Jäneda mõis

Jäneda mõis (saksa keeles Jendel) oli rüütlimõis Ambla kihelkonnas Järvamaal. Praegu jääb kunagise mõisa hoone Lääne-Viru maakonda Tapa valda.

Droonivideo Jäneda mõisast ja pargist 2021. aasta juulis

Ajalugu muuda

Esimesed kirjalikud teated Jänedast on 1353. aastast, mil Tallinna piiskop omandas Liivimaa ordu käest sealsed maavaldused. Esimest korda on mõisat mainitud 1510. aastal. Mõis on mitu korda omanikku vahetanud: see on olnud seotud Taubede, Fersenite, Maydellide, Baggehufwudtide, Löwensternide jt aadliperekondadega. Mõis on kuulunud paljudele baltisaksa suguvõsadele, kellest viimased olid von Benckendorffid. Nende ehitatud ongi praeguseni säilinud mõisa peahoone ning abi- ja kõrvalhooned. Jäneda mõisa suvitusmõis oli Kallijärve mõis.

Pärast Jäneda mõisa rüüstamist 1919. aasta alguses asus Johann Ulrich Nathanael von Benckendorff koos oma lastega elama Kallijärve jahilossi. 1919. aastal 10. oktoobril võttis Eesti Asutav Kogu vastu maaseaduse, mille alusel sundvõõrandati 1065 mõisat, samuti ka tööstusettevõtteid. Pärast Eesti iseseisvumist võeti ära ka Jäneda mõis, mõisamaad ja muud majandushooned. Need läksid Eesti Põllumeeste Keskseltsile.

Kultuurilukku on läinud Jäneda viimane mõisaproua Maria Zakrevskaja-Benckendorff-Budberg, kelle elu oli täis seiklusi ja lähedasi suhteid selliste kuulsate meestega nagu R. B. Lockhard, M. Gorki ja H. G. Wells jt, mis on heaks materjaliks olnud nii kirjanikele kui ka filmitegijatele. 1934. aasta suvel viibis Jänedal kirjanik H. G. Wells, kus ta lõpetas oma memuaaride kolmanda köite.

Mõisakompleks muuda

Mõisasüdant hakati välja ehitama suuremas osas 19. sajandi lõpul, Aleksander Gustav Konstantin von Benckendorffi (1846–1910) ajal. Enamik kõrvalhooneid on ehitatud maakivist. Friedrich Ferdinand Modi juhtimisel ehitati Jäneda mõisa mõisasüdamest Piibe maanteele suunduva tee äärde kõrge telliskorstnaga kahekorruseline Jäneda mõisa viinavabrik^[1] (1888–1890). Viinavabriku seob teiste majandushoonetega tervikansambliks ühtne kujunduslaad, mis põhineb lõhutud raudkivi ja punase tellise dekoratiivsel kasutusel. Viimasena ehitati 1915. aastal esinduslik lossilaadne Jäneda mõisa^[2] härrastemaja, kümmekond aastat varem maha põlenud historitsistliku puithoone asemele. 1902. aastal pärast suurt tulekahju Jäneda keskuses sai kannatada päris palju hooneid, kaasaarvatud tolleaegne mõisahoone (tol ajal puithoone). 1970. aastatel lisati sellele mahukas Jäneda Sovhoostehnikumi juurdeehitis.

Jäneda mõisa park

Peahoone tagant voolab läbi Jänijõgi, mis on mõisa kohal paisutatud. Mõisa kohal suubub Jänijõkke paremalt väike Allikoja, mis Jäneda mõisapargis^[3]^[4] on paisutatud paistiigiks, mida näeb Jänedal Piibe maantee ääres.

1921. aastal toodi Tallinnast Jänedale Eesti vanim põllumajanduslik keskeriõppeasutus – Põhja-Eesti Põllutöökeskkool. Eesti NSV ajal tegutses mõisahoonetes 1964–1991 Jäneda Sovhoostehnikum. Kogu Jäneda areng 20. sajandil on seotud põllumeeste kooliga. Seal on õppinud ja õpetanud paljud tuntud inimesed, näiteks kirjanikud Sophia Vardi, Veera Saar, ühiskonnategelased Jaan Raamot, Tõnis Kint, Kaarel Liidak, August Miljan, Harald Männik, Arnold Rüütel jpt.

82 tegutsemisaasta jooksul on kool ette valmistanud 2308 agronoomi (1918–2000), 51 piiritusemeistrit (1933–1943) ja 298 maastikukujundajat (1981–1999). Kool lõpetas tegevuse 2000. aastal. Tänapäeval töötab endises koolihoones Maamajanduse Infokeskus, seal asub ka maaettevõtjaile tuntud projekteerimisfirma Agorek OÜ ning Jäneda Raamatupidamise ja Nõuandebüroo, samuti MTÜ Abiks Põllumehele, mis on ainus taasiseseisvumise algusest peale järjepidevalt tegutsenud põllumajanduslik nõuandeteenistus Eestis.

Asula, mõisa ja kooli ajaloost saab põhjaliku ülevaate Jäneda muuseumis. Lossi tornis asub muusika-tähetorn, mis on helilooja Urmas Sisaski töö- ja kontserdiruum ning astronoomiliste vaatluste läbiviimise koht.

Jäneda mõisakompleksis tegutsevad ka konverentsikeskus ja külalistemaja ning söögikohana Musta Täku tall.