Lapatšo-tuutupuu

Lapatšo-tuutupuu ehk lapatšotabebuia (Handroanthus impetiginosus, sünonüüm Tabebuia impetiginosa) on bignoonialiste sugukonda iminõgeselaadsete seltsi kuuluv ja Ladina-Ameerikas kasvav kõrge troopiline puuliik.

Lapatšo-tuutupuu
Lapatšo-tuutupuu ehk lapatšotabebuia (Handroanthus impetiginosus)
Lapatšo-tuutupuu ehk lapatšotabebuia (Handroanthus impetiginosus)
Taksonoomia
Riik taimed Plantae
Hõimkond õistaimed Magnoliophyta
Klass kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts iminõgeselaadsed Lamiales
Sugukond bignoonialised Bignoniaceae
Perekond Handroanthus
Liik lapatšo-tuutupuu
Binaarne nimetus
Handroanthus impetiginosus
Mart. ex DC. Mattos
Lapatšo-tuutupuu

Kaubanduses on kasutatud nimetust sipelgapuu. Inglise keeles on puu tuntud nimetustega purple trumpet tree, ipe ja taheebo. Lapatšo-tuutupuu on valitud Paraguay rahvuspuuks ning tema koorest valmistatud droog on laialdaselt kasutusel ravimteena paljude terviseprobleemide korral.

Taimeperekonna nimi Handroanthus on antud taimele 1970. aastal Brasiilia botaaniku Oswald Handro auks. Anthus tähendab kreeka keeles õit.[1]

Botaaniline kirjeldus muuda

Lapatšo-tuutupuu on sileda koorega kuni 20 m kõrgune troopiline puu. Puu koor on pealt hall ning seest punakaspruun. Lehed on vastaku seisuga, 5–7 lehekesega, kujult munajad või elliptilised, kuni 19 cm pikkused ja kuni 8 cm laiused. Tänu suurele parkainete sisaldusele on puit kvaliteetne ning üks vastupidavamaid ja tugevamaid troopikas. Trompetikujulised õied võivad olla roosakad või tumepunased, seest kollased, vananedes muutuvad violetseks. Lapatšotabebuia viljaks on silinderjas kupar, mis võib olla kuni poole meetri pikkune.[1][2]

Kasvukohad muuda

Lapatšo-tuutupuu on levinud Kesk- ja Lõuna-Ameerikas Mehhiko põhjaosast kuni Argentinani.[1] Kasvamiseks vajab ta niisket mulda ja palju päikesevalgust. Mulla pH suhtes ei ole puu nõudlik – on võimeline kasvama nii happelises, neutraalses kui ka aluselises keskkonnas.[3]

Droog muuda

 
Lapatšo (droog)

Droogina kasutatakse puukoort ja vähesel määral ka koorealust niineosa (tihti sipelgapuu koore või pau d'arco nime all). Mõõdukas teematerjali hankimine pole puule ohtlik, kuna see taastub vigastustest hästi. Tee kuivmaterjal on omalaadse tekstuuriga, kuna kogutud saak on kuivatatud ja ribastatud.[4]

Keemiline koostis muuda

Lapahool (naftokinoon) ja β-lapahoon (kinoon) on kaks erilist keemilist ühendit selle puu kudedes. Nendel ühenditel on mitmeid bioloogilisi omadusi, näiteks nad inhibeerivad topoisomeraaside (I ja II) tööd.[5] Lisaks leidub taimes ka dehüdro-iso-α-lapahooli, deoksülapahooli, alüül-β-lapahooni ja eeterlikke õlisid (aniisaldehüüd, vanilliin, veratrumaldehüüd).[2]

Kasutamine muuda

Meditsiinis muuda

Lapatšoteed on pikka aega kasutatud mitmete haiguste raviks. Arvatakse, et see ravib mitmesuguseid kasvajaid ja seenhaigusi ning on põletiku- ja viirusevastane. Teed on kasutatud ka liigesepõletiku, astma, köha, bronhiidi, gripi, suhkurtõve, nahahaiguste, haavade, malaaria, tuberkuloosi, kõhulahtisuse ning Candida ja Streptococcus'e nakkuste korral, toimet siiski tõestatud pole. Seespidiselt kasutatavaks päevaseks annuseks on 2 tl. droogi.[2] Koorest tehtud leotist saab kasutada ka välispidiselt kompresside ja mähiste tegemiseks, et kiirendada haavade või putuka- või maohammustuse paranemist.[1] Tõmmise tegemiseks kasutatakse 5 g droogi.[2]

Lapatšoteed juuakse ka organismi immuunsüsteemi toetamiseks. Tees on inimesele olulisi mineraalaineid: kaltsiumi, rauda, kaaliumi, tsinki, joodi ja magneesiumi.

Lapatšotee puhul on ka vastunäidustusi ning seega ei tohi teed tarbida pikaajaliselt ja suurtes kogustes, sest see takistab vere hüübimist. Kaks nädalat enne kirurgilisi protseduure ei ole soovitatav teed üldse juua. Teed ei tohi tarbida ka raseduse ja rinnaga toitmise ajal.[1]

Muud kasutusalad muuda

Lapatšo-tuutupuu on kasutusel ka ilupuuna, kuna tal on värvilised õied. Lisaks Ladina-Ameerikale on ta laialdaselt levinud ilupuuna nöiteks India linnades.

Indiaani kütid on teinud lapatšo-tuutupuu puidust ka vibusid. Indiaanlased uskusid, et puu annab nii neile kui ka nende vibule jõudu.[1]

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Krista Kaur (04.09.2014). "Lapatšo - eksootika teetassis". Targu Talita - maalehe nõuandelisa. Vaadatud 21.04.2018.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Ain Raal (2005). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti entsüklopeediakirjastus.
  3. Plants For a Future. "Handroanthus impetiginosus - (Mart. ex DC.) Mattos". Vaadatud 21.04.2018.
  4. Urmas Kokassaar (jaanuar 2011). "Huvitav kooretee Ladina-Ameerikast". Eesti Loodus. Vaadatud 21.04.2018.
  5. Neila C. de Sousa, Alexandre A.A. de Rezende, Regildo M. G. da Silva, Zaira R. Guterres, Ulrich Graf, Warwivk E. Kerr, Mario A. Spano (01.05.2009). "Modulatory effects of Tabebuia impetiginosa (Lamiales, Bignoniaceae) on doxurubicin-induced somatic mutation and recombination in Drosophila melanogaster". US National Library of Medicine National Institutes of Health, Genetics and Molecular Biology. Vaadatud 21.04.2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)