Vikipeedia

Karpaatide-Ukraina Vabariik

(Ümber suunatud leheküljelt Karpaatia Ukraina)

Karpaatide-Ukraina Vabariik, kaasaegses kirjanduses tuntud ka kui Ruteenia, oli Tšehhoslovakkia lagunemisel tekkinud ja mõned päevad iseseisvana toiminud riik. Ruteenia oli Tšehhoslovakkia koosseisus märkimisväärse autonoomia saavutanud juba 1938. aasta lõpul, mistõttu olid regioonil Tšehhoslovakkia riikluse hävides 15. märtsil 1939 olemas riiklikud institutsioonid, et iseseisvuse saaks kohe välja kuulutada. Karpaatide-Ukraina omariiklus ei püsinud aga kaua – juba iseseisva riigi väljakuulutamise päeval tungisid riiki Ungari väed, kes suutsid 18. märtsiks kogu vabariigi ala okupeerida.

Karpaatide-Ukraina Vabariik

Карпатська Україна
14.03.1939–18.03.1939
Ruteenia Euroopas 16.03.1939
Valitsusvorm Vabariik
President Augustin Vološin
Pealinn Hust
Rahvaarv u 600 000 elanikku
Ajalugu ja sündmused
14.03.1939 Karpaadi-Ukraina iseseisvuse väljakuulutamine
18.03.1939 Karpaadi-Ukraina lõplik vallutamine
Riigikeeled ukraina keel
Peamised keeled russiini keel
Hümn Ще не вмерла України
Eelnev Järgnev
Tšehhoslovakkia Ungari Kuningriik

Karpaatide-Ukraina seostas end oma iseseisvuse ajal tugevalt Ukraina rahvusidentiteediga ning omariikluse väljakuulutamisel lootis riigi juhtkond kunagi enda alla ühendada kogu "Suur-Ukraina".[1] Tegemist oli viimase katsega luua kahe maailmasõja vahel iseseisvat Ukraina riiki. Karpaadi-Ukraina kasutas Ukraina riigi sümboolikat: nii kollane-sinine lipp (erinevalt tavalisest sini-kollasest) kui ka kolmhark olid laialdaselt levinud ja kasutuses kogu regioonis.[2]

Nimi muuda

Karpaatide-Ukraina Vabariigi kohta on läbi ajaloo kasutatud mitut nime. Kõige levinum nimi oli Ruteenia – ladina algupäraga nimi, mis algul tähistas Vene alasid, aga aja jooksul jäi tähistama vaid Tšehhoslovakkia kätte jäänud idaslaavi keeli rääkivaid alasid. Tšehhoslovakkias oli aastatel 1918–1938 kasutusel ka nimi Karpaatide Venemaa (harvem Karpaadi-Vene), millele kohaliku rahvusliku ärkamise ajal kerkis esile ka alternatiiv Karpaatide-Ukraina (või Karpaadi-Ukraina).[3][4] Mõnikord pandi need kokku nimekujuks Karpaatide Ruteenia.[5][6]

Tänapäeval on ala levinuim nimi Taga-Karpaatia samanimelise oblasti järgi Ukrainas.

Ajalugu muuda

Eellugu muuda

 
Karpaadi-Ukraina ambitsioonid Päewalehes (11.12.1938)

Pärast esimest maailmasõda said ruteenid võimaluse enesemääramiseks ja oma kongressil 19. novembril 1918 otsustati liituda autonoomse osana Tšehhoslovakkia koosseisu.[7] Regioonis moodustasid enamuse russiinid (tollal tuntud ka kui "ruteenid", umbes 2/3 Ruteenia rahvastikust), kelle rahvuslik taju kohati ühtis ukraina omaga. Tegemist oli võrreldes ülejäänud Tšehhoslovakkiaga suhteliselt vähearenenud regiooniga, kus veel kuni pooled elanikud olid kirjaoskamatud, tööstus ei olnud välja arenenud ja põlluharimismeetodid olid sedavõrd algelised, et isegi 1920. aastatel pidi Punane Rist pingutama, et regioonis näljahäda ei tekiks.[3] Tšehhoslovakkia investeeris regiooni arendamisesse: arendas välja korraliku infrastruktuuri ning ehitas üles metsamajanduse (pool Ruteeniast oli metsaga kaetud), mistõttu näljahäda oht regioonis vähenes.[2]

Kui tšehhide jaoks oli Müncheni kokkulepe oluline kaotus, siis slovakkide ja ruteenide jaoks oli see võimalus päris autonoomia saada. Esimese Viini vahekohtu ajal nõudsid Ungari ja Poola lisaks Lõuna-Slovakkiale ka Ruteenia alade Ungariga liitmist. Lõpliku otsuse tegemine jäeti aga kohalikele. 1938. aasta 8. oktoobril kogunesid Ruteenia parlamendi esindajad ja otsustasid jääda Tšehhoslovakkia koosseisu, nõudes see-eest sama suurt autonoomiat, nagu oli saanud Slovakkia.[8] Siiski anti Ungarile koos ülejäänud Lõuna-Slovakkiaga üle ka Taga-Karpaatia lõunapoolsed alad, sealhulgas regiooni ajalooline pealinn Ungvár, mistõttu autonoomsel Karpaadi-Ukrainal ei olnud ühtegi linna, kus elanikke oleks olnud palju – suurimas linnas Hustis oli elanikke umbes 25 000. Selle lahendusega Poola rahule ei jäänud ja ei tunnustanud ülejäänud Tšehhoslovakkia iseseisvuse perioodi vältel Karpaatide Ruteeniat, toetas kohalikke ungarimeelseid poliitikuid ning utsitas Ungarit regiooni okupeerima. Poola võitles autonoomse Karpaatide-Ukraina vastu, sest kartis iseseisva ukrainameelse riigi teket oma piiril, mis sooviks Poola Galiitsiat endaga ühendada. Samuti oli Poolal hirm, et Saksamaa võib regiooni kasutada, et õigustada Poola sissetungi "ukrainlaste vabastamiseks."[5][9]

Autonoomia ajal käis Ruteenia aladel sisemine heitlus nn russofiilse, ukrainofiilse ja ungarofiilse suuna vahel. Russofiilid soovisid regioonis arendada vene kultuuri, ukrainofiilid soovisid arendada ukraina kultuuri ja ühendada Ukraina alad ning ungarofiilid soovisid regiooni liitumist Ungariga. Esimest autonoomia valitsust juhtis russofiilne Ungariga ühinemist sooviva Andrei Brodii, kes püsis võimul kokku 15 päeva. Pärast Brodiit võimule saanud Augustin Vološin oli ukrainofiilse suuna esindaja.[6]

Autonoomia ajal rajati Ruteenia politsei, sõjavälised üksused Sitši nime all ja esimene raadiojaam.[10] 12. veebruaril toimusid esimesed parlamendivalimised, valimiste jaoks moodustati küll vaid üks nimekiri. Seim kogunes 2. märtsil Husti Ukraina Gümnaasiumi võimlasaalis.[2]

11. märtsil saatis Tšehhoslovakkia Vabariigi president autonoomse Slovakkia valitsuse laiali ja okupeeris öösel olulisemad strateegilised linnad ja hooned, sealhulgas ka Karpaatide-Ukraina pealinna Husti. Tšehhidel ei olnud siiski piisavalt vägesid, et kogu regiooni okupeerida ja väljaspool pealinnu saatsid võimu täide ukrainlaste ja slovakkide sõjavälised organisatsioonid. Praha valitsus nimetas Tšehhi kindrali Lev Prchala Ukraina siseministriks, aga ta ei saanud kohapeal võimu üle võtta, sest ametist tagandatud Ruteenia ministri Julian Revay kantseleiülem keeldus Revay äraolekul ruume üle andmast.[11]

14. märtsil Tšehhoslovakkia lagunes: Slovakkia kuulutas iseseisvuse ja Tšehhist tehti Saksamaa protektoraat. Samuti esitas Prahale ultimaatumi Ungari, nõudes, et Praha valitsus oma väed Ruteeniast välja viiks. Praha valitsus võttis ultimaatumi vastu ja Ungari väed tungisid Karpaadi-Ukrainasse 40 000 mehega, samal ajal kui autonoomne regioon end iseseisvaks kuulutas.[6][12]

Iseseisvus muuda

14. märtsil 1939 kell neli pärastlõunal kuulutas Karpaadi-Ukraina enese iseseisvaks valitsuse koosolekul, milles osalesid ka Karpaadi-Ukraina erakonnad ning sõjaväliste organisatsioonide esindajad. Kindral Gvatekil paluti asuda Karpaadi-Ukraina relvajõudude etteotsa ning moodustati uus valitsus, mille koosseis oli järgmine.[13]

 
Iseseisva Ruteenia piirid (rohelise taustaga)
Karpaatide-Ukraina I valitsus[14]
Peaminister Augustin Vološin
Rahaminister Julian Braskaiko
Sõjaminister Stefan Klocurak
Rahva tervishoiu minister Mõkola Dolimaj
Siseminister Jurii Berevusnik
Välisminister Julian Revay

Ruteenia peaminister Augustin Voloshin pöördus Saksamaa ja Itaalia kui Viini vahekohtu otsuse garantriikide poole, paludes abi sissetungivate Ungari vägede vastu. Võib arvata, et Ruteenia lootis saada sarnast positsiooni Slovakkiaga Saksa de facto kaitse all, kuid Hitler Karpaadi-Ukraina abipalvele ei vastanud, kuna oli lubanud 11. märtsil Ungaril regiooni okupeerida. Sama päeva õhtul pöördus välisminister Saksa saadiku poole Prahas, informeeris teda uue riigi tekkest ja esitas ametliku abipalve. Ka see palve jäi vastuseta.[14][15]

Samuti esitati Prahale palve, et kindral Prchala Ruteenia siseministri kohalt tagasi kutsutaks ning et Tšehhi väed Karpaatide-Ukrainast lahkuks. Praha palvele ei reageerinud ning esialgu võitlesid Tšehhoslovakkia väed nii Ungari vägede vastu kui ka Ruteenia Sitši vastu. Tšehhi-Ruteenia lahingus hukkus 14 ukrainlast. 14. märtsi õhtul loobusid tšehhid vastupanust ning lahkusid Ruteeniast. Lisaks tšehhidele ja ungarlastele pidi Ruteenia valitsus oma esimesel iseseisvuspäeval maha suruma veel Ukraina Rahvuslaste Organisatsiooni mässukatse Sitšis, kes polnud rahul Vološini liialt rahumeelse juhtimisega. Ülestõusukatse suruti kergesti maha ja selle liidrid pagesid Rumeeniasse.[13] Päeva lõpuks oli Ungari okupeerinud ligi 30 küla ja alevikku.[12]

 
Ruteenia ainuke president Augustin Vološin
 
Värbamisposter Ruteenia Sitši

Esimene relvastatud konflikt Ungari-Ruteenia vägede vahel toimus 15. märtsi hommikul Tisza orus. Ungarlased võitsid küll lahingu, aga lahing ise muutus ukrainlaste iseseisvusvõitluse üheks sümboliks. 15. märtsi pärastlõunal kogunes Ruteenia Maapäev, et kinnitada Karpaatide-Ukraina iseseisvus ja valida riigile president. Kohale said tulla 22 saadikut. Iseseisvus kinnitati Maapäeval ning presidendiks valiti Augustin Vološin, kes seepeale loovutas peaministri koha välisminister Julian Revayle.[6] Uus valitsus saatis välisriikide valitsustele telegrammi, paludes tunnustada Karpaatide-Ukraina iseseisvust ning määrata nende riiki saadikud.[15] Karpaatide-Ukraina välisminister Revay tegi samuti katse saada välisriike sekkuma Ungari-Ukraina sõtta, saates kõigile Berliini välisesindustele telegrammi, paludes neil survestada Ungari valitsust lahendama konflikti diplomaatilisel teel[16] ning pakkudes oma riiki Saksamaa protektoraadiks. Sama päeva õhtuks saatis Saksamaa Husti konsulile vastuse, milles teatas, et arvestades olukorda, kus Ungari on juba suure osa Karpaatide-Ukrainast vallutanud, ei ole Saksamaa valmis protektoraati kehtestama. Ka Ungariga võttis Vološin ühendust, paludes austada Ruteenia rahva tahet iseseisvust säilitada ning pakkus Ungarile liitlassuhteid. Ungari poolt tuli vastuseks ultimaatum, nõudes 15. märtsi õhtuks kell 20 vastupanust loobumist veresauna vältimiseks.[14] Ultimaatumi peale otsustasid Karpaatide-Ukraina president, valitsus ja Maapäev pageda riigist Rumeeniasse.[6]

16. märtsil vallutasid ungarlased Ruteenia pealinna Husti. Piiratud vastupanu linnas jätkus, aga ungarlased suutsid selle kiiresti maha suruda. Pärast pealinna langust kuulutas Ungari välisminister István Csáky Karpaatide-Ukraina liitmise Ungariga ning lubas regioonile täielikku autonoomiat, põhjendades sissetungi kahe Ruteenia juhtkonna esitatud abipalvega Karpaadi-Ukraina okupeerida.[15] Samuti jõudsid 16. märtsil esimesed Ungari väeosad Poola piirini.[17] Rumeeniasse saabunud Ruteenia eksiilvalitsus esitas palve Rumeeniale okupeerida Karpaatide-Ukraina ja luua seal protektoraat. Rumeenia oli küll pakkumisest huvitatud, sest Rumeeniaga piirnevatel Ruteenia aladel oli ka mitmed rumeenlaste külad, aga soovis vältida sõjalist konflikti Ungariga ja lükkas abipalve tagasi.[15][18][19]

Rumeeniast plaanis eksiilvalitsus edasi liikuda Jugoslaaviasse, kui selgus, et Rumeenia ei suuda Karpaatide-Ukraina iseseisvust toetada. President Vološin jäi siiski Rumeeniasse.[20] Ajalehed teatasid, et eksiilis olevale president Vološinile tegi üks Karpaatide-Ukraina ohvitser Rumeenias atentaadi, mis aga ebaõnnestus.[15] Lisaks valitsusele põgenesid sõja tõttu Ruteeniast ka sõjapagulased, kellest enamik liikus kas Rumeeniasse või Poolasse. Rumeenia otsustas põgenikele küll piiri kinni panna, kuid see oli peamiselt sümboolne akt, sest Ungari oli idapiiri selleks ajaks kindlustanud.[16] Sellegipoolest läks Rumeeniast ligikaudu 150 vabatahtlikku Ruteeniasse sihiga kaitsta kohalikke rumeenlasi.[21]

17. märtsil käisid kogu päeva mitmel pool Ruteenias ägedad lahingud, sealhulgas vabariigi suuruselt teise linna Sevljuše ja Solotvõno juures. Ruteenlaste vastupanu juhtis kolonel Huszar. Ungari edasitungi aeglustasid ka halb ilm ja lumetormid. Päeva lõpuks oli enamus Ruteeniat siiski Ungari vägede käes.[21]

Nähes Ruteenia arenguid, loobus Vološin iseseisvuse taotlemisest, keskendudes pigem Ungarilt kultuurilise ja usulise autonoomia saamisele. Selleks sõitsid Ruteenia ministrid Dolimaj ja Braskaiko Budapesti läbirääkimistele ning Vološin saatis Saksamaale telegrammi, paludes survestada Ungarit autonoomiat tagama.[19] Saksa väeosad olid sisenemas Ida-Slovakkiasse ning ruteenlased lootsid taas Saksa toele, eriti kuna vahepeal olid ruteenlased saanud Saksamaalt sõnumi, mis tundus nende iseseisvust soosivat. Kuid 18. märtsil lükkasid sakslased selgelt ümber väite, nagu plaaniks nad Ruteeniasse siseneda.[22]

19. märtsil kuulutasid Ungari võimud Karpaatide-Ukraina vallutuse lõpetatuks, kuigi piiratud partisanisõda jätkus Karpaatides veel umbes kuu.[23] 20. märtsil kuulutas Ungari riigihoidja Horthy ametlikult välja Ruteenia autonoomia, kuigi de facto jäi kuni juulini jõusse sõjaväeline administratsioon.[14][24]

Järelmõjud muuda

Kuigi Karpaatide-Ukraina iseseisvus oli väga üürike, oli sellel märgatav mõju ja see on inspireerinud mitmeid hilisemaid Ukraina ja russiinide iseseisvuspüüdlusi.

Pärast seda, kui Nõukogude väed Taga-Karpaatia 1944. aastal okupeerisid, rajasid nad okupeeritud territooriumil Tagakarpaadi-Ukraina Vabariigi, mis eksisteeris Nõukogude hüpikriigina kuni 22. jaanuarini 1946, mil see Ukraina Nõukogude Sotsialistliku Vabariigiga liideti.[7] Nõukogude ajal oli partisanisõda nõukogude võimu vastu Taga-Karpaatias üks püsivamaid, kuigi siin aitas lisaks omariikluspüüetele kaasa ka partisanisõjaks sobiv geograafia.[25]

1991. aastal taotlesid russiinid ja ungarlased Taga-Karpaatia autonoomiat, millele Ukraina juhtkond kindlalt vastu seisis. Rahvuste Demokraatliku Liiga survel otsustasid kohalikud võimud autonoomia-alase referendumi siiski koos Ukraina iseseisvusreferendumiga läbi viia, kuid Kravtšuki läbirääkimiste tulemusel asendati sõna "autonoomia" terminiga "eri staatusega omavalitsuslik administratiivterritoorium Ukraina koosseisus". Referendum leidis aset 1. detsembril 1991 ja 78% Taga-Karpaatia elanikest pooldasid autonoomiat.[7][26] Sellest julgust saanud russiinid asusid nõudma 1938. aasta autonoomia taastamist ja 1946. aasta Nõukogude Liiduga liitmise ebaseaduslikuks tunnistamist, mis Ukrainale ei sobinud.[7]

1993. aastal kuulutasid russiinid välja Ruteenia Vabariigi ajutise valitsuse, mis 1998. aastal ka Esindamata Rahvaste Organisatsiooniga liitus. Erinevalt vanast Ruteenia vabariigist oli 1990. aastatel Ruteenia ainus riigikeel russiini keel.[7][27]

21. sajandil on russiinide separatism toetunud rohkem Venemaale. Näiteks lekitasid häkkerid 2016. aastal Venemaa presidendi abi Vladislav Surkovi e-kirjavahetuse Taga-Karpaatia separatistidega. Samuti varjab russiini separatistide juht end Venemaal.[28]

Viited muuda

  1. ↑ "„Tuleviku Ukraina"". Päevaleht. 11.12.1938.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 "Esimene Karpaadi-Ukraina seimi awamispäew". Postimees. 05.03.1939.
  3. ↑ 3,0 3,1 "Igawese nälja orud," Päewaleht. 07.10.1927
  4. ↑ "Riigile uus pealinn ja uus nimi," Maa hääl. 04.11.1938
  5. ↑ 5,0 5,1 "Poola reserwatsioonid". Postimees. 22.11.1938.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Paul Robert Magocsi (2015). With Their Backs to the Mountains: A History of Carpathian Rus’ and Carpatho-Rusyns. Budapest: Central European University Press. Lk 2-278.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 Jääts, Indrek (02.10.1993). "Taga-Karpaatiast". Päevaleht. Lk 8.
  8. ↑ "Ruteenia jääb Tshehhile". Uus Eesti. 10.10.1938.
  9. ↑ "Ruteenia küsimus ja Ukraina tulevik". Sakala. 23.11.1938.
  10. ↑ "Praha valitsusele vabad käed kaheks aastaks". Uus Eesti. 15.12.1938.
  11. ↑ "Riigipööre Slowakkias". Postimees. 11.03.1939.
  12. ↑ 12,0 12,1 "Tšehho-Slovakkiat pole enam". Võru-Valga-Petserimaa töörahva häälekandja. 15.03.1939.
  13. ↑ 13,0 13,1 "Karpaatide-Ukraina (Ruteenia) iseseiswuse kuulutamine". Postimees. 15.03.1939.
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 14,3 Nikolaus G. Kozauer (1979). Die Karpaten-Ukraine zwischen den beiden Weltkriegen. Essingen: Bruno Lager Verlag.
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 15,3 15,4 "Karpaatide-Ukraina annekteerimine Ungari peolt". Postimees. 17.03.1939.
  16. ↑ 16,0 16,1 "Tshehhimaa ja Slowakkia Saksa all". Võru-Valga-Petserimaa töörahva häälekandja. 17.03.1939.
  17. ↑ "Ruteenlased wõitlewad sissetungiwate ungarlastega". Meie Maa. 17.03.1939.
  18. ↑ "Karpaatide Ukraina Rumeenia alla". Postimees. 17.03.1939.
  19. ↑ 19,0 19,1 "Karpaadi-Ukraina wallutati". Postimees. 18.03.1939.
  20. ↑ "Ruteenia ministrid Jugoslaaviasse". Järva Teataja. 18.03.1939.
  21. ↑ 21,0 21,1 "Võitlused Ruteenias jätkuvad". Uus Eesti. 19.03.1939.
  22. ↑ "Ruteenia palub uuesti abi". Uus Eesti. 19.03.1939.
  23. ↑ "Tshehhoslovakkia lõpp uue rünnaku algus". Maa Hääl : maarahva ajaleht. 20.03.1939.
  24. ↑ "Ungari annab Ruteeniale autonoomia". Uus Eesti. 21.03.1939.
  25. ↑ "Partisanid Euroopa südames". Võitleja. 01.07.1960.
  26. ↑ Magocsi, Paul Robert (2015). With Their Backs to the Mountains: A History of Carpathian Rus’ and Carpatho-Rusyns (inglise). Budapest: Central European University Press. Lk 363. ISBN 6155053391.
  27. ↑ Remsu, Olev (09.03.2001). "Russiinid, slaavi võrokesed". Sirp.
  28. ↑ "Ukraina SBU peab Surkovi häkitud elektronkirjavahetust ehtsaks," BNS, 25.10.2016
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Karpaatide-Ukraina_Vabariik&oldid=6395516"