Itamar Franco

Itamar Augusto Cautiero Franco
	Ametlik portreefoto presidendina, 1992
Sünniaeg	28. juuni 1930
Sünnikoht	Salvador, Brasiilia
Surmaaeg	2. juuli 2011
Erakond	Brasiilia Tööpartei 1955–64; Brasiilia Demokraatlik Liikumine 1964–81; Liberaalne Partei 1981–86; Rahvusliku Taasehitamise Erakond 1986–92; Brasiilia Demokraatlik Liikumine 1992–2009; Sotsialistlik Rahvapartei 2009–11
Amet	Brasiilia president (1992–1994)

Itamar Augusto Cautiero Franco (28. juuni 1930 – 2. juuli 2011) oli Brasiilia poliitik, 29. detsembrist 1992 kuni 1. jaanuarini 1995 Brasiilia president.

Franco sündis enneaegselt merereisil Salvadori ja Rio de Janeiro vahel. Isa suri enne tema sündi. Isa oli osalt saksa päritolu. Ema oli itaallane: tema mõlemad vanemad olid Itaaliast emigreerunud. Ema eesnimi oli Itália.

Franco lõpetas 1955 Juiz de Fora Insenerikooli tsiviilinsenerina. Kuid ta ei hakanud insenerina tööle, vaid astus kohe poliitikasse. 1955 astus ta Brasiilia Tööparteisse, 1964, kui Brasiilias toimus sõjaväeline riigipööre, läks üle Brasiilia Demokraatlikku Liikumisse, mis oli palju aastaid ainus seaduslik opositsioonierakond huntale. Ta oli Juiz de Fora linnavolinik ja ajavahemikus 1967–74 valiti teda neli korda Juiz de Fora linnapeaks. 1974. aastal astus ta ametist tagasi, kui valiti Minais Geraisi osariigi esindajana Brasiilia senatisse. Kahel korral, 1976 ja 1977 valiti ta erakonna aseesimeheks.

1981 lahkus Franco Brasiilia Demokraatlikust Liikumisest ja ühines Liberaalse Parteiga. 1982 valiti ta senatisse tagasi, aga kui ta 1986 kandideeris Minas Geraisi kuberneriks, sai ta valimistel lüüa. Senatis juhtis ta Liberaalse Partei fraktsiooni. Kuid tema püüdlus kehtestada presidendi otsevalimisi ebaõnnestus.

Pärast hunta võimu lõppu ja demokraatia taastamist 1985. aastal vahetas Franco taas erakonda, astudes Rahvusliku Taasehitamise Erakonda. Franco valiti Riiklikku Põhiseaduse Assambleesse, mis alustas tööd 1. veebruaril 1987. Põhiseaduse Assamblees hääletas Franco näiteks 40-tunnist töönädalat ületava tööaja poolteisekordse tasustamise, abordi legaliseerimise, maavarade ja panganduse natsionaliseerimise, välisvõla maksete vähendamise ning maareformi jaoks vajaliku fondi loomise poolt.

Lähenesid 1989. aasta Brasiilia presidendivalimised ja Fernando Collor de Mello valis Franco oma asepresidendikandidaadiks. Francol oli suur toetus tähtsas Minas Geraisi osariigis, seevastu Collor ise pärines väikesest Alagoase osariigist. Franco oli kuulsust kogunud ka selle poolest, et soovis esitada president José Sarneyle umbusaldusavaldus väidetava korruptsiooni tõttu. Collor ja Franco võitsid valimised napilt vasakpoolse kandidaadi Lula da Silva ees ja astusid ametisse 15. märtsil 1990. Hiljem oli Lula da Silva siiski 2002–10 Brasiilia president.

Pärast presidendivalimisi distantseerus Franco Collorist ja hakkas teda kritiseerima, põhjuseks samuti korruptsioon. Ta ei nõustunud presidendi otsustega erastamise osas ja ähvardas mitmel korral tagasi astuda. Kuid peatselt avaldas Brasiilia kongress Collorile umbusaldust. Vastavalt Brasiilia põhiseadusele peatuvad presidendi volitused 180 päevaks ja need läksid üle asepresidendile Francole 1992. aasta oktoobris. Aasta viimastel päevadel astus Collor ametist tagasi ja Franco saigi presidendiks.

Franco oli Brasiilia president kaks aastat. Tema ametiaeg lõppes 1. jaanuaril 1995, ning temale järgnes Franco rahandusminister Fernando Henrique Cardoso.

Collori ajal oli Brasiilia majanduskriis süvenenud: inflatsioon oli 1992. aastal 1100% ja 1993. aastal koguni 2400%. Collor moodustas tasakaalustatud valitsuskabineti ja pani rahandusministriks Fernando Henrique Cardoso, kelle väljatöötatud rahareform stabiliseeris majanduse ja peatas inflatsiooni. Ametisse astudes oli Franco toetus rahva seas 60%, ametiaja lõpus oli see juba 80–90%.

Pärast ametiaja lõppu oli Franco 1995–96 Brasiilia suursaadik Portugalis, 1996–99 USA-s ning 2003–05 Itaalias. Vahepealsel ajal 1999–2003 oli ta Minas Geraisi kuberner.

1992 ühines Franco taas Brasiilia Demokraatliku Liikumisega ja oli selle liige 2009. aastani, mil astus Sotsialistlikku Rahvaparteisse (PPS) ja valiti Minas Geraisi senaatoriks. Senaator ja PPSi liige oli Franco surmani 2011. aastal.

Eelnev Fernando Collor de Mello	Brasiilia president 1992–1995	Järgnev Fernando Henrique Cardoso