Vikipeedia

Keila-Joa mõis

Keila-Joa mõis (saksa keeles Schloß Fall) oli rüütlimõis (1844. aastast fideikomiss) Keila kihelkonnas Harjumaal.

Mõisa peahoone septembris 2018
Droonivideo Keila joast, mõisast ja ümbruskonnast (juuni 2022)

Nüüdisajal jäävad kunagise mõisa maad Lääne-Harju ja Harku valla territooriumile Harju maakonnas. Mõisa süda asus Keila-Joal.

Mõisa teke ja ajaluguRedigeeri

Hilisemad mõisa alad kuulusid varem Saksa Ordu Tallinna komtuurkonna koosseisu.[1] Ordu rajas oma Keila ametkonda veski (Mühle zum Falle), mille ordumeister Heinrich von Galen läänistas 1555. aastal Hans Nykerckile (Neukirchen). 1586. aastal kuulus veski koos viie adramaaga Hinrich ja Hans Nykirckele.[2]

 
Keila-Joa mõis (1840)
 
Keila-Joa mõis (1840)

Keila-Joa mõis rajati arvatavasti 17. sajandi alguses ning kuulus esmalt Wrangellide Kohila harule. 1763. aastal ostis mõisa Berend Heinrich von Tiesenhausen, kes pantis selle 1764. aastal Tallinna raehärra ja justiitsnõunik Arnold von Dehnile (1712–1798). Seejärel vahetusid mõisa pandiomanikud tihti. Lühikest aega (1794–1804) oli pandiomanik major Karl Gustav von Wrangell, 1804.–1805. aastal Tallinna garnisoni komandant krahv Paul von Tiesenhausen ja 1806.–1809. aastal kindralleitnant Reinhold Wilhelm von Pohlmanni minia paruness Anna Christine von Pohlmann (snd Fersen). Tema lahutatud abikaasalt, Kodila mõisnikult Otto von Pohlmannilt, ostis 1809. aastal pandi rüütelkonna pealik Jakob Georg von Berg. Tema loovutas pandi 1827. aastal Venemaa sõjaväelasele ja riigitegelasele, peatsele krahvile (alates 8. novembrist 1832) Alexander von Benckendorffile, kelle mõis ka samal aastal kinnistati pärusomandina.

A. Benckendorff lasi ehitada esindusliku mõisakeskuse. 1833. aastal valmis uus härrastemaja, mille sisseõnnistamisel 27. mail viibis ka keiser Nikolai I koos abikaasaga. Senati ukaasiga 21. oktoobrist 1837 asutati Keila-Joa majoraatvaldus, mille koosseisu kuulusid lisaks Keila-Joa mõisale alates 1844. aastast ka naabruses asuvad Meremõisa ja Käesalu rüütlimõis.

Parun Alexander Benckendorff oli Keiser Nikolai I ajal Vene riigi salateenistustalituse juht, kes sai baltisaksa kasvatuse. Keila-Joa mõisa miljöö kuulus baltisaksa kultuuriareaali. Omal ajal ilustas Keila-Joa lossiuste pronkskäepidemeid Benckendorffide deviis "Perseverance" - "püsivus". Keila-Joa lossi jõepoolse fassaadi sammaste all asus pronksbareljeef, mis kujutas allegooriliselt Amsterdami Napoleoni vägedest vabastamist 1813.aastal Beckendorffi juhtimisel. Beckendorffi juhitud salateenistuse kõige märkimisväärsemaks episoodiks kujunes poeet A.Puškini kümmekond aastat kestnud ja traagiliselt lõppenud duellini viinud tagakiusamine.[3]

12. detsembril 1869 läks mõis krahv Alexander von Benckendorffi tütre Maria (1820–1881) ja tema abikaasa, vürst Grigori Petrovitš Volkonski (1808–1882), omandisse. 1881. aastal päris fideikomissi nende poeg, vürst Pjotr Grigorjevitš Volkonski.

Volkonskite kätte jäi mõis kuni 1919. aasta maareformi järgse võõrandamiseni. Mõisa viimane omanik oli vürst Grigori Petrovitš Volkonski (1870–1940).[4]

ArhitektuurRedigeeri

 
Keila-Joa mõis (juuni 2022)

Neogootika oli historitsismi ajajärgul kõige rohkem seotud nn. uute ruumiseaduste tekkega. Keila-Joa oli üks esimesi mõisaansambleid, mille arhitektuurilises lahenduses ilmnes uus suhtumine gootikasse.[5]

Pööre klassitsismilt historitsismile hõlmas kõike üldistest ansambliplaneerimise põhimõtetest kuni tubade mööblipaigutuseni välja. Uus ettekujutus interjööri ilust pidi väljenduma selle rikkalikkuses. Neogootikast kujunes 19.sajandi arhitektuuri olulisim suund, mis vastandas ennast klassitsismile, sümboliseeris püüdu kammerlikuma, individualiseerituma arhitektuurikeskkonna järele.[6]

Alexander von Beckendorffi jaoks, kes oli selle valduse ostnud 1827. aastal, oli Keila-Joa omandamisel määrav selle paiga ilu. Madame Beckendorff on tunnistanud, et eriti ilusa vaate saavutamiseks rajasid nad elamu täiesti uude kohta, kuigi oli võimalus kasutada olemasolevaid hooneid. Sellest pidi tulema bellevue – maastikul paiknev tähis ja kõige parema vaatega koht. Maastiku maalilisus oli ka määravaks teguriks romantilisemale arhitektuurikäsitlusele, uus loss kerkis kui keskaegne rüütlipesa. Vastavalt tollastele moodsatele arhitektuurikäsiraamatutele tuli valida hoone stiili vastavalt maastikule.[5]

MõisaansambelRedigeeri

HärrastemajaRedigeeri

Keila-Joa puhul tundub minevikuarhitektuuri jäljendamise püüd olevat justkui omaette eesmärk, nii välis- kui ka siselahendustes on ühendatud võimalikult palju ajaloolisi gooti detaile: sakmelise ülaäärega kaheksatahuline torn, värviliste ruutudega teravkaaraknad, uste kohal kantslibaldahhiini meenutavad malmräästad, frontoonidel suguvõsavapid jne. Hoone üldsiluett on rahutu, kõrge torn lõhub tasakaalu. Siiski on hoone põhiplaanilt sümmeetriline, klassitsistliku hoonekehandiga. Ajalooliste prototüüpidega opereerimise viis peegeldas tollase arhitektuuri taset, jäljendused sündisid meelevaldsetena. Arhitekt oli läbi töötanud kõikide ruumide uksed, valgustid, seinapaneelid. Ka mööbel oli põhjalikult ja stiilipuhtalt valitud, isegi klaver oli uusgooti stiilis. Tulemuseks oli rahutu ja mitmekihiline, kuid maaliline kooslus, kus valitses kõikide maitsete segu.[5]

Keila-Joa härrastemaja projekti koostas Peterburi arhitekt Andreas Stackenschneider. Hoone ehitati joa kõrvale Keila jõe paremkaldale, tagaküljega vastu jõge. Härrastemaja oli üks esimesi uusgooti stiilis hooneid Eestis. Maja valmis 1833. aastal. Andrei Ivanovits Stackenscheider oli mõisat projekteerima asudes 1831. aastal noor ja tundmatu, olles selleks ajaks ainult paar aastat Peterburi Iisaku kiriku ehituskomitees ametis olnud. Hiljem kujunes temast 19. sajandi Venemaa arhitektuuri keskseid kujusid. Uus loss valmis Keila-Joal 1833. aasta kevadel ja 1835. aastal püstitati viimase suurema hoonena külalistemaja.[5]

Lameda katusega kahekorruselist kivihoonet iseloomustavad teravkaaraknad ning ehitise tagakülje nurgas kõrguv sakmelise rinnatisega torn. Fassaadist eenduvad külgrisaliidid, milles kummaski paikneb sissepääs. Risaliitide frontoone kaunistasid Benckendorffide vapid. Mõisahoone uste kohal paiknevad pitsilised malmist baldahhiinkatused. Tagakülje vasakpoolne osa on tugevalt eenduv ning selle teine korrus oli kujundatud lahtise pitsilise rõduna. Prototüüpe Keila-Joa puhul on raske leida, kuigi gootikast olid paljud selleaegsed autorid inspireeritud. Tähtis osa oli Briti arhitektidel, kuid lähedasim eeskuju oli 1829. aastal Peterhofis valminud tsaari suvemaja, mille oli kavandanud britt Adam Menelaws. Keila-Joa sarnanes sellega lausa detailideni, näiteks pitsilise stukkdekoori poolest. Keiserliku suvila eesmärgiks oli uusgootika aristokratiseerimine ja populariseerimine.[5]

  • Sisevaade, 2015

  • Sisevaade, 2015

  • Von Benckendorffi kabinet, 2015

  • Härrastemaja tagakülg, 2015

KõrvalhoonedRedigeeri

Ka kõrvalehitistel jätkati samasugust uusgooti joont, näiteks sakmelise ülaäärega ja kahuritega varustatud karjatallid meenutasid kindlusehitisi, sepikoda pidi jätma mulje keksaegsest tornlinnusest, seepärast ehitati see väljastpoolt murenenud varemena. Ka varasemaid ehitisi täiendati teravkaarakende ja peenetipuliste tornidega.[5]

Lisaks peahoonele rajati ka esinduslik kõrvalhoonete kompleks. Mõisasüdamesse viis 400-meetrine tee, mis suundus Rannamõisa–Laulasmaa–Klooga teelt otsa härrastemaja keskteljele. Tee ääres paiknesid keskaegseid linnuseid meenutavad sisehooviga talli- ja aidakompleksid. Talli ja karjakastelli vahelisele sihiteele ehitati väike väravahoone koos kenade malmpostidega. Mõisa härrastemaja ees asus auring.

Ülejäänud kõrvalhooned jäid härrastemajast nii põhja kui ka lõuna poole. Silmapaistvamaid neist on omapärane haritorniga köögihoone joa kõrval, uusgooti stiilis kasvuhoone ja külalistemaja. Härrastemajast 350 meetri kaugusele jääv sepikoda oli kujundatud samuti keskaegset kindlust meenutavana. Territooriumil asus ka kirik Zachariase ja Jelizaveta kirik (vene k. Св. Праведныхъ Захарія и Елисаветы).

Üle jõe viis kaarjas malmsild ning jõe teisele kaldale rajati suur metsapark. Selles paiknesid ka Meremõisa mõisa valmimata peahoonest kujundatud romantilised varemed.

  • Töölistemaja

  • Külalistemaja, kabel

  • Mõisa köök

  • Kasvuhoone

  • Mõisa sepikoja varemed

  • Meremõisa mõisa peahoone varemed

  • Keila-Joa mõisa härrastemaja (juuni 2022)

ParkRedigeeri

Keila-Joa mõisa park on looduskaitse all alates 5. juunist 1959 kui "looduslikult kaunis park Keila jõe kaldal, kus esineb rida huvitavaid eksoote". Keila-Joa mõisa pargi territooriumile jääb kaitstav looduse üksikobjekt Keila juga. 2021. aastal lõpetati mõisapargi külastustaristu rekonstrueerimine, mille käigus valgustati ka Keila juga ning renoveeriti Meremõisa mõisa peahoone varemed.[7] Meremõisa mõisa peahoonet ei ehitatud kunagi valmis. Üheks põhjuseks arvatakse olevat mõisa peahoone ebasoodsat asukohta kõrgel Keila jõe kaldal. Jõe looked liiguvad erosiooni tõttu ajas, mistõttu sattus ohtu ka ehitamisel olnud Meremõisa mõisa peahoone. Varemeid külastades on näha, et osa varemetest on juba varisenud.

Pargiarhitektuur mängis mõisaansambli terviklikkuses tähtsat rolli. Romantiline suhestumine loodusesse iseloomustas kogu 19.ndat sajandit. Ideaalseks peeti parki, kus ühtaegu oleks näha nii inimkätega tehtut kui metsikut, kus kultuurimaailm peegelduks loodusmaailma taustale. Tolle aja kõige mõjukamad pargid paigutuvad romantilisse maastikku. Keila-Joa 80,2 ha suuruses pargis, mis oli orienteeritud korraga nii merele kui jõele,  määrasid jõesängi kulg, maastiku tõusud ja langused rohkete paviljonide, sildade ja monumentide asukoha. Kõik oli loomulik ja ühteaegu kunstlik. Romantiliste varemete rajamiseks oli ära kasutatud ka poolelijäänud Meremõisa härrastemaja müürid.[6]

KalmistuRedigeeri

Keila-Joa mõisa kalmistu jääb mõisa südamest linnulennult umbes 0,9 km läände.

Sundvõõrandamisjärgne saatusRedigeeri

 
Mõisa peahoone juulis 2011
 
Mõisa peahoone juulis 2012

Pärast sundvõõrandamist kuulus osa mõisasüdamest Eesti Välisministeeriumile ja osa vürst Grigori Petrovitš Volkonskile. 1940. aastast alates oli mõis sõjaväe kasutada. Esialgu Nõukogude sõjaväe kasutuses, siis Saksa armee luurekooli valduses ja lõpuks taas Nõukogude armee käes.

Taasiseseisvumise järel, taas välisministeeriumi valduses olnud Keila-Joa kompleks, anti Riigi Kinnisvara ASile üle 2005. aasta oktoobris ja seda on mitmel korral pandud müüki, kuid enampakkumine on iga kord nurjunud. 2007. aastal oli plaan rajada Keila-Joale presidendi residents, kuid rahapuuduses katkestati see plaan kuni riigi 2009.–2012. aasta eelarvestrateegia täpsustumiseni.[8] Siiski sõlmiti juba 27. mail 2010 leping umbes viiele hektarile vähenenud mõisasüdame ja sinna juurde kuuluvate ehitiste müümiseks eraisikuile.[9] Juba samal aastal asus uus omanik, OÜ National Heritage Foundation, mille eestvedaja on Andrei Dvorjaninov, ajahambast puretud ja unarusse jäetud mõisa taastama.

Nüüdisajal on viie hektari suurusel kinnistul säilinud lisaks mõisa peahoonele ka väravahoone, tall, karjakastell, külalistemaja koos kabeliga, kelder, aia piirdemüür ja park.[10] Paljud neist ehitistest on ümber ehitatud või rüüstatud, algupärast on säilinud väga vähe. Restaureerimisel kasutati arhitekti ajaloolisi jooniseid ja nende alusel on teatud ruumid taastatud, aga suurem osa ruumidest on ajalooliste näidete alusel. Mõisas asub majutusasutus ja restoran.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. ↑ Baltisches historisches Ortslexikon. Teil I. Estland (einschließlich Nordlivland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1985, lk 75.
  2. ↑ Pirang, Heinz. Das baltische Herrenhaus. III. Teil. Die neuere Zeit seit 1850. Riga: Verlag Jonck & Poliewsky, 1930, lk 46.
  3. ↑ Blankin Salmin, Pilvi (2011). Kadunud maailm. Keila-Joa-unustatud ja unustamatu. Tallinn: OÜ Greif. Lk-d 14–18. ISBN 978-9949-21-990-2.
  4. ↑ "Harjumaa Muuseum: Kuulsaid mõisnikke: Grigori Petrovitš Volkonski (1870–1940)". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. september 2008. Vaadatud 16. mail 2009.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Hein, Ants (2019). Eesti kunsti ajalugu.4.1840-1900. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk-d 335–337. ISBN 978-9985-9600-0-4.
  6. ↑ 6,0 6,1 Hein, Ants (2003). Eesti mõisaarhitektuur. Historitsismist juugendini. Tallinn: Hattorpe. Lk-d 27–32. ISBN 9985-9073-2-9.
  7. ↑ Keila-Joa mõisapargi külastustaristu rekonstrueerimine. Inseneribüroo Urmas Nugin OÜ, vaadatud 11.08.2021.
  8. ↑ "Presidendi kantselei loobub lähiaastatel Keila-Joale Vabariigi Presidendi residentsi rajamisest". 24.04.2008.
  9. ↑ "Keila-Joa lossil uued eraisikutest omanikud". 27.05.2010.
  10. ↑ Kadi Alatalu: RKAS püüab taaskord leida omanikku Keila-Joa mõisale, ERR Uudised 28.03.2010

KirjandusRedigeeri

  • Baltisches historisches Ortslexikon. Teil I. Estland (einschließlich Nordlivland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1985, lk 75.
  • Blankin-Salmin, Pilvi. Kadunud maailm. Tallinn: 2011. ISBN 978-9949219902.Lk. 14-18
  • Keila-Joa mõisa viinaköögist sai kodu. − Eesti Ekspress. 14.03.2008 [1].
  • Keila-Joa valitsuse liigete suvituskohana. − Vaba Maa. Nr 155. 4. juuli 1935. Lk 4.
  • Kuuskema, Jüri. Keila-Joa belle vue : [lossihoonete rajamine]. − Aed. 1/2002. Lk 16–19.
  • Mälestusi ja ülestähendusi Keila-Joa mõisa ajaloost. Koostaja Helgi Rõõmussaar. Tallinn: Mixi Kirjastus, 2006. lk.8-12
  • Paucker, Carl Julius. Ehstlands Landgüter und deren Beziter zur Zeit der Schweden-Herrschaft. I. Harrien. Reval: Druck und Verlag der Gresselschen Buchdruckerei, 1847. Lk 43-44.
  • Pirang, Heinz. Das baltische Herrenhaus. III. Teil. Die neuere Zeit seit 1850. Riga: Verlag Jonck & Poliewsky, 1930. Lk 46.
  • Stavenhagen. Wilhelm Siegfried. Album Ehstländischer Ansichten / gezeichnet und herausgegeben von Wilhelm Siegfried Stavenhagen ; in Stahl gestochen und gedruckt von G. G. Lange; mit erläuterndem Text von verschiedenen Verfassern. Mitau: im Selbstverlag des Herausgebers, 1867 (2. trükk Gelting: Artus-Verlag, 1966) ESTER Digitaalselt: kaadrid 10, 11, 110–122
  • Särg, Alo. Harjumaa mõisad. Tallinn: Argo, 2006. Lk 53-59.
  • Veetamm, Agu. Tallinnast Keila-Joale. Tallinn: Maalehe Raamat, 2001.Lk.28-34
  • Волконский, С. М. Мои воспоминания. М. : Искусство, 1992.Lk.15-21

VälislingidRedigeeri

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Keila-Joa_mõis&oldid=6392594"