Siil
|
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Siil (perekond); kaitseväe õppuse kohta vaata artiklit Õppus Siil; ajalehe kohta vaata artiklit Siil (ajaleht) ja Kaja nalja ja pilke-lisa Siil; Tartus asuva skulptuuri kohta vaata artiklit Siil (skulptuur); müütilise rääkiva siili kohta vaata Siil (mütoloogia). |
See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2010) |
Siil ehk harilik siil (Erinaceus europaeus) on lühikõrvaline putuktoiduline siillaste sugukonnast, üks kahest Eestis elavast siililiigist.
| Harilik siil | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Putuktoidulised Eulipotyphla |
| Sugukond |
Siillased Erinaceidae |
| Perekond |
Siil Erinaceus |
| Liik |
Harilik siil |
| Binaarne nimetus | |
|
Erinaceus europaeus L. 1758 | |
 Levik Euroopas | |
Välimus muuda
Siili põhitunnuseks on okkaline nahk, mille seljapool ja küljed on kaetud umbes 16000 püstise nõelterava okkaga.[1] Need on 2—3 cm pikad ja tipust valkjad. Kõhtu ja pead katab jämedakarvaline hõre kate. Siili okkad püsivad kaua (umbes 18 kuud) ning vahetuvad ebaregulaarselt nagu okkad kuusel. Noorte okastik ja nahk on eredamalt värvunud kui vanadel. Jäsemed, kõrvad ja saba on lühikesed ning peaaegu ei ulatu okastikust välja. Küünised on pikad ja suhteliselt teravad, neid kasutab loom pinnase uuristamiseks.
Ees- ja tagakäppadel on siilil viis varvast.[2] Siili pikkus on 20 kuni 30 cm ja saba pikkus 1.5–3 cm. Kehakaal 600–1200g.[1]
Levila muuda
Siil on elav fossiil. Ta on pärit varasest kriidiajastust umbes 90 miljonit aastat tagasi elanud siilitaolistest loomadest. Praeguse Euroopa siili esivanemad elasid Aasias umbes 25 miljonit aastat tagasi.[3]
Siil on Euroopas endeemne liik. On levinud Lääne- ja Põhja-Euroopas, seal hulgas ka Briti saartel ning madalamatel aladel Fennoskandias, Põhja-Baltikumis ja Loode-Venemaal. Leviala ulatub polaarjoonest põhja poole.[4] Siil on introdutseeritud Uus-Meremaale.
Siilid on Eestis tavalised, olles levinud kogu riigis. Harilik siil on levinud üle kogu Eesti, välja arvatud väiksemad saared ja mandriosa lõunapoolsed alad, mida asustab kaelussiil. Kaelussiil elab Eesti lõunaosas ning tema levila kattub hariliku siili omaga vähe. Lõuna-Eestis esineb mõlemat liiki.[5]
Paljunemine muuda
Siilide jooksuaeg algab kohe pärast talveunest ärkamist, enamasti aprillis. Pulmatantsul tiirutab isane siil ümber emase ja teeb ettevaatlikult lähenemiskatseid, emane keerutab end kaasa, samal ajal turtsudes ja puhisedes. Pulmatants võib kesta tunde ning paaritumist ei pruugigi järgneda. Eduka kuramaaži korral toimub mõneminutine paaritumine.[1][2]
Tiinus kestab 30–40 päeva. Suve jooksul sünnib 2 pesakonda enamasti 3–6 (2–10) pojaga, kes kaaluvad sündides 11–25 g. Poegade eest hoolitseb vaid emasloom. Vastsündinud poegade okkad on sündides väikesed, pehmed ja valged mis muutuvad jäigaks teisel elupäeval.[4] Kuuvanused siilid on juba võimelised ise toitu hankima.[1]
Pooleteisenädalaselt on noorloom võimeline juba end keraks rullima. Silmad avanevad 2-nädalaselt, pesast väljuvad 3-nädalaselt ja imetamine kestab umbes 1,5 kuud. Suguküpseks saab siil pärast esimest talvitumist. Esimene pesakond lahkub ema juurest suve keskel, teine pesakond talvitub koos emaga.
Eluiga muuda
Siili eluiga on kuni 10 aastat, kuid keskmiselt 3 aastat.[4] Taanis leiti 2023. aastal teadaolevalt vanim siil, kes elas 16-aastaseks. Tavaliselt elavad isasloomad ligi 24% kauem kui emasloomad, arvatavasti tänu sellele, et nende elu on lihtsam, nad pole territoriaalsed ning ei pea territooriumi pärast võitlema, lisaks ei kasvata nad järglasi. Samas sureb suurem osa isasloomi autorataste all ja röövloomade tõttu, kuna nad liiguvad emasloomadest rohkem ringi. Noorloomad hukkuvad parasiitide tõttu või liikluses. Ligi kolmandik sureb esimese aasta jooksul ja valdavalt liikluses, aga kui siil suudab üle ühe aasta elus püsida, siis suureneb tõenäosus, et ta elab kõrge vanuseni, kuna kogub rohkem teadmisi, kuidas elus püsida, näiteks liiklust või röövloomi vältida. Mõlema soo jaoks on kõige ohtlikum periood suvi, mil nad hukkuvad peamiselt liikluses, sügisel surevad siilid valdavalt haiguste, nälja või veepuuduse tõttu. Kuigi siilide seas esineb palju intsesti, ei mõjuta see negatiivselt nende eluiga, sellega ei kaasne pärilike haiguste või defektide suurem oht võrreldes mitmekesisema genofondiga isenditega.[6]
Toitumine muuda
Siil on valdavalt loomtoiduline, sööb tuhatjalgseid, putukaid ja nende vastseid, vihmausse, nälkjaid, konni, sisalikke, madusid ja hiiri. Ta võib rüüstada maas pesitsevate lindude pesi, süües nii mune kui ka linnupoegi, Siil sööb ka raipeid, samuti taimset toitu, nagu puuvilju, marju ja seemneid.[4] Siil on küll erakordselt vastupidav rästikumürgile, kuid neid ta sihilikult ei püüa, nagu sageli ekslikult arvatakse. Kuid surnud mao sööb ta rahulikult ära. Inimesed arvavad tihti, et siili ligimeelitamiseks tuleb talle aianurka kausike piima valada, mida tegelikult teha ei tohi. Küll aga võib pakkuda puhast vett. Tegelikult eelistaks siil ise hoopis rohkem näiteks lihatükke, olgu need või pisut roiskunud.[1]
Elupaik muuda
Nii harilik siil kui ka kaelussiil elavad valdavalt leht- ja segametsades, metsaservades, puisniitudel, parkides, aedades ja kalmistutel, siil väldib paksu okasmetsa. Eestis on nad koondunud inimese lähedale asulatesse, kus tihti paremad toitumis- ja varjevõimalused ning on ka pisut soojem.[7]
Eluviis muuda
Siilid on peamiselt öise eluviisiga, kuid on mõnikord aktiivsed ka päeval, eriti pärast kerget vihmasadu. Tegutseb maapinnal, liikudes peatub sageli, et haista ümbrust. Siil on võimeline edukalt ujuma. Siili peamine kaitsevahend kiskjate vastu on okaskate. Ohu korral kerib keha keraks nii, et ligipääs okastega katmata kõhupoolel olevatele kehaosadele puudub. Suveks siilid urgu ei ehita, talve veedavad aga lehtede ja rohuga vooderdatud pesas, kus magavad talveund oktoobrist-novembrist kuni märtsi-aprillini. Siilid on üldiselt üksikeluviisiga, isased võivad üksteise suhtes agressiivsed olla. Talveune ajaks võivad siilid koguneda väikestesse gruppidesse. Kodupiirkonna suuruseks on isastel 15-40 ha ja emastel 5-12 ha.[4]
Siil ökosüsteemis muuda
Siili söövad mäger, rebane, nugis ning kakud ja haukalised. Sagedasim loodusliku surma põhjus on külmumine talveune ajal. Sage on ka hukkumine teedel, kuid üldiselt ei peeta seda populatsiooni ohustavaks. Üle poole isenditest sureb esimesel eluaastal. Siili arvukus Eestis oletatavalt väheneb. Siil on ka Eesti punases raamatus märgitud ohustatuna, kuid ei kuulu kaitstavate liikide hulka.[4]
Suhtumine siilidesse muuda
Eestis suhtutakse siilidesse valdavalt hästi, kuna nad toituvad kahjureist. Kombeks on panna maja läheduses tegutsevatele siilidele välja piima, kuid piim on siilidele kahjulik ning seda kindlasti anda ei tohiks. Piim põhjustab siilile kõhulahtisust ning selle tagajärjel võib loom hukkuda.
Samas peetakse siile kahjuriteks Šotimaa läänesaartel, kuhu inimese toodud siilid söövad maismaal pesitsevate lindude mune. Samuti on siil kahjur Uus-Meremaal, kus ta sööb kohalikke hiidtigusid ja teisi selgrootuid.[8]
Taanis on siilid seadusega kaitstud.[9] Neid ei tohi vangistada ega vigastada, kuid talvel leitud alakaalulisi siile võib majutada. Aiapidajaid julgustatakse siile kassitoiduga ligi meelitama, et nad aedade kahjureid hävitaksid.
28. augustil 2007 lisati siilid Suurbritannias liikide nimekirja, mis vajavad paremat kaitset.[10][11]
Siil Eesti kultuuris muuda
Eesti kultuuris on siil tuntud targa nõuandjana, millises rollis ta esines rahvuseeposes "Kalevipoeg". Eeposes on esitatud tekkemuistend: siil soovitas Peipsi tagant laudu toonud Kalevipojal lüüa lahingus laudadega serviti, et need ei puruneks. Tänutäheks kinkis Kalevipoeg siilile tüki oma karusest vammusest, seepärast ongi siil okkaline. Targa siili kujundit on Andrus Kivirähk parodeerinud romaanis "Mees, kes mõistis ussisõnu".
Samuti on Eestis populaarne 1975. aastal Sojuzmultfilmi stuudios valminud multifilm "Siil udus" (režissöör Juri Norštein), mille animafilmieksperdid tunnistasid 2003. aastal kõigi aegade parimaks multifilmiks.[12] Filmi aluseks olnud Sergei Kozlovi raamat tõlgiti eesti keelde ent alles 2008. aastal.
Siili nime kannab asum Tallinnas, samuti tänavad Tallinnas ja Tartus. 30. oktoobril 2007 püstitati Siili tänavale Tartus siili skulptuur (autorid skulptor Aivar Simson Seakülast, Riia skulptor Edvīns Krūmiņš ja kunstnik Kalev Prits). Samade autorite siiliskulptuur on suvest 2007 ka Jõhvis.[13]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Hendrik Relve (2019). Eesti elusloodus: kodumaa looduse teejuht. Lk 270.
- ↑ Sigrid Mallene. "Õppematerjal siilist". Krootuse pöhikool. Vaadatud 29. jaanuaril 2020.
- ↑ Tuula Nyström (2017). "Siili taksonoomia". siilikiikarissa. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. august 2020.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Epp Moks. (2015). Eesti imetajad. Lk 127.
- ↑ Mati Masing. "Siil tahab elada inimese lähedal". Loodussõber.
- ↑ Podbregar, Nadja (20. veebruar 2023). "Ältester Igel der Welt entdeckt". scinexx (saksa). Vaadatud 21. veebruaril 2023.
{{cite web}}: eiran teksti "Das Wissensmagazin" (juhend) - ↑ "Harilik siil". Tartu Ülikooli Loodusliku Hariduse Keskus.
- ↑ "Hedgehogs pose prickly problem for native fauna", 2003, Landcare Research
- ↑ https://web.archive.org/web/20120330120539/http://www.naturstyrelsen.dk/Naturbeskyttelse/Artsleksikon/Dyr/Pattedyr/Insektaedere/Pindsvin/Pindsvin.htm The Forest and Nature Department
- ↑ BBC NEWS, Hedgehogs join 'protection' list
- ↑ "BAP Terrestrial Mammal List". Originaali arhiivikoopia seisuga 13. november 2013. Vaadatud 13. novembril 2013.
- ↑ http://publik.delfi.ee/news/film/article.php?id=5753548
- ↑ Raimu Hanson "Siil tuli Siili tänavale", Tartu Postimees, 10.12.2008 (vaadatud 13. novembril 2013)
Välislingid muuda
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Siil |
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Siil |
- Siil andmebaasis eElurikkus
