikukirjeldusi ja vesteid. Sealhulgas pikema sarja oma “Rahva Hääle” toimetaja karjääri jooksul, nime all “Kilde ja killukesi”.

Postuumselt ilmus 1977. aastal proosakogumik “Endistest aegadest”, kus olid ka romaanide “Paradiisi pärisperenaise” ja “Kass arvab, et…” uustrükid (sealsamas). Eesti novellivaramu sarjas trükiti Linda Uustalu koostamisel Leida Kibuvitsa valimik “Lepatriinupunane” (1987). Uustalu kirjutas sellele valimikule ka järelsõna.

Leida Kibuvits on tõlkinud Goethe “Wilhelm Meisteri õpiaastad” (1958) ning “Wilhelm Meisteri rännuaastad” (1959) ja samuti ka valimiku Stefan Zweigi “Novelle” (1965) koos Nigol Andreseniga.

ViitedRedigeeri

  1. Heili Reinart, Andekas kirjanik Leida Kibuvits jäi traagiliselt nõukogude võimu hammasrataste vahele, Postimees, 17. jaanuar 2017
  2. Maarja Vaino. "Loengusari „Mäluauk: naiskirjanikke erinevas ajas”". 2011-12-08. Sirp. Vaadatud 2014-01-04.

KirjandusRedigeeri