Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel räägib hariliku rästiku mürgist; rästiklaste mürgist üldse räägib artikkel Rästiklaste mürk

Hariliku rästiku mürgiks (ladina venenum Viperae berus) nimetatakse rästiku süljenäärmete toksilist eritist (sülge), mis on kliiniliselt tähtis droog.

Hariliku rästiku mürgiks nimetatakse ka maokasvandustes ning kodumajapidamistes rästikutelt lüpstavat värsket sülge, sellest valmistatud kuivmürki ning katseloomadele süstitavat hariliku rästiku mürki.

Tavaliselt on see kollakat värvi, lõhnatu õlijas eritis (vedelik), mis seguneb veega üsna lihtsalt. Hariliku rästiku mürk alkoholis ei lahustu, vaid vajub enamasti kristalse moodustisena alkoholiga täidetud anuma põhja.

Hariliku rästiku mürgi ained on ravimpreparaadi Viprosal B peamiseks toimeaineks.[1]

Keemiline koostisRedigeeri

Rästiku süljenäärmete nõres (vedelikuna) on tuvastatud mitmeid ensüüme (pole teada, kas on uuritud ka rünnaku ehk normaalse jahi käigus eritatava nõre keemilist koostist): proteaase, fosfolipaase, nukleotidaase, hüaluronidaase, metalloproteinaase (75% hariliku rästiku mürgi proteolüütilisest toimest omistatakse just nimetatud proteinaasidele) jt.[2]

Peamine toimeaine on viperotoksiin.

Hariliku rästiku mürk loomade vereringesRedigeeri

Rästikud kasutavad eesmürgihambaid väikeste saakloomade surmamiseks aga ka enesekaitsel. Kokkupuutel (sisenemine vereringesse) teiste bioloogiliste organismidega nagu röövloomad ja vaenlased (näiteks inimene) võib toksiin põhjustada eri raskusastmega mürgistusseisundeid ka surma.

Rästikutelt laboratooriumides kogutud mürgi keskmine surmav annus laborihiir(t)ele manustatuna on naha alla süstituna 6,45 mg/kg, kõhuõõnde süstituna 0,80 mg/kg ja veeni süstituna 0,55 mg/kg.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. VIPROSAL B Ravimiomaduste kokkuvõte , Veebiversioon (vaadatud 11.04.2014)
  2. Ain Raal, "Farmakognoosia. Õpik kõrgkoolile", lk 460, 2010, Tartu Ülikooli Kirjastus, ISBN 978-9949-194-12-4

VälislingidRedigeeri