Eesmürgihambad
Eesmürgihambad (Proteroglypha ja Solenoglypha, inglise keeles proteroglyphous fangs) on madudel spetsiaalne mürgihammaste tüüp, mida mõnikord kasutatakse madude klassifitseerimisel.[1]
Eesmürgihammastega madudel paiknevad spetsiaalsed teistest hammastest pikemad ja hammustamise ajal sülge (maomürki) väljutavad hambad (vahel ka kihvad), harilikult ülalõualuu eesosas ning on varustatud seesmise kanaliga.
Eesmürgihammaste ülesandeks on madude abistamine toitumisel. Nende abiga pritsitakse, hammustamise käigus, toksiinina toimivat sülge saaklooma kehasse. Maod kasutavad eesmürgihambaid ka enesekaitsel pritsides sülge, valdavalt hammustamise ajal röövlooma, aga ka ohtliku inimese kehasse.
Eesmürgihammastega maod liigitatakse kaheks:
- proteroglyphous - siia rühma liigitatud madudel on püsivalt erektiilsed lühikesed, seesmise kanaliga eesmürgihambad, nende hulka liigitatakse kobrad, mambad ja mürknastiklased;
- solenoglyphous - siia rühma liigitatud madudel paiknevad mürgihambad harilikult horisontaalselt ja vertikaalsesse asendisse liigutuvad eesmürgihambad saaklooma tabamiseks aga ka enesekaitseks, nende hulka liigitatakse rästiklased.
Teatmeteoses "Loomade elu", V köite 309. leheküljel kirjeldatakse seda järgnevalt:
„ | Tavalises asendis on põikluu tagasi tõmbunud, ülalõualuu on oma ülapinnaga ette ja alapinnaga taha pööratud. Mürgihambad paiknevad seejuures horisontaalselt, otsekui lamavas asendis, ja nende tipud on suunatud tahapoole. Enne hammustamist nihkub põikluu ette ja tõukab ülalõualuud, mis seejuures pöördub, kuna ta ülemine nurk toetub eeslaubaluule. Ülalõualuu alapoolele kinnitunud mürgihambad joonistavad kaare, nihkuvad ettepoole ja asetuvad vertikaalselt. | “ |
Eesmürgihammastega madude sülg toimib toksiinina nii kõigusoojastele kui ka püsisoojastele loomadele.
Eesmürgihammaste taga paiknevad tagavarahambad, mis eesmürgihammaste kulumise või ka murdumise korral need välja vahetavad.
Viited
muuda- ↑ Loomade elu 5:109.
Välislingid
muuda- Teadlased purustasid maohammustuse müüdi, Novaator, 18. mai 2011, Veebiversioon (vaadatud 11.04.2014)