Keila-Joa mõis

Mõisa peahoone septembris 2018

Mõisa peahoone juulis 2012

Mõisa peahoone juulis 2011

Keila-Joa mõis (saksa keeles Schloß Fall) oli rüütlimõis Keila kihelkonnas Harjumaal.

Nüüdisajal jäävad kunagise mõisa maad Lääne-Harju ja Harku valla territooriumile Harju maakonnas. Mõisa süda asus Keila-Joal.

Ajalugu

Asutamisest sundvõõrandamiseni

Keila-Joa mõis rajati arvatavasti 17. sajandi alguses ning kuulus esmalt Wrangellide Kohila harule. 1763. aastal ostis mõisa Berend Heinrich von Tiesenhausen, kes pantis selle 1764 Tallinna raehärra ja justiitsnõunik Arnold von Dehnile (1712–1798). Seejärel vahetusid mõisa pandiomanikud tihti, lühiajaliselt 1794–1804 oli pandiomanik major Karl Gustav von Wrangell, 1804–1805 Tallinna komandant krahv Paul von Tiesenhausen ja 1806–1809 kindralleitnant Reinhold Wilhelm von Pohlmanni minia paruness Anna Christine von Pohlmann (sünd. Fersen), kelle lahutatud abikaasalt Kodila mõisnik Otto von Pohlmannilt ostis 1809. aastal pandi rüütelkonna pealik Jakob Georg von Berg. Tema loovutas pandi 1827. aastal Venemaa sõjaväelasele ja riigitegelasele, peatsele krahvile (alates 8. novembrist 1832) Alexander von Benckendorffile, kelle mõis ka samal aastal kinnistati pärusomandina.

Benckendorff lasi mõisakeskuse ehitada esinduslikult välja. 1833. aastal valmis uus härrastemaja, mille sisseõnnistamisel 27. mail viibis ka keiser Nikolai I koos abikaasaga. Senati ukaasiga 21. oktoobrist 1837 asutati Keila-Joa majoraatvaldus, mille koosseisu kuulus lisaks Keila-Joa mõisale alates 1844 aastast veel ka naabruses asuvad Meremõisa ja Käesalu rüütlimõis.

12. detsembril 1869 läks mõis krahv Alexander von Benckendorffi tütre Maria (1820–1881) ja tema abikaasa, vürsti Grigori Petrovitš Volkonski (1808–1882) omandisse. 1881. aastal päris fideikomissi nende poeg, vürst Pjotr Grigorjevitš Volkonski.

Volkonskite kätte jäi mõis kuni 1919. aasta maareformi järgse võõrandamiseni. Mõisa viimane omanik oli vürst Grigori Volkonski (1870–1940).

Sundvõõrandamisjärgne saatus

Pärast sundvõõrandamist kuulus mõisasüda osaliselt Eesti Välisministeeriumile ja osaliselt vürst Grigori Petrovitš Volkonskile. 1940. aastast alates oli sõjaväe kasutada. Esialgu Nõukogude sõjaväe kasutuses, siis Saksa armee luurekooli valduses, edasi taas Nõukogude Armee käes.

Nüüdisajal on viie hektari suurusel kinnistul säilinud lisaks mõisa peahoonele ka väravahoone, tall, karjakastell, külalistemaja koos kabeliga, kelder, aia piirdemüür ja park. Paljud neist ehitistest on ehitatud ümber või rüüstatud.

Taasiseseisvumise järel taas välisministeeriumi valduses olnud Keila-Joa kompleks anti Riigi Kinnisvara ASile üle 2005. aasta oktoobris ja seda on mitmel korral pandud müüki, kuid enampakkumine on iga kord nurjunud. 2007. aastal oli plaan rajada Keila-Joale presidendi residents, kuid rahapuuduses külmutati ka see plaan kuni riigi 2009.–2012. aasta eelarvestrateegia täpsustumiseni. Siiski sõlmiti juba 27. mail 2010 leping umbes 5 hektarile kahanenud mõisasüdame ja sinna juurde kuuluvate ehitiste müümiseks eraisikuile. Juba samal aastal asus uus omanik – OÜ National Heritage Foundation, mille eestvedajaks Andrei Dvorjaninov, taastama ajahambast puretud ja unarusse jäetud mõisa. Vaata www.schlossfall.com

Mõisaansambel

Härrastemaja

Härrastemaja tagakülg, 2015

Keila-Joa härrastemaja projekti koostas Peterburi arhitekt Andreas Stackenschneider. Hoone ehitati joa kõrvale Keila jõe paremkaldale, tagaküljega vastu jõge. Härrastemaja oli üks esimesi uusgooti stiilis hooneid Eestis. Maja valmis 1833.

Lameda katusega kahekorruselist kivihoonet iseloomustavad teravkaaraknad ning ehitise tagakülje nurgas kõrguv sakmelise rinnatisega torn. Fassaadist eenduvad külgrisaliidid, millest kummaski paikneb sissepääs. Risaliitide frontoone kaunistasid Benckendorffide vapid. Mõisahoone uste kohal paiknevad pitsilised malmist baldahhiinkatused. Tagakülje vasakpoolne osa on tugevalt eenduv ning selle teine korrus oli kujundatud lahtise pitsilise rõduna.

• 

  Sisevaade, 2015

• 

  Sisevaade, 2015

• 

  Von Benckendorffi kabinet, 2015

Kõrvalhooned

Lisaks peahoonele rajati ka esinduslik kõrvalhoonete kompleks. Mõisasüdamesse viis 400-meetrine tee, mis suundus Rannamõisa–Laulasmaa–Klooga teelt otsa härrastemaja keskteljele. Tee ääres paiknesid keskaegseid linnuseid meenutavad sisehooviga talli- ja aidakompleksid. Talli ja karjakastelli vahele sihiteele ehitati väike väravahoone koos kenade malmpostidega. Mõisahoone ees asus auring.

Ülejäänud kõrvalhooned jäid härrastemajast nii põhja kui lõuna poole. Silmapaistvamaid neist on omapärane haritorniga köögihoone joa kõrval, uusgooti stiilis kasvuhoone ja külalistemaja. Mõisahoonest 350 meetri kaugusele jääv sepikoda oli kujundatud samuti keskaegset kindlust meenutavana.

Üle jõe viis kaarjas malmsild ning jõe teisele kaldale rajati suur metsapark. Selles paiknesid ka Meremõisa mõisa valmimata peahoonest kujundatud romantilised varemed.

• 

  Töölistemaja

• 

  Külaliste maja, kabel

• 

  Mõisa köök

• 

  Kasvuhoone

• 

  Mõisa sepikoja varemed

• 

  Meremõisa mõisa varemed

• 

  (1840)

• 

  (1840)

Kalmistu

Keila-Joa mõisa kalmistu jääb mõisa südamest linnulennult umbes 0,9 km läände.

Vaata ka

• Keila-Joa mõisa vesiveski
• Keila-Joa kiigesild
• Keila-Joa rippsild

Kirjandus

• Wilhelm Siegfried Stavenhagen: Album Ehstländischer Ansichten / gezeichnet und herausgegeben von Wilhelm Siegfried Stavenhagen ; in Stahl gestochen und gedruckt von G. G. Lange; mit erläuterndem Text von verschiedenen Verfassern. Mitau: im Selbstverlag des Herausgebers, 1867 (2. trükk Gelting: Artus-Verlag, 1966) ESTER Digitaalselt: kaadrid 10, 11, 110–122
• Keila-Joa valitsuse liigete suvituskohana. Vaba Maa, 4. juuli 1935, nr. 155, lk. 4
• Sergei Mihhailovitš Volkonski Фалль. Волконский С. М. Мои воспоминания : в 2 т. / Князь Сергей Волконский. – М. : Искусство, 1992. – (Театральные мемуары).
• Agu Veetamm. Tallinnast Keila-Joale. Maalehe Raamat, Tallinn 2001
• Jüri Kuuskemaa. Keila-Joa belle vue : [lossihoonete rajamine] // Aed, 1/ 2002, lk 16–19
• Mälestusi ja ülestähendusi Keila-Joa mõisa ajaloost (koostaja Helgi Rõõmussaar). Mixi Kirjastus, Tallinn 2006
• Keila-Joa mõisa viinaköögist sai kodu, Eesti Ekspress 14.03.2008
• Pilvi Blankin-Salmin. "Kadunud maailm". Tallinn: 2011. ISBN 978-9949219902.
• Särg, Alo. Harjumaa mõisad. Tallinn: Argo, 2006. Lk 53-59.

Välislingid

• Keila-Joa mõisast Eesti mõisaportaalis
• Keila-Joa mõis rahvusarhiivi kinnistute registris
• Фалль, дивный Фалль…
• Keila-Joa lossi taassünd
• Schlossfall.com
• Keila-Joa mõis. Muinsuskaitseameti digiteeritud arhivaalid.