Hüüru mõis

Hüüru mõis (saksa keeles Huer) oli rüütlimõis Harjumaal Keila kihelkonnas. Tänapäeval jääb kunagine mõisasüda Saue valda. Mõisa peahoones asub tänapäeval Saue Raamatukogude Hüüru teeninduspunkt ja Hüüru Külaselts. Kunagi oli seal pood.

Ajalugu muuda

Hüüru mõis oli Harku mõisa karjamõis, mis rajati 1560. aastal Vääna jõel paiknevale Harku mõisa veskikohale. Omanik või rentnik oli Konstantin von Weymarn. 1560. aastal läänistas ordumeister Gotthard Kettler Hüüru mõisa ja veski truu teenistuse ja sõjakahjude hüvitamiseks Tallinna kodanikule Blasius Hochgravele. Blasius Hochgrave oli Mustpeade vennaskonda kuulunud Tallinna kaupmees ja Tallinna rae liige. Blasius Hochgrave langes 11. septembril 1560 Jeruusalemma mäe lahingus Tallinna kaitsmisel. Tema mälestuseks on püstitatud nn Marta tänava rist, mis on vanim Tallinna eraisikule pühendatud mälestusmärk. Hohgravede meesliini lõppedes läks Hüüru mõis kaasavarana Wrangellide suguvõsale. Näiteks selgub 1670.–1678. aasta dokumentidest, et Hüüru mõis ja veski kuuluvad Wilhelm Wrangellile. Tallinna Linnaarhiivist leitud dokumentidest selgub, et aastatel 1680–1684 kuulus Hüüru veski Tallinna kaupmehele Albrecht Fiantile. Pärast Põhjasõda kuulus Hüüru mõis assessor Wrangellile.^[1]

1827. aastal ostis major Karl Gustav von Wrangellile kuulunud Hüüru mõisa avalikul müügil Harku mõisa omanik kaptenleitnant Peter Ludwig Kontantin von Ungern-Sternberg (1779–1836). Vene sõjalaevastiku kapten oli tol ajal üks rikkamaid mehi. Tema isa Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg oli kuulus nn Ungru krahv. Peter Ludwig Konstantin von Ungern-Sternbergile kuulusid veel Hiiu-Suuremõisa, Võnnu, Keskvere, Tagavere, Undla, Nõva, Alavere ja Lehmja mõis. Hüüru mõisnik oli aadrimatriklis 1848. aastal tema abikaasa Wilhelmine Charlotte Baronin Ungern-von Sternberg. Ungern-Sternbergid ise Hüüru mõisas ei elanud, mõisa järele vaatas vallatalitaja Tõnso Rein ja tema abi Vaino Jüri, kes täitsid ühtlasi mõisapolitsei ülesannet.^[1]

1875. aastal müüdi Harku, Hüüru ja Lehmja mõis tiibadjutant Carl Gustav Robert Eginardi poeg Ungern-Sternbergile (sündinud 1845 Kärdlas, surnud 1908 Londonis).^[1]

1892. aastal muutus Hüüru mõis Rannamõisa kõrvalmõisaks, kui selle ostis Alexander von Weymarn (1861–1914), kes elas Murastes. Weymarnide suguvõsale kuulus mõis kuni võõrandamiseni 1920. aastal.^[1]

Aastatel 1921–1973 asus Hüüru mõisahoones Harku 6-klassiline algkool. 1939. aastal õppis selles koolis 80 last ja kooli juhatas Heino Vammus. Kool asus Hüüru mõisahoones 1973. aastani. Aastatel 1947–1975 asus Hüüru mõisahoones ka Harku Küla TSN Täitevkomitee. 1970. aastatel kolis mõisa peahoonesse Hüüru raamatukogu.^[1]

1990. aastatel oli mõisahoones ka teabetuba ning tegutsesid Kaitseliit, pillimehed ja naisansambel. Alates 2000. aastast tegutseb mõisahoones eakate selts Sügiskuld ja alates 2007. aastast MTÜ Hüüru Külaselts.^[1]

Mõisakompleks muuda

Mõisa ühekorruseline lameda katusega historitsistlik härrastemaja on 19. sajandi teisel poolel ümber ehitatud varasematest hoonetest. Häärberi parempoolses otsas on silmapaistev ärklilaadne juurdeehitis. Historistlik kiviosa on ehitatud 19. sajandi kolmandal veerandil (ilmselt Carl Gustav Roberti ajal) ja puitosana 19. sajandi lõpus (ilmselt von Weymarnite ajal).^[1]

Teisel pool Keila maanteed on säilinud uusgooti stiilis sepikoja varemed ja trahteriks renoveeritud vesiveski. Üksikud ülejäänud säilinud kõrvalhooned on enamasti ümber ehitatud. Kunagisest Tallinna–Keila maantee kivisillast on säilinud ainult otsapostid, tänapäevane tee viib üle jõe mõnikümmend meetrit lõuna pool.