Ava peamenüü

Johann Gottfried von Herder

(Ümber suunatud leheküljelt Johann Gottfried Herder)
Johann Gottlieb von Herder

Johann Gottfried von Herder (25. august 1744 Mohrungen, Preisimaa kuningriik18. detsember 1803 Weimar, Saksi-Weimari hertsogkond) oli saksa kirjanik ja filosoof. Ta tegeles eelkõige poliitilise filosoofiaga. Ta on valgustuse, tormi ja tungi ning Weimari klassitsismi tähtis esindaja.

Sisukord

EluluguRedigeeri

Herder sündis Ida-Preisimaal Mohrungenis (praegu Morąg, praeguse haldusjaotuse järgi Ostróda maakonnas, Warmia-Masuuria vojevoodkonnas) vaeses peres. Ta haris end ise, lugedes isa piiblit ja lauluraamatut. 1762 astus ta Königsbergi ülikooli, kus sai Immanuel Kanti õpilaseks.

1764–1769 oli ta Riias õpetaja. Sel ajal hakkas ta juba filosoofilisi ja kirjanduskriitilisi töid kirjutama.

1769 sõitis ta Prantsusmaale Nantes'i ja Pariisi ning 1770 Strasbourgi, kus kohtus Goethega, kes oli vaimustuses tema kirjanduskriitikast. Seda peetakse tormi ja tungi liikumise alguseks. Herder on noort Goethet tugevalt mõjutanud.

1771 võttis Herder vastu koha Blückeburgis Schaumburg-Lippe krahvi Wilhelmi õukonnas ülempastori ja õukonnajutlustajana. 1776 kolis ta Goethe palvel Weimarisse, kus elas surmani ja töötas peasuperintendendina.

Herder kiitis heaks Prantsuse revolutsiooni, mis põhjustas paljude kolleegide vaenulikkuse. Ka suhted Goethega halvenesid tema elu lõpupoole.

Sotsialistid kasutasid Herderi mõtteid ära, ehkki Herder oli pigem aateline patrioot kui natsionalist või sotsialist. Enese pühendamine isamaalisele tegevusele oli Herderi jaoks suur inimlik hüve: kaotades oma isamaalisuse, kaotab inimene ka iseenese ning koos sellega maailma enese kõrvalt.

IdeedRedigeeri

Herderi filosoofia oli mõjutatud tema õpetajast Kantist. Ta võttis omaks Kanti 1760ndatel välja käidud ideed ja pidas neist kinni kogu oma karjääri. Kant ise aga muutis kriitilises perioodis enda ideid ja mõned neist olid tema algsete ideedega vastuolus.

Herderi essee "How Philosophy" annab aimu Kanti mõjutustest ja tema filosoofia üldisest suunast. Herderi essee vastab Berni ühiskonna esitatud küsimusle "Kuidas saaksid filosoofia tõed rohkem universaalseks ja inimestele kasulikuks?" Herderi ideaal oli, et filosoofia muutuks oluliseks ja kasulikuks inimestele tervikuna. Sellest ideaalist lähtuvalt on Herder kahe filosoofilise pöörde poolt. Esimene neist sisaldab traditsioonilise metafüüsika kõrvale heitmist. Traditsiooniline metafüüsika ei ole Herderi arvates mitte ainult kasutu, vaid lausa kahjulik, sest juhib selle pooldajate tähelepanu kõrvale oluliselt. Fookuseks peaksid olema empiirilised teadmised ja inimühiskond. Filosoofia peab baseeruma empiirilistel teadmistel ja olema sellega kooskõlas. Teine muutus on seotud eetikaga. Herderi väited on:

1) Moraalsus on rohkem tunnetuse kui kognitsioonide küsimus.

2) Kognitiivsed moraalsuse teooriad baseeruvad seega valel ja on moraalse arengu seisukohalt kasutud. 3) Veelgi hullem, need on moraalsusele kahjulikud.

Kolmas seisukoht oli edasiarendus Kanti arvamusest.

Herder oli üks esimesi, kes arvas, et mõtlemine on keelest sõltuv ehk inimene saab mõelda vaid keele olemasolul ja mõelda saab vaid sellest, mida on võimalik keeleliselt väljendada.Tema seisukohad lükkasid ümber keele ja mõtlemise seosed, mis olid domineerinud 17. ja 18. sajandil ja panid aluse keele filosoofiale, mida me tunneme tänapäeval.

Radikaalse erinevuse printsiip – Herder avastas, või vähemalt nägi teistest selgemini, et inimesed erinevatest ajalooperioodisest ja kultuuridest erinevad sageli tohutult enda uskumuste, arvamuste, tunnete ja muu poolest. Sarnased, aga enamasti vähem dramaatilised, erinevused esinevad ka indiviididel samas perioodis ja kultuuris. Sellest printsiibist lähtuvalt on teise inimese mõtete interpreteerimine äärmiselt raske ülesanne ja nõuab interpreteerijalt väga suurt pingutust. Lisaks avaldas ta teooria tõlkimise kohta, mida demonstreeris ka praktikas. Sellel oli tohutu mõju tervele generatsioonile saksa tõlkimise teoreetikutele ja praktikutele. Herderi keele ja tõlgendamise teooriad olid oluliseks panuseks ka kahe akadeemilise printsiibi tekkes : lingvistika ja antropoloogia.

Herderi vaated sarnanesid Vico omadega, aga need tekkisid Vico töödest sõltumatult. Tema moto oli "Me elame maailmas, mille me ise loome". Ta rõhutas iga elava või ajaloolise kultuuri absoluutset unikaalsust. Inimesed peaksid pingutama iseenda ja oma kultuuri täiustamiseks, mitte jälgima klassikalisi stiile ja ammu möödunud ajastu suhtumist. Iga inimene peaks täitma oma potentsiaali terviku inimesena selle asemel et olla võõrdunud rollide kogum. Herder heitis psühholoogiale ette, et isiksust vaadatakse fragmentidena.

Kuna iga kultuur on unikaalne, siis ei tohi ühe kultuuri väärtusi teisele peale suruda. Ta põlgas filosoofide kalduvust karikeerida minevikku ja pidada nende enda aega universaalseks inimkonna mudeliks.

Herder aitas panna alust romantismile. Tema sõnad on: "Ma tunnen, järelikult olen."

Rahvalaulukogu "Volkslieder"Redigeeri

Next.svg Pikemalt artiklis Volkslieder

Herderi võttis esimesena kasutusele mõiste "rahvalaul" 1770. aastatel. Tema tähelepanu kirjakultuurita rahvaste laulude vastu pani alguse paljude Euroopa väikerahvaste kultuurilisele eneseteadvusele. Herderi rahvalaulukogu on segu suulistest ja kirjalikest lauludest, autoriga ja autorita lauludest. Tänapäevane arusaam rahvalauludest on kaugenenud Herderi nägemusest, mis oli avar ning hõlmas kõigi rahvaste hääli, olenemata nende ühiskondlikust staatusest. Nii on kogus esindatud näiteks Shakespeare looming ühes läti dainade ja eesti regilauluga.

Rahvalaulukogu pealkirjaga "Alte Volkslieder" ("Vanad rahvalaulud") oli trükivalmis ja kirjastusele üle antud 1773. aastal, kuid kriitika kartuses võttis Herder käsikirja tagasi ning see ei jõudnud trükki.[1] Laulud olid kokku kogutud erinevatest kirjalikest allikatest. Eesti lauludest ainsana oleks kogus olnud esindatud Cristian Kelchi kroonikas avaldatud "Jörru, Jörru!"[2]

Herderi rahvalaulukogu "Volkslieder" (rahvalaulud) ilmus aastatel 1778–1779. Seda kogu kavandas Herder suurejoonelisemalt. Ülesehituse aluseks on Herder võtnud antropoloogilise põhimõtte, kus eri rahvuste laulud on paigutatud teemade kaupa, rõhutamaks nende võrdsust ja laulude ülesust.[3] Antoloogia kavandamise juurde kuulus palve Liivimaa haritlastele koguda eestlaste ja lätlaste laule. August Wilhelm Hupel saatis kohalike kirikuõpetajate ja literaatide abiga Herderile 8 eesti ja 79 läti rahvalaulu, millele oli lisatud sõnasõnaline tõlge. Kogumine sai alguse 1777. aasta oktoobris ning juba veebruaris 1778 sai Herder laulud kätte.[4] Lauludele tegi Herder saksakeelse variandi, tuginedes kogujate märkmetele. Herderi rahvalaulude kogumine Liivimaal oli ainulaadne omas ajas, sest kogumine toimus ehedas keskkonnas ning laulud pandi kirja ilma vahendajata.[5] Eesti laulud antoloogias "Volkslieder" (rahvalaulud ): neljast katkendist koosnev pulmalaul "Einige Hochzeitslieder" (Üks pulmalaul), "Klage über die Tyrannen der Leibeigenen" ("Oleks minu olemine"); "Lied vom Kreige" ("Venna sõjalugu").

Enim populaarsust saavutas peale Herderi surma 1807. aastal avaldatud "Volksliederi" teine trükk, mis sai pealkirjaks "Stimmen der Völekr in Liedern" ("Rahvaste hääled lauludes"). Kogu koostasid Caroline Herder ja Johannes von Müller. Herderi temaatiline ülesehitus on siin asendunud etnoloogiste põhimõtetega ning laulude valik ja kogus on muutunud.[1] Eesti lauludest on kogus esindatud " Der Hagestolze "("Kuldnaine"); "Klage über die Tyrannen der Leibeigenen" ("Oleks minu olemine"); "Lied vom Kreige" ("Venna sõjalugu").

Jaan Undusk on kommenteerinud eesti rahvalaulude esinemist Herderi kogus järgmiselt:

"...eesti rahvalaulude avaldumine Herderi populaarses kogumikus on võrreldav Eesti ja Itaalia rahvusmeeskondade kohtumisega jalgpallis, mis praegu veel Eesti jalgpallile erilist au ning kuulsust ei lisa, aga ometi mitmekümnele miljonile Itaalia jalgpallifännist televaatajale Eesti olemasolu teadvustab/---/Eesti rahvalaulud Herderi antoloogias märkisid eesti luule väljailmumist – tagasihoidlikult küll, aga siiski – maailmaareenile, seejures väga heas seltskonnas, kontekstis, mis seda etteastet kahtlemata õilistas."[6]

TeosedRedigeeri

  • Fragmente über die neuere deutsche Literatur (1766–67)
  • Abhandlung über den Ursprung der Sprache (1772)
  • Von deutscher Art und Kunst. Einige fliegende Blätter (1773)
  • Auszug aus einem Briefwechsel über Ossian und die Lieder alter Völker (1773)
  • Auch eine Philosophie der Geschichte zur Bildung der Menschheit (1774)
  • Volkslieder nebst untermischten anderen Stücken (1778/79)
  • Ideen zur Philosophie der Geschichte der Menschheit (1784/91)
  • Briefe zur Beförderung der Humanität; zehn Sammlungen (1791–1797)
  • Terpsichore (1795)
  • Christliche Schriften (1796–1799)
  • Metakritik zur Kritik der reinen Vernunft (1799)
  • Kalligone (1800)
  • Die Sonne und der Wind

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Lukas, Liina 2016. Herder keelest ja kirjandusest. Balti kirjakultuuri sümpoosioni järelkaja. – Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 42.
  2. Undusk, Jaan 1995. Hamanni ja Herderi vaim eesti kirjanduse edendajana: sünekdohhi printsiip. – Keel ja Kirjandus nr 9, lk 580.
  3. Paškevica, Beata. 2016. Läti rahvalaulud Johann Gottfried Herderi kogus. – Mäetagused, nr. 65, lk 60.
  4. Jürjo, Indrek 2004. Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel 1737–1819. Tallinn: Riigiarhiiv, lk 398–406.  
  5. Paškevica, Beata. 2016. Läti rahvalaulud Johann Gottfried Herderi kogus. – Mäetagused, nr. 65, lk 62.
  6. Undusk, Jaan 1995. Hamanni ja Herderi vaim eesti kirjanduse edendajana: sünekdohhi printsiip. – Keel ja Kirjandus nr 9, lk 577–587.

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri