Liibüa
Liibüa (ametliku nimega Liibüa Riik) on riik Põhja-Aafrikas Vahemere lõunarannikul ja Sahara põhjaosas. Riik piirneb Tuneesia, Alžeeria, Nigeri, Tšaadi, Sudaani ja Egiptusega.
|
Liibüa Riik
| |||
 | |||
| Riigihümn | Liibüa, Liibüa, Liibüa | ||
|---|---|---|---|
| Pealinn | Tripoli | ||
| Pindala |
1 759 541 km²  | ||
| Riigikeel | araabia | ||
| Rahvaarv |
6 678 567 (2018)[1] | ||
| Rahvastikutihedus | 3,8 in/km² | ||
| Presidendi nõukogu esimees | Muḩammad al-Manfī[2] | ||
| Peaminister | ʻAbd al-Ḩamīd ad-Dubaiba | ||
| Iseseisvus | 24. detsember 1951 | ||
| SKT |
50,984 mld $ (2017)[3] | ||
| SKT elaniku kohta |
5978 $ (2017)[4] | ||
| Valuuta | Liibüa dinaar (LYD) | ||
| Ajavöönd | maailmaaeg +2 | ||
| Tippdomeen | .ly | ||
| ROK-i kood | LBA | ||
| Telefonikood | 218 | ||
.svg)
Riik
muuda
Liibüas toimus 2011. aastal kodusõda, mille käigus kukutati pikaajalise riigijuhi Mu‘ammar al-Qadhdhāfī sisseseatud riigikord. 2011. aasta 27. augusti seisuga olid 57 riiki ja Araabia Liiga tunnustanud riigivõimuna Qadhdhāfīle vastanduvat Rahvuslikku Üleminekunõukogu. 20. oktoobril 2011 tabati al-Qadhdhāfī tema sünnilinnas Surtis ja hukati.
Kodusõja ajal moodustatud Rahvusliku Üleminekunõukogu juht andis võimu üle 7. juulil 2012 valitud 200-liikmelise Rahvuskongressi esimehele Muḩammad Yūsuf al-Maqariyafile 9. augustil 2012.
Senine riigikord
muudaQadhdhāfī Liibüa oli unitaarne riik. Vastavalt 1977. aasta põhiseadusliku dekreedile kuulusid seadusandlik ja täidesaatev võim Üldisele Rahvakongressile, mille alatine organ oli viieliikmeline Sekretariaat. Täidesaatva võimu organ oli Kõrgem Rahvakomitee. Tegelikult kuulus kõrgeim võim viieliikmelisele juhtkonnale.
Rahvastik
muudaLigi 84% rahvastikust on araablased. Oaasides elab berbereid, kõrbealadel umbes 15 000 tuareegi. Naftatööstuse arengu tõttu on sisse rännanud umbes 400 000 inimest mujalt araabia aladelt. Eurooplastest elab Liibüas enim itaallasi ja kreeklasi.
90% rahvastikust elab riigi põhjaosas Vahemere rannikul.
Elanikest 78% elab linnades.[5] Suurimad linnad on Tripoli, Benghazi ja Al-Bayḑā’.
97% rahvastikust on muhameedlased.[5]
Mediaanvanus on hinnanguliselt 24,5 aastat. Kirjaoskuse määr 2003. aasta seisuga on 82,6%, naiste kirjaoskus 72%.[5]
Loodus
muudaSuurem osa Liibüa territooriumist on 200–600 m kõrgune lavamaa, mida liigestavad suured madalikud. Kõrbed, poolkõrbed ja kuivstepid katavad ligikaudu 98% riigi pindalast. Taimkatet leidub vaid Vahemere ranniku loode- ja kirdeosas.
Kuu keskmine õhutemperatuur on juulis 26–29 kraadi, jaanuaris 11–13 kraadi.
Liibüa kõrbetes on kohti, kus aastaid ei saja. Sademeterohkeim piirkond on riigi kirdeosa.
Püsiva vooluga jõgesid ei ole. Põhjavee varu on suur.
Majandus
muudaNaftasektor annab Liibüale 95% ekspordituludest, 80% valitsuse tuludest ja 25% SKT-st. SKT elaniku kohta on üks Aafrika suuremaid (2010. aasta hinnangul 13 800 USA dollarit). Ühiskonna madalamate kihtideni jõuab sellest aga väike osa. Põllumajandusolud on viletsad, mistõttu Liibüa impordib kolmveerandi oma toidust.[5]
2011. aasta algul oli Liibüa maailma riikidest 17. naftatootja, Aafrika riikidest aga kolmas. Liibüa naftatoodang moodustas umbes 2% maailma tarbimisest. Umbes 85% naftatoodangust müüdi Euroopasse.[6]
Liibüa naftatoodang, mis on küündinud kuni 1,6 miljoni barrelini päevas, kuivas 2011. aastal puhkenud kodusõja tõttu kokku vähem kui 100 000 barrelile päevas. Asjatundjate arvates võtab tootmise viimine taas vähemalt miljoni barrelini päevas aega aasta või mitugi.[6]
Liibüa on OPEC-i liige.
Liibüa taotleb alates 2004. aastast Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikme staatust.[7]
Ajalugu
muuda
Pikemalt artiklis Liibüa ajalugu
Liibüa alad idaosa moodustas antiikajal viiest linnriigist koosnev linnriikide ühenduse Pentapolis, lääneosa aga kolme linnriigi ühendus Tripolis, rajatud kas foiniiklaste või kreeklaste poolt. Liibüana mõisteti esmalt kogu Aafrikat peale Egiptuse, hiljem aga Egiptusest läänes asuvat ala. Alade põlisrahvaks olid berberid, kes on ajalooliselt kõnelnud mitmesuguseid berberi keeli, mis moodustavad ühe haru afroaasia keeleperekonnast.
Liibüa alad liideti Rooma keisririiki Rooma provintsina ning Liibüas asuv Leptis Magna tõusis Rooma impeeriumis erilisse ausse 193. aastal, kui Rooma keisriks sai Roomast pärit Septimius Severus. Rooma keisririigi ajal võis Aafrikas rääkida kolmest tõelisest suurlinnast – Kartaagost, Leptis Magnast ja Aleksandriast. Julius Caesari ajal olid sealsed alad ka korraks ühte provintsi liidetud – Africa proconsularis, kuid hiljem sai Tripolisest Tripolitaania, Pentapolisest aga Kürenaika. Kolmas osa tänasest Liibüast, berberite ala Fezzan püsis pikemat aega iseseisvana. 4. sajandil eksisteerisid Rooma Kürenaika aladel provintsid Libya Inferior ja Libya Superior.
Rooma impeeriumi allakäigule järgnesid aladel vandaalide 5. sajandi rüüsteretked ning seejärel Bütsantsi võim, millele järgnes araablaste vallutus 7. sajandil. 647. aastal alistasid ja vallutasid kaliif Uthmani kalifaadi väed Egiptuse kuberneri Abdullah ibn al-Sa’adi juhtimisel kohaliku Bütsantsi asevalitseja Gregorios, kes langes sõjas ning algas islami periood Liibüas.
Kalifaadi ajal järgnes paar sajandit kestnud kultuuriline õitseng, kuid liiga suureks aetud kalifaat hakkas lagunema, mis tähendas igasuguse stabiilsuse kadumist. 9. ja 10. sajandil tekkisid Kalifaadi äärealadel iseseisvad riigid (Saffariidide, Tuluniidide, Samaniidide ja Hamdamiidide riik) ja 9. sajandil hakkasid esimesed piirkonnad kalifaadist lahku lööma. 10. sajandil see protsess kiirenes veelgi, seda tingis riigi liiga suur ulatus. 11.–12. sajandil moodustasid valdava osa islamimaailma elanikkonnast (või vähemalt poole) juba muslimid. Islamimaailm oli selleks ajaks jagunenud selgelt eristuvateks kultuurilisteks piirkondadeks nagu al-Džazīra (Araabia poolsaar), al-Šām (tänapäeva Süüria, Palestiina Riik, Jordaania, Liibanon ja Iisrael), Egiptus, Iraak, al-Magrib (Egiptusest lääne poole jääv Põhja-Aafrika), Andaluusia (Hispaania ja Portugal), Khurāsān (Iraan ja Kesk-Aasia) ja Sind (India lääneosa ja Pakistan).
Aglabiidide dünastia riik hõlmas 9. sajandil suure osa tänasest Alžeeriast, Tuneesiast ja Tripolitaaniast. Fatimiidid suutsid 10. sajandil allutada kogu Põhja-Aafrika. Tripolitaania sunniitliku Aglabiidide dünastia ja Ziriidide dünastia valitsetud aladele tungisid Egiptusest šiiitlik Fatimiidide dünastia mis tõi aga 11. sajandiks Liibüa aladele pideva kodusõja, Fatimiidide saadetud Banu Hilali beduiiniklanni ründas sunniitlike berberite Ziriidide dünastiat, kes oli hõivanud Tripolitaania. Ziriidide dünastia hiilgehetk oli 11. sajandil, kui ühine riik sisaldas nii tänast Marokot, Alžeeriat, Tuneesiat kui ka Liibüa lääneosa.
12. sajandil rüüstasid Liibüa rannikut Sitsiilias kanda kinnitanud normannid, kes 11. sajandil hõivasid Lõuna-Itaalia ning Fatimiidide kalifaadile allunud Sitsiilia emiraadi. 11. sajandi Lõuna-Itaalia mandriosa võimud värbasid normanni palgasõdureid, kes olid viikingite kristlikud järeltulijad; normannid Roger I juhtimisel vallutasid Sitsiilia moslemitelt.
Almohaadide dünastia suuts 12. sajandil allutada kogu Aafrika põhjaranniku Egiptusest läänes. 13. sajandil tegutsenud Hafsiidide dünastia valitses jälle Alžeeria, Tuneesia ja Tripolitaania alasid.
Osmanite võim laienes Liibüale aastaks 1551. 16. sajandiks oli suurem osa Põhja-Aafrika rannikust, eriti Alžeeria ja Liibüa muutunud tõeliseks piraatide paradiisiks.
Aastatel 1711–1835 valitses vormiliselt Tripolitaaniat, aga sisuliselt peaaegu kogu praegust Liibüat Albaaniast pärit Karamanli dünastia, kuni Osmanid nende võimule lõpu tegid.
Aastatel 1911–1912 peetud Itaalia-Türgi sõja tulemusel lõppes Osmanite võim Liibüas, sealsetest provintsidest said Itaalia kolooniad.
Benito Mussolini lubas, et Itaalia saab võimu Vahemere üle. Koloniaaljõupingutused Aafrikas algasid 1920. aastatel, kui Itaalia Põhja-Aafrikat (Africa Settentrionale Italiana ehk ASI) vaevas kodusõda, sest araabia rahvastik keeldus Itaalia koloniaalvõimust. Mussolini saatis marssal Rodolfo Graziani juhtima karistusoperatsiooni Araabia rahvuslaste vastu. Araabia vastupanuliikumist juhtis Omar Al-Mukhtar. Pärast vaherahu 3. jaanuaril 1928 ehitati Vahemerest Al-Jaghbub oaasini okastraataed vastupanuliikumisele tähtsate varustusteede läbilõikamiseks. Kohe pärast seda alustas koloniaaladministratsioon üleüldist Jebel Akhdari inimeste küüditamist mässajatele kohalike elanike toetuse takistamiseks. Rohkem kui 100 000 inimese sunnitud ränne lõppes Suluq ja Al-'Aghela koonduslaagrites, kus kümned tuhanded viletsates tingimustes hukkusid. Arvatakse, et surnud liibüalaste arv – tapetud kas võitluses või nälja ja haiguste poolt – oli vähemalt 80 000 ja kuni pooled olid Kürenaika inimesed. Pärast Al-Mukhtari kinnipüüdmist 15. septembril 1931 ja tema hukkamist Benghazis vastupanu hääbus. Piiratud vastupanu Itaalia okupatsioonile tihenes Kürenaika emiiri šeik Idrisi ümber.
1918–1923 eksisteeris Itaalia võime trotsiv Tripolitaania vabariik, mille üle Rooma suutis kehtestada võimu alles 1930. aastateks ja 1934. aastal ühendasid Itaalia võimud Tripolitaania, Kürenaika ja Fezzani ühiseks Liibüa kolooniaks.
Suurbritannia valitsusega toimusid läbirääkimised Liibüa koloonia piiride täpsustamiseks. Esimesed läbirääkimised algasid aastal 1925 piiri määramiseks Liibüa ja brittide valduses oleva Egiptuse vahel. Läbirääkimiste tulemusel sai Itaalia varem määratlemata territooriumi. Aastal 1934 küsis Itaalia valitsus jälle territooriume Liibüale, seekord brittide valduses olevalt Sudaanilt. Suurbritannia võimaldas Itaalial saada mõned territooriumid Sudaanilt Liibüaga liitmiseks.
Teise maailmasõja ajal, aastatel 1941–1942 langesid Tripolitaania, Kürenaika Briti ja Fezzan Prantsuse vägede kätte ning Itaalia kaotas sealsed asumaad 1943. aastaks.
1951. aastal andsid Prantsusmaa ja Suurbritannia võimu üle endisele Tripolitaania emiirile ja Senussiidi islamiordu juhile, kellest sai iseseisva Liibüa esimene ja seni ka viimane kuningas Idris I. Liibüa – Ühendatud Liibüa Kuningriigi, kolm osa Tripolitaania, Kürenaika ja Fezzan säilitasid oma valitsused 1963. aastani. 1952. aastal kui valiti Liibüas esimest korda parlamenti, saavutas Tripolis edu opositsiooniline Kongressipartei, mujal riigis aga valitsusmeelsed jõud, valitsus keelustas kõik parteid ja pagendas Kongressipartei juhid.
1969. aastal, kui Idris andis enamiku võimust oma venna kroonprints Hasan as-Sanussi kätte ja siirdus ravile Türki, kukutati kuninga võim sõjaväelise riigipöördega ning võimu haaras kolonel Mu‘ammar al-Qadhdhāfī.
2011. aasta Liibüa kodusõjas tapeti al-Qadhdhāfī segastel asjaoludel.
Kultuur
muudaLiibüa tuntumate lauljate seas on Ayman Alatar, Ahmed Fakroun, Nasser el-Mizdawi ja Hamid Al-Shairi.
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ https://data.worldbank.org/country/libya
- ↑ "Interim Libya government assumes power after smooth handover". Ynet. 16. märts 2021. Vaadatud 16.03.2021.
- ↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 22.10.2018.
- ↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 27.05.2019.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 https://web.archive.org/web/20161224023634/https://www.cia.gov/library/publications/the-world-factbook/geos/ly.html (vaadatud 5. märtsil 2011)
- ↑ 6,0 6,1 "Libyan oil output - how quickly can it restart?". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. november 2011. Vaadatud 22. augustil 2011.
- ↑ WTO. Accession Status: Libyan Arab Jamahiriya(vaadatud 5. märtsil 2010)
Välislingid
muuda
Liibüa – kasutusnäited, päritolu, sünonüümid ja tõlked Vikisõnastikus