Korporatsioon Vironia ajalugu

See artikkel räägib korp! Vironia ajaloost.

Korp! Vironia asutamine

19. sajandi teisel poolel oli ülikooliharidusest huvitatud eestlastel võimalik valida laias laastus kolme õppimisvõimaluse vahel – Tartu Ülikool, Riia Polütehnikum või mõni Peterburi akadeemiatest. Valdav enamus valis Tartu Ülikooli, põhjuseks rahaküsimus, kuna nii elamine kui ka õppemaks väljaspool Eestit kujunes Tartust tunduvalt kallimaks. 1870. aastaks oli Tartu Ülikoolis õppivate eestlaste hulk juba nii suur, et osutus võimalikuks moodustada oma organisatsioon – Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS), mis kahel korral, 1881 Vironia ja 1890 Fraternitas Viliensise nime all, korporatsioonina avalikkuse ette tulla üritas. Kui see esimest korda kohalike saksa korporatsioonide ja teist korda Riia õpperingkonna kuraatori Lavrovski vastuseisu tõttu aga ebaõnnestus, tegutseti edasi seltsina.

1890. aastatel, tänu majanduslike olude paranemisele ja eesti talupoegade jõukuse kasvule, hoogustus eestlaste õppimaminek Riia Polütehnikumi, mis oli tollal Baltimaades ainuke inseneri- ja majandusharidust andev kõrgem õppeasutus. Paljud Riias õppivad eestlased astusid seal saksa või vene korporatsioonidesse ja ümberrahvastusid ajapikku, minnes niimoodi eestlusele kaduma. Seetõttu tekkis 1895 grupil rahvusteadlikel üliõpilastel idee moodustada oma, eestlasi koondav, organisatsioon. Vaidlusi tekitas loodava organisatsiooni tüüp – kas Riia Eesti Üliõpilaste Selts või korporatsioon. Nõu otsustati küsida tollaselt autoriteedilt, Postimehe toimetajalt ja EÜSi vil! Jaan Tõnissonilt, kes igati korporatsiooni loomist toetas. Nimeks otsustati võtta Vironia, millega varemalt seda nime kasutanud EÜS lahkelt nõus oli. Oli olemas EÜSi põhimõtteline nõusolek, et loodav korporatsioon võtab lipuvärvideks EÜS-i sinimustvalge, kuid see mõte ei leidnud heakskiitu ja lipuvärvideks valiti oliivroheline-must-valge, mis hiljem muudeti ümber violett-must-valgeks. Oma tegevuses võeti eeskuju poola aadlikorporatsioonist Arkonia, kus valitses rahvuslik vaim ja kus ei tunnistatud vana Tartust pärit ja eriti saksa korporatsioonides viljeletud joomakultust.

Ametlikuks asutamiseks vajalik liikmete arv (25) saadi täis sajandivahetuseks ja 1900. aasta veebruaris esitati ka avaldus Vironia loomise kinnitamiseks Chargierten Conventile (C!C!), mis oli Riia korporatsioonide eestseisuste kolleegium. Riias tegutses tol ajal kolm saksa, kaks poola, üks vene ja üks läti korporatsioon. Vironia loomist toetasid poola, vene ja läti korporatsioonid, saksa korporatsioonid olid vastu. Eriti halvad suhted olid Vironial peamiselt eesti ja läti kadakasakslastest koosneva Fraternitas Concordia Rigensisega, mille liikmetega toimus viroonlastel arvukalt duelle ja kaklusi. 26. novembril 1900 kinnitas Riia Polütehnikumi direktor ametlikult Vironia. Esimene eesti korporatsioon oli sündinud.

EÜS, kes oli toetanud Vironia asutamise ideed, saatis avakommersile oma esinduse koosseisus: esimees Lui Olesk, kirjatoimetaja Bernard Steinberg ja laekahoidja Peeter Põld ning vil! Aleksander Paldrock. Sellest tulenevalt suheldi pärast asutamist Eesti üliõpilasorganisatsioonidest just kõige rohkem EÜS-iga.

Korp! Vironia Riias

Saanud teiste Riia korporatsioonide tunnustuse osaliseks ja C!C! liikmeks, asus Vironia aktiivselt kaasa lööma kohalikus üliõpilaselus. Sajandi alguse Riias oli haritud seltskonna suhtluskeeleks saksa keel, mida rääkisid sageli omavahel ka mittesakslased. Algusest peale üritati Vironias saavutada olukorda, et korporatsioonisiseseks keeleks oleks eesti keel. Esimestel aastatel seda siiski 100% saavutada ei suudetud, küll aga nõuti, et iga liige esineks vähemalt ühe eestikeelse ettekandega. Ka rahvuslikkuse küsimuses oldi algaastail suhteliselt liberaalsed, liikmeks võeti ka mitmeid sakslasi, kellest mõned hiljem, kui rahvuslikkust rohkem rõhutama hakati, küll välja astusid. Selleks et noor kiirelt kasvav organisatsioon seatud sihtidelt kõrvale ei kalduks, rakendati tavade ja heade kommete vastu eksinute vastu karme karistusi, kuni väljaheitmiseni.

Kevadel 1909 lahkusid poliitilisel pinnal tekkinud vastuolude tõttu Vironiast 8 liiget, kes lõid Riia Eesti Üliõpilaste Seltsi, hilisema Liivika.

1915 algatas Vironia Eesti Korporatsioonide Liidu (EKL) asutamise idee, et edendada omavahelist läbikäimist ja koostööd. Selleks ajaks oli Tartus asutatud kolm uut eesti korporatsiooni Fraternitas Estica, Sakala ja Ugala, mida Tartu Chargiertenconvent (Ch!C!) ei tunnustatud. Koos Peterburis asutatud Rotaliaga said antud viis korporatsiooni EKLi asutajateks.

Korp! Vironia Moskvas

Oktoobris 1915 evakueeriti Riia Polütehnikum Moskvasse. C!C! tegevus otsustati peatada ja värvides mitte esineda. Ajutiselt katkes ka Vironia tegevus. Saksa okupatsiooni ajal 1918 asus Riia Polütehnikum Riiga tagasi, kus jätkus ka korporatsioonide tegevus.

Korp! Vironia Eesti Vabadussõjas

Ehkki Vironia kogu oma tegevuse vältel alati Eesti ja kodumaa huve oli kaitsnud, ja tegelikult kunagi oma kaastööd ega abi ei keelanud kui selleks oli vajadus, ilmnes korporatsioonis valitsev meelsus ja isamaa-armastus kõige kujukamalt Vabadussõja puhkemisel.

Esimesel teatel, et Saksa okupatsiooniväed jätavad maha Eesti, vabastades piire, mida nemad seni olid kaitsnud ja et Vene enamlaste väed juba sakslastele on kallale tunginud, ning ainult ootavad soodsat hetke Eesti ründamiseks, kutsuti Vironia ruumidesse 30. novembril 1918 aega viitmata kokku koosolek, millest paluti osa võtma ka kõiki teisi Riia eesti üliõpilasi. Sellele koosolekule jõudsid ka Tartu üliõpilasorganisatsioonide asemikkude kogu esindajana ksv! Kaiv ja sõjaväe organisatsioonide poolt kapten Konrad Rotschild. Need mõlemad tõid ligemaid teateid üldisest olukorrast kodumaal. Ajutine Valitsus oli otsustanud piiride kaitset sakslaste taandumisel oma kätte võtta ja selle teostamiseks üleskutse avaldanud vabatahtlike kaitseväkke astumiseks. Sellele üleskutsele aga suhtuti nähtavasti umbusklikult ja loiult. Vabatahtlik mobilisatsioon ei edenenud kuigi hoogsalt. Kaitseväkke astujaid tuli kokku vähe. Tartu üliõpilased olid otsustanud olukorra parandamiseks minna igale poole maale laiali agiteerima, et selgitada noore riigi asutamise ja selle kaitsmise vajadust idast ähvardava hädaohu vastu.

Täiesti aru saades selgitustöö kasulikkusest ja hädavajalikkusest, pooldas Riia üliõpilaste koosolek siiski enam tegelikku kaitseväkke astumist, vist küll lõkkele löönud isamaa-armastusest ja sissekasvatatud kohusetruudusest tingitult. Kõik tahtsid isiklikult käed külge panna ja teistele eeskujuks olla. Koosoleku protokollidest nähtub, et peale kodumaa esindajate võtsid sõna ainult viroonlased, kes soovitasid otsekohest rahvaväkke astumist. Sellekohaseks kujunes ka koosoleku lõppotsus, mille järele kõik kohustusid 4. detsembri õhtul kell 8 kokku tulema Tallinnas, Estonia teatrimajas spordiseltsi Kalev ruumes. Peale selle otsustati Vironia ja Riia Eesti Üliõpilasseltsi nimel polütehnikumi tahvlile välja panna vastav teadaanne ja kaasakutse kõigile eesti üliõpilasile.

Vahepeal saabus Tallinnast 27 vilistlase allkirjaga kiri tegevkonvendile, milles soovitati in corpore võimalikult ruttu astuda loodavasse Eesti sõjaväkke. 2. detsembril 1918 peeti Vironias esmalt lahtine ja hiljem kinnine konvent, kus eelkirjeldatud avaliku koosoleku seisukoha kinnitamiseks otsustati ühel ajal ja lõplikult in corpore astuda Eesti rahvaväkke ja eelnimetatud tähtpäevaks kõigil ilmuda Tallinna.

Riias viibivate tegevliikmete hulgast olid ohvitserid Nikolai Viitak ja Felix Tannebaum juba varemalt, novembri viimseil päevil, välja sõitnud, kellest esimene saadeti Viru rindele 1. diviisi staapi ja teine lõuna rindele 2. polku. Ülejäänud kaasvõitlejad sõitsid Riiast välja 3. detsembril ühiselt ja omaette vagunis. Juba sel sõidul ei tahtnud vedurijuht, arvatavasti enamliste kalduvusiga, rongi kohale viia, teeseldes veduririket. Ainult vanemate mehaanikaosakonna kaasvõitlejate kaasabil, kes isiklikult vedurile läksid ja selle käima panid, sundides tõrkujat vedurijuhti edasisõiduks laskeriistaga, toodi rong õnnelikult Valgani ja sealt harilikus korras Tallinna.

4. detsembril ilmusid kõik kaasvõitlejad kokkulepitud ajaks Estoniasse. Seal küsis vil! Gustav Jonson veel kord, kas ei leidu soovijaid maale agiteerima minemiseks. Kõik eranditult eelistasid aga otsest rahvaväkke astumist ja rindele võitlusse minekut.

29. novembril oli Ajutise Valitsuse Sõjaminister endise kaitseliidu ratsaosakonna nimetanud ratsarügemendiks ja selle ülemaks ning formeerijaks määranud rittmeister Jonsoni. Vististi tahtest võidelda oma kaasvõitleja juhatuse all, avaldasid kõik viroonlased soovi astuda ratsarügementi. Et aga hobuste ja varustuse puudusel ratsarügemendi formeerimine ei edenenud küllalt kiirelt, ja vahepeal lahingtegevus rindel täie hooga oli alanud, siis osa kärsitumaid astus teisisse väeliigesse.

Nii sai juba esimesil detsembripäevil soomusrongi nr 1 dessantkomando esimeses lahingus enamlasiga Vaivara mägedes haavata sv! Aleksander Kahro, kes saadud haavadesse ka varsti Tallinna haiglas suri. Nimetatud lahingut juhatas dessantkomando ülemana sv! Viktor Arak (alamkapten vanusega 1.07.1917). Need viroonlased, kes alles Tallinnas ootasid lahingväljale saatmist, said oma esimese langenu matusest osa võtta.

Kaheksa viroonlast astusid admiral Pitka soovitusel mereväkke, kus neid määrati teenistusse sõjalaevale Lembitu ja kui ustavaid mehi mitmesse osakonda laiali paigutati enamluseohu tõkestamiseks meeskonnas. Pea kõik püsisid laevadel kuni sõja lõpuni lahinguist osa võttes. Peale selle teenisid kaks viroonlast Peipsi laevastikus.

Et ratsarügemendi komplekteerimine tehnilisil põhjusil ikka veel ei arenenud nii kiirelt, nagu seda soovis lahinguhimuline noorus, siis paljud läksid üle soomusrongidele, millega pääses ajaviitmatult rindele.

Lõplikult kujunes viroonlaste osavõtt Vabadussõjast arvuliselt ja väeliikide järele järgmiseks:

Ratsarügemendis võitlesid oma lugupeetud ja hiljem üldiselt tuntud ja kõrgelt hinnatud vilistlase Gustav Jonsoni all 18 viroonlast – nendest eskadroni ülematena ohvitserid Martin Holberg, Boris Jakob Leemann; sideülemana K. Riisikamp; nooremohvitserina A. Balin. Teised teenisid allohvitseridena ja reameestena peamiselt koondatult ühte kuulipildurrühma, nende hulgas ka pärast üldiselt tuntud kauaaegne rahaminister Leo Sepp ja arhitekt Edgar Kuusik.

Kümne mereväes teeninud viroonlase hulgas väärib erilist tähelepanu ksv! Voldemar Selling, kes PKÜ Estonia selleaegse juhatuse liikmena, kui varustaja, kohustatud ei olnud rahvaväkke astuma, kuid siiski raskeil sõjaalgpäevil lahingutest ja dessantidest kuulipildurina osa võttis.

Soomusrongide koosseisu kuulusid kakskümmend kolm viroonlast, nendest paljud ohvitseridena, – teiste hulgas Krediitpanga president Peeter Kurvits; siseministri adjutant Aleksander Tilger; Tallinna tolliülem Erich Espe; Põllutöökoja direktor Tõnis Kind; Estonia teatri kauaaegne direktor Hanno Kompus, kes alglahingud kaasa tegi Ratsarügemendiga; ja teised.

Suurtükiväes oli 11 viroonlast, tähtsamail kohtadel kauaaegne rahaminister Georg Vestel, raske suurtüki divisjoni ülemana Narva rindel; 2. diviisi suurtükiväe ülem Paul Borkman, raskepatarei ülemana; samuti Paul Kuusik.

Jalaväes oli üheksa viroonlast, Tartu Panga direktor Felix Tannebaum 2. polgu pataljoni ülemana, samuti kolonel Eduard Liibus. 5. rügemendis teenis vastutusrikkail kohtadel ja oli tuntud tubli lahingumehena kapten Voldemar Karing, hilisemas elus kolonel. 6. rügemendis leiame sv! Reinhold Täht'i,hilisemas elus poliitilise politsei ülema Tallinnas.

Staapides töötas seitse viroonlast. Tuntud arhitekt Artur Perna oli ülemjuhataja staabis liikumise osakonna formeerijana ja ülemana, siis maakuulamisosakonna formeerijana ja ülemana ja lõpuks sõjaväe korterivalitsuse ülemana. Pärastine Kopli Kinnisvaravalitsuse direktor Nikolai Viitak teenis esimese diviisi sideülemana ja vahepeal Põhja väerinna sideülemana. Pärastine O/Ü Ekstraktor direktor Edgar Sulg oli ülemjuhataja operatiivstaabis liikumisosakonna ülemana kuni sõja lõpuni. Kapten-leitnant Nikolai Link teenis merejõudude tehnika- ja varustusameti ülemana.

Lennuväes ja kaitseliidus oli kummaski üks viroonlane.

Kokku kõigis väeliikides võttis Vabadussõjast osa kaheksakümmend viroonlast.

Siia sisse ei ole arvatud paljud vanemad vilistlased, kes juba sel ajal olid riiklikult tähtsail kohil ja sunduslikust väeteenistusest vabastatud, kuid siiski leidsid tarviliku olevat vähemalt alguses, nii kaua kui kriitiline olukord seda nõudis, astuda rahvaväkke ja osa võtta lahingutegevusest vaenlase vastu. Nii kuulusid Tallinna kaitsepataljoni osadesse ja lõid sellega koos lahinguid pärastine Vabrikantide Ühingu direktor Konrad Mauritz, pärastine teedeministri abi Karl Jürgenson, pärastine Tallinna Laevaühisuse direktor Artur Hüüs, nii enne Vabadussõja puhkemist kui ka edaspidiselt Seemneviljaühisuse direktor Juhan Kalm, Jaak Lilienkampf, G. Toom ja teised.

Sel ajal kuulus Vironia koosseisu – vilistlased, tegev- ja lihtliikmed, kõik kokku nimekirja järele – 160 liiget. Nendest üle poole, igatahes kõik, kellel see oli võimalik, võtsid osa otsesest lahingtegevusest. Ülejäänud osa, kes seda ei saanud, kas tervislikel või ametikohaga seoses olevail põhjuseil, töötasid innukalt kaasa tagala organiseerimisel ja noore Vabariigi sisemise elu korraldamisel. Tuleb veeb mainida seda, et mitte kõik nimekirja järgi Vironia perre kuuluvad liikmed ei viibinud kahjuks kodumaal, vaid mitmed olid alles Venemaal ja mujal, kust hiljem opteerusid Eesti kodakondsusse.

Tagala organiseerimises on tähtsa töö ära teinud pärastine minister Karl Ipsberg, kes esimese raudtee ülemana kiirelt teostas suurte raskustega ja takistustega seotud raudtee ülevõtmise sakslasilt, kui ka selle tarvilise korrastamise. Kui mõelda selleaegsele raudtee halvale seisukorrale ja enamlaste poolt taganemisel purustatud sildadele, mis tulid kiirelt üles ehitada – ja seda ka tehti – siis väärib Karl Ipsbergi kaastegevus sellel alal suurimat tunnustamist.

Käsitledes viroonlaste tegevust Vabadussõjas, ei tohiks üleliigne olla tuletada meelde lühidalt ka nende viroonlaste tegevust, kes juba Esimese maailmasõja lõppedes Vene valitsuse ajal Eesti rahvuslikkude väeosade asutamist õhutasid ja nende tegelikust loomisest aktiivselt osa võtsid. Esimeseks Eesti rahvusväkke astujaks osutub kaasvõitlejate hulgas Nikolai Viitak, kes juba 12. aprillil 1917 noore lipnikuna tõi Krasnoje Seloost Tallinna Eesti Polku ühe terve roodu (umbes 250 meest) eestlasi täie varustusega. Teeninud 1. Eesti polgus Rakveres ja Haapsalus, määrati Nikolai Viitak arvates 24. detsembrist 1917 Viljandisse, sinna koondunud Eesti ratsapolgu adjutandiks, kus tema tegutses polgu laialisaatmiseni enne sakslaste sissetulekut. Eesti iseseisvuse väljakuulutamisel oli Nikolai Viitak, muidugi ainult mõni päev, Pärnus miilitsaülema abiks, kuna ülemaks oli pärastine põllutööminister Nikolai Talts.

Samuti olid ilmunud esimesel võimalusel kodumaale rahvuslikesse väeosisse Georg Vestel, kes valiti Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee liikmeks; Gustav Jonson, keda käsutati Taeblasse, seal asuvat Vene suurtükiväe brigaadi üle võtma, ja selle ülesande lõpetamisel määrati teenistusse Viljandi ratsapolku polguülema abiks; ja Felix Tannebaum, mes määrati 2. Eesti polku, [ja selle] tuntud Pärnu pataljoni ülemana teenis kuni pataljoni likvideerimiseni Saksa okupatsioonivõimude poolt.

Nende rahvuslikkude väeosade loomisega oli alus pandud pärastisele vabadussõjaaegsele rahvaväele ja sellepärast ei tohi eelnimetatud seltsivendade tegevusest vaikides mööda minna, sest vastaseid ja raskusi nimetatud rahvuslikkude väeosade loomisel oli küllalt.

Korp! Vironia Eesti Vabariigi ajal: 1920–1940

Oktoobris 1920 jätkus tegevus Tartus Eesti Vabariigi tingimustes. Oma tegevuses püüti lähtuda samadest põhimõtetest, mis olid olnud Riias. Esimestel sõjajärgsetel aastatel pöörati Vironias siiski põhitähelepanu aktiivse üliõpilaselu elamisele, mistõttu paljudel õppetöö unarusse jäi. Hiljem olukord muutus ja taas tõsteti ausse töökus ja vaimuharimine. Olgugi et Vironia tegevus oli kandunud Riiast üle Tartusse, säilisid sõprussidemed Riia C!C!-sse kuulunud korporatsioonidega. Eriti tihe oli läbikäimine läti korporatsioonide Selonia ja Talaviaga. 1930. aastal sõlmiti sõprusleping Helsingi Ülikooli Karjala osakonnaga. 1936 kirjutati alla sõprusleping Riiast Varssavisse siirdunud Poola korporatsiooni Veleciaga. Paksu verd tekitasid teistes eesti korporatsioonides Vironia juba Riia aegadest pärinenud head suhted EÜSiga ja sõpruslepingu sõlmimine Tartu saksa Chargierten Conventiga (Ch!C!). 5. mail 1928 sõlmiti EÜSi ja Vironia vahel "vahekorraleping" ehk kartell-leping. Sõprussuhteid häiris 1931. aasta aset leidnud vahejuhtum, kui vironus Begmann keeldus EÜSi liikmele Valkile satisfaktsiooni andmast. EÜS teatas seepeale Vironiale lepingu lõpetamisest. Näiteks võttis Vironia osa 1934. aasta juuni alguses toimunud Seltsi lipu 50. tegevusaasta pidustustest Otepääl, millesse teised EKLi korporatsioonid hästi ei suhtunud. Samuti jätkus ka kahe organisatsiooni vahel 1931. aastal alguse saanud rändkarika peale jalgpalli mängimine. EÜS võitis 1931 3:1, 1932 1:0, 1934 1:0 ning Vironia võitis 1933 4:1.

Tihedalt käidi läbi ka ratsarügemendiga, kus sõja ajal olid teeninud paljud viroonlased. Kaitseliidus, kuhu kuulumine oli kõikidele liikmetele kohustuslik, moodustas Vironia ühe kolmerühmalise kompanii.

Vironia liikmeskonnas moodustasid valdava osa juristid ja majandusinimesed. Vilistlaste seas oli ka palju Riia Polütehnikumi lõpetanud insenere.

1936 loodi korp! Vironia Tallinna koondis, et ka vastloodud Tallinna Tehnikaülikoolis inseneriharidust omandavad üliõpilased saaks liituda Vironia perega. Tallinna konvent võimaldas samuti Tallinnas resideerivail vilistlastel aktiivsemalt Vironia elust osa võtta.

1940, kui Nõukogude võim oli keelustanud üliõpilasorganisatsioonide tegevuse ja nende vara konfiskeerinud ning Tartus Veski tänav 13 asunud korporatsioonihoone andnud Eesti NSV Riigi Keskarhiivi Tartu osakonna kasutusse, kuulutati Vironia tegevus vägivaldselt lõppenuks. Tallinna ja Tartu konventide eestseisustele anti määramatuks ajaks volitused ning kõik lihtliikmed võeti vastu pärisliikmeteks.

Korp! Vironia paguluses

Pärast sõda olid Vironia liikmed pillatud laiali üle terve maailma. Sellest hoolimata asuti aktiivselt üksteisega kontakti otsima ja koonduma. Esimesed Vironia koondised loodi 1945 Rootsis ja Saksamaal, 1950. aastate alguseks olid loodud veel Inglismaa, Toronto, Montreali, New Yorgi, Los Angelese, Sydney ja Venezuela koondised. Vironia koondised paguluses ei muutunud vanade meeste mälestuste heietamise kohaks, vaid kuna pidevalt astus juurde ka uusi liikmeid, siis jätkati jõudumööda täisväärtusliku korporatiivse elu viljelemist.

Korp! Vironia taastamine Eestis

1980. aastate lõpp tõi tänu poliitiliste olude muutumisele ja sellest tulenenud rahva ühiskondliku aktiivsuse plahvatuslikule kasvule kaasa arvukate uute omaalgatuslike organisatsioonide tekke ja vanade Eesti Vabariigi aegsete organisatsioonide taasasutamise.

1987/1988. aasta vahetusel tekkis grupil valdavalt Tallinna Tehnikaülikoolis (toonases Tallinna Polütehnilises Instituudis) õppivail ja Tallinna Reaalkooli lõpetanud üliõpilastel idee luua oma organisatsioon, mille raames oleks võimalik ellu äratada unustusehõlma vajumas rahvuslikud aated, vanad tudengitraditsioonid ja seltskondlik elu. Tegevust otsustati alustada Üliõpilasselts Reaali nime all.

1988. aasta lõpul tekkisid loodaval Ü/S Reaalil kontaktid korp! Vironia vilistlaskoguga, mille tulemusena langetati ühine otsus taastada Ü/S Reaali liikmeskonna baasil korp! Vironia tegevus Eestis. 23. veebruaril 1989 kinnitas Tallinna Linna RSN TK korp! Vironia põhikirja, pidulik lipu pühitsemine ja avalik taasasutamine toimus Tallinnas 13. mail 1989.

Problemaatiliseks osutus Tartu koondise taastamine, kuna Vironia nimele konkureerisid kolm rivaalitsevat gruppi. Lahendus siiski leiti ja 6. oktoobril 1989 registreeriti korp! Vironia Tartu koondis Tartu Ülikooli Nõukogus.

Korp! Vironia tänapäeval

Vanad, enne sõda Vironiaga liitunud vilistlased jõudsid ära oodata aja, mil neil oli võimalik anda üle oma teadmised ja kogemused uuele põlvkonnale. Taasasutamisest möödunud paarikümne aasta jooksul on Tallinna ja Tartu konventide tegevus käima saanud ning noored vilistlased moodustavad Vilistlaskogu kandva jõu. Samuti liitub igal aastal Vironiaga toonaste taasasutajate järeltulijaid. Järjest rohkem keskendub tähelepanu sisulistele probleemidele, millele esimeste aastate jooksul ei olnud mahti mõelda. Vaimsuse ja organisatsiooni igapäevatöö uue kvaliteedi saavutamine on lähiaastate peamisteks eesmärkideks.

2000. aastaks renoveeriti ulatuslikult Tartu konvent, mille laiendamine ja renoveerimine jätkub ka tänapäeval. 2007. aasta sügissemestril alustas Tallinna konvent oma tegevust päris oma ruumides Uuel tänaval, kus viroonlaste kasutuses on vanalinna õdusate müüride vahel väikese sisehooviga suur kahekorruseline maja, mille renoveerimine ja korporatsiooniruumideks ümberehitamine viidi lõpule 2008 aasta sügiseks.

Kirjandus

• Edgar V. Saks. Ernst Enno üliõpilasaastad : korp. "Vironia" arhiivi valgusel. Tartu : [s.n.], 1935
• Korp! Vironia 1900–1950. Stockholm : [s.n.], 1951
• Album Vironorum. 1. Toronto: Korp! Vironia, 1975
• Korporatsioon "Vironia" Eesti Vabariigis 1918–1940. Toimetanud Nigul Virro, Valdeko Alajan, Jüri Elken. Toronto: Korp! Vironia ajalookomisjon, 1990
• Album Vironorum. II. Tallinn: Korporatsioon "Vironia", 2000
• Korporatsioon Vironia 100. Toronto: Korp! Vironia, 2004
• Hillar Palamets O alte Burschebherrlichkeit...: üliõpilaste elust ja olmest keiserlikus Tartu Ülikoolis 1802–1917 Ilo 2008 ISBN 9789985578759
• Helmut Piirimäe, Toomas Hiio ja Matti Maasikas Spes patriae: üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid Eestis Olion 1996 ISBN 5460002176
• Vivat Academia : üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid Eestis Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus 2007 ISBN 9789985902257
• Vivat, crescat, floreat alma mater! : pildialbum ja lühiülevaade Tartu Ülikooli üliõpilasorganisatsioonide tegevusest : pühendatud Tartu Ülikooli 375. aastapäevale Aasta Raamat 2007 ISBN 9789985983300