Heinrich Johann Friedrich Ostermann

(Ümber suunatud leheküljelt Heinrich Johann Friedrich von Ostermann)

Heinrich Johann Friedrich Ostermann (vene keeles Aндрей Иванович Остерман – Andrei Ivanovitš Osterman; 30. mai 1686 Bochum, Vestfaal1747 Berjozovo, Siber) oli saksa päritolu Venemaa Keisririigi riigitegelane, krahv.

Krahv Heinrich Johann Friedrich Ostermann
Ostermanni suguvõsa krahvivapp

Noorus muuda

Heinrich Johann Friedrich Ostermann sündis Bochumis luterliku pastori Johann Konrad Ostermanni pojana, õppis Jena Ülikoolis, kuid toimunud duelli pärast oli sunnitud põgenema Amsterdami. Seal viibides kohtus ta 1703. aastal Peeter I poolt Euroopasse saadetud välisspetsialistide värbajaga ning andis nõusoleku asuda Venemaale viitseadmirali tulevase Balti laevastik juhi Cornelius Cruysi kammerteenrina. Heinrichi vend töötas juba Venemaal ja tegeles tsaar Ivan V laste harimisega. 1704. aasta oktoobris saabus Heinrich Johann Friedrich von Ostermann koos Cornelius Cruysiga Venemaale.

Teenistus Venemaa Keisririigi Välisasjade Kolleegiumis muuda

1707. aastal asus Ostermann, kes valdas saksa, hollandi, prantsuse, itaalia, ladina ja vene keelt, tööle Saadikute prikaasis tõlgina ning 1710. aastal määrati ta saadikute prikaasi sekretäri ametikohale.

1711. aastal osales Ostermann Pruti sõjaretkel, mille lõpus võttis osa rahuläbirääkimistest Türgi suurvesiiriga. 1713–1715 täitis ta diplomaatilisi ülesandeid Preisimaal ja Hollandis.

Aastatel 1718-1719 viis ta koos Jacob Bruce'iga läbi läbirääkimisi rootslastega Ålandi kongressil, mis aga lõppesid pärast Rootsi kuninga Karl XII surma. Uus kuninganna, Karli õde Ulrika Eleonora, lõpetas 1719. aasta suvel rahuläbirääkimised ning jätkas sõda Venemaaga.

1720. aastal määrati Ostermann Välisasjade Kolleegiumi kantselei salanõunikuks, tööülesanneteks tähtsamate diplomaatiliste dokumentide ettevalmistamine.

1721. aastal osales Ostermann koos Jacob Bruce'iga Põhjasõja lõpetanud Uusikaupunki rahuläbirääkimistel ja rahulepingu sõlmimisel.

Kasuliku rahulepingu saavutamise eest tasustas Peeter I 1721. aasta augustis Ostermanni parunitiitli, salanõuniku teenistusastmetiitli ning "raha ja küladega".

1723. aastal sõlmis Ostermann Venemaale kasuliku rahuleppe Pärsiaga, millega fikseeris juriidiliselt Kaspia sõjaretke käigus vallutatud Kaspia mere lääneranniku, mis jäi aga Pärsia šahhi Tahmasp II poolt ratifitseerimata.

1724. aastal valmistas Ostermann Peeter I korraldusel ette Välisasjade Kolleegiumi ümberkorralduskavandi, mis jäi aga seoses Peeter I surmaga realiseerimata.

Pärast keiser Peeter I surma Venemaa keisrinnaks saanud Katariina I nimetas Ostermanni asekantsleriks (viitsekantsler) ja tõeliseks salanõunikuks. Lisaks määrati ta postiteenistuse ülemaks ja Kommertskomisjoni juhiks.

1725. aastal valmistas Ostermann ette 1726. aasta Venemaa Keisririigi, Rootsi Kuningriigi, Austria ertshertsogiriigi ja Hispaania (1726. aastal liitus ka Preisimaa) riikide vahelise Viini Liiduleppe, mille alusel moodustus poliitiline liit seni Euroopas valitsenud Suurbritannia ja Prantsusmaa liidule.

 

1726. aastal asutas Katariina I Kõrgeima Salanõukogu, mis teostas riigivalitsemist .

  Pikemalt artiklis Katariina I#Muudatused riigivalitsemises

1727. aastal määrati Ostermann suurvürst Pjotr Aleksejevitši (tulevase keiser Peeter II) õpetajaks.

Pärast keisrinna Katariina surma, sai Venemaa keisriks 1727. aasta maikuus noor Peeter II, kes Ostermanni mõjutusel kõrvaldas Aleksandr Menšikovi Peterburist ning likvideeris ta mõjuvõimu Venemaa keisrikojas ja riigiaparaadis.

Ostermann säilitas oma kõrge ametikoha Välisasjade Kolleegiumis Peeter II valitsusasja lõppu 1730. aasta jaanuaris.

Uue Venemaa keisrinna, Kuramaa hertsoginna Anna Ivanovna "valimisel" Kõrgeima Salanõukogu poolt Ostermann ei osalenud ning kui Anna Ivanovna pärast keisrinnaks kroonimist Kõrgeima Salanõukogu poolt enne keisrinnaks saamist esitatud nõudmistest taandus, likvideeris Kõrgeima Salanõukogu ja toetus ta riigivalitsemisel mittevenelastest riigiametnikele, kelle seas Ostermann saavutas silmapaistva koha.

Ostermann määrati keisrinna Anna Ivanovna poolt 1730. aasta märtsis senaatoriks, aprillis aga tõsteti ta krahviks, kingiti ka maavaldused Liivimaal ning immatrikuleeriti Liivimaa ja Eestimaa rüütelkonna (20. juuni 1732) matriklisse.[1] [2]

Kõrgeima Salanõukogu asemel moodustas keisrinna Ministrite Kabineti, kuhu kuulus ka Ostermann 2. kabinet-ministrina, 1733. aastal määrati Ostermann Sõjamerekomisjoni esimeheks.

1734. aastal pärast 1. kabinet-ministri Gavriil Ivanovitš Golovkini surma määrati Ostermann 1. kabinet-ministriks.

1735. aastal peeti Ostermanni juhtimisel Venemaa ja Pärsia vahel läbirääkimisi, mille tulemusena sõlmiti ühine Ganja kaitseleping ning tagastati Venemaale Bakuu ja Derbenti linn, Kaspia mere ääres.

1736. aastast Ostermann haigestus ning oli alaliselt oma elukohas, 1740. aastal enne keisrinna Anna Ivanovna surma soovitas ta määrata lapseeas keisrikandidaadi Ivan Antonovitši regentvalitsejaks Ernst Johann Bironi.

Autasud muuda

Viited muuda

  1. "Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften", Teil 2,3: Estland, Görlitz, 1930, lk.289-290
  2. Carl Arvid von Klingspor: "Baltisches Wappenbuch. Wappen sämmtlicher, den Ritterschaften von Livland, Estland, Kurland und Oesel zugehöriger Adelsgeschlechter." Stockholm 1882, info, vapp