Ava peamenüü

AjaluguRedigeeri

Päritolu ja varasem ajaluguRedigeeri

Perekondliku traditsiooni kohaselt põlvnesid Weymarnid Frankimaalt pärit Weimarni põlisaadlisuguvõsast, kuid tõendid selle kohta puuduvad. Allikaliselt esimene tõendatud isik oli Anton(ius) Weimar (suri enne 1629), keda on Lübecki kaupmehena nimetatud 1598. aastal. Ta siirdus Kuramaale Miitavisse ja temast sai hertsog Wilhelmi rentmeister; hiljem elas Haapsalus ja Pärnus. Tema poeg Jürgen Johann Weimar asus enne 1646. aastat elama Saaremaale Kuressaarde, kus temast sai linnakodanik ja kaupmees. Tema pojad Jobst von Weymarn (1641−1697) ja Anton von Weymarn (mõrvati 1703) tõsteti 1693. aastal Rootsi kuninga Karl XI poolt aadliseisusse ja said perekonnanimeks von Weymarn; Rootsi rüütelkonda neid siiski ei introdutseeritud. Saaremaa pealiin jätkus vanema vennaga, noorem rajas Ariste liini.

Saaremaa pealiinRedigeeri

Kuressaare kaupmees ja raehärra Jobst von Weymarn (1641−1697) jätkas suguvõsa Saaremaa pealiini. Tema järeltulijad omandasid saarel mõisavaldusi ja võtsid rendile mitmeid riigimõisaid. 1741. aastal immatrikuleeriti suguvõsa Saaremaa rüütelkonna matriklisse. Selle liini vanem haru jäi Saaremaaga seotuks XVIII sajandi lõpuni, seejärel asusid nad elama Venemaale ja Soome. Noorema haru rajas Saaremaa maakohtu assesor Jobst (Jodocus) von Weymarn (1684−1731). Tema poeg Hermann Gustav (1717−1771) valiti Saaremaa maanõunikuks ja oli aastatel 17601765 Saaremaa maamarssal; tema kaks poega olid Venemaa ja Eestimaal immatrikuleeritud liini rajajateks. Maamarssali noorem vend Hans Heinrich von Weymarn (1718−1792) tegi hiilgavat karjääri Venemaa sõjaväes ja tõusis 1790. aastal kindral en chefi aukraadini. Ta sai 1765. aastal eluajaks tasuta rendile Kõo riigimõisa, mille ta lasi kroonumõisatele ebatüüpiliselt − need oli rendil ajutiselt − esinduslikult välja ehitada. Kolmas vend Matthias Christoph von Weymarn (1724−1790) oli senatisekretär. Ta omandas 1762. aastal Eestimaal Rahula mõisa, kuid tema abikaasa müüs selle juba 1775. aastal.

Venemaa-Soome liinRedigeeri

Saaremaal sündinud alampolkovnik Gustav Friedrich von Weymarniga (1777−1848) sai alguse Venemaa-Soome liin. Tema poeg Alexander Adolf von Weymarn (1810−1897) tegi karjääri Venemaa mereväes ja tõusis viitseadmiraliks. Mereväega olid seotud ka mitmed tema järeltulijad. See liin jagunes hiljem mitmeks haruks. Mõlemad Venemaal elanud harud kustusid ilmselt XX sajandil. Viitseadmirali poja kapten Wilhelm Adolf von Weymarniga (1851−1919) alguse saanud Soome haru on siiani alles ja selle esindajad elavad seal tänapäevani.

Käesla liinRedigeeri

Saaremaa pealiinist pärit Georg Friedrich Magnus von Weymarn (1706−1779) rajas Käesla liini. Ta oli selle mõisa ostnud isa käest 1759. aastal ja see jäi tema järeltulijate majandada XIX sajandi alguseni. Liin suri meesliinis välja 1808. aastal.

 
Pjotr Petrovitš von Weymarn (1879−1935)

Venemaa liinRedigeeri

Saaremaa maamarssali Hermann Gustav von Weymarni vanem poeg kindralmajor Peter Heinrich von Weymarn (1749−pärast 1805) rajas veel ühe Venemaa liini. Ta tegi edukat karjääri sõjaväeteenistuses ning oli muuhulgas hilisema Pauli kadetikorpuse asutaja ja selle esimene direktor. Selle liini esindajad valisid valdavalt sõjaväelase kutse, kokku võrsus nende hulgast koguni kuus kindralit. Pjotr Petrovitš von Weymarn (1879−1935) oli nimekas füüsikalise keemia professor. Venemaa liin jagunes kaheks haruks; vanem neist kustus 1891. aastal, noorem suri välja 1935. aastal.

Eestimaa-Venemaa liinRedigeeri

 
Kindralmajor Gustav Johann Ferdinand von Weymarn (1800−1846)
 
Kindralleitnant Wilhelm Peter Jost von Weymarn (1793−1846)

Kolleegiumiassessor Matthias Friedrich von Weymarn (1751−?) oli selle liini rajaja. Tema kolm poega immatrikuleeriti 1839. aastal Eestimaa rüütelkonna matriklisse. Eestimaaga jäid seotuks ja omandasid siin maavaldusi küll vaid keskmise venna kindralleitnant ja kaardiväekorpuse staabiülema Wilhelm Peter Jost von Weymarni (1793−1846) järeltulijad, ülejäänud kaks venda tegid nagu enamik suguvõsa liikmeid XIX sajandil karjääri Venemaal. Matthias Friedrichi poeg Hermann Alexander von Weymarn (1791−1882) oli senati ülemprokurör ja senaator; karjääri lõpetas ta tõelise salanõuniku teenistusastmega. Tema poeg Alexander von Weymarn (1827−1888) abiellus krahv Lüdersi tütrega ja rajas Lüders-Weymarni krahviliini. Tema noorem vend Platon von Weymarn (1834−1893) oli kindralleitnant ja rajas Venemaale jäänud haru, mis kustus XX sajandi algul. Wilhelm von Weymarni poeg Alexander Magnus Friedrich von Weymarn (1824−1905) päris Barclay de Tolly nime ja tiitli ning rajas suguvõsa vürstiliini. Tema nooremast vennast Konstantin Johann Wilhelm Leo von Weymarnist (1827−1881) sai alguse Rannamõisa-Muraste liin. Kolmas vend Friedrich Wilhelm Magnus von Weymarn (1831−1913) oli Harku haru esiisa.

Krahvid Lüders-WeymarnidRedigeeri

1863. aastal sai Alexander von Weymarn (1827−1888) krahvitiitli ja õiguse kasutada perekonnanime Lüders-Weymarn. Ta oli abielus krahv Alexander von Lüdersi (1790−1874) tütre Nadeždaga (1838−1895). Kuna krahv Lüdersil meessoost pärijad puudusid, pärandus tiitel tema väimehele. Viimase poeg tõeline riiginõunik krahv Aleksandr Aleksandrovitš von Lüders-Weymarn (1856−1914) oli aastatel 18991902 Piotrokówi viitsekuberner. Tema noorem vend krahv Fjodor Aleksandrovitš von Lüders-Weymarn (1859−1927) tegi karjääri Venemaa sõjaväeteenistuses ja läks erru suurtükiväekindrali auastmes. Liin kustus ilmselt aastal 1947.

 
Jalaväekindral vürst Alexander Magnus Friedrich von Barclay de Tolly-Weymarn (1824−1905)

Vürstid Barclay de Tolly-WeymarnidRedigeeri

Alexander Magnus Friedrich von Weymarn (1824−1905), kes oli vürst Michael Andreas Barclay de Tolly õe lapselaps, sai 1872. aastal pärast viimase vürst Barclay de Tolly surma õiguse kanda vürstitiitlit ja perekonnanime Barclay de Tolly-Weymarn; samal aastal laiendati seda õigust nii mees- kui naisliinile. Tema poeg vürst Ludwig (Louis) Alexander Michael von Barclay de Tolly-Weymarn (1859−1903) teenis Venemaa sõjaväes ja tõusis polkovnikuks; ta oli ka Peterhofi maakonna aadli peamees. Liin kustus tema noorima poja staabirittmeister vürst Nikolai von Barclay de Tolly-Weymarni (1892−1964) surmaga.

 
Hüüru mõis. Weymarnide valduses 1892−1919

Rannamõisa-Muraste liinRedigeeri

Selle liini rajas kaardiväekapten ja tõeline riiginõunik Konstantin Johann Wilhelm Leo von Weymarn (1827−1881), kes omandas vahetult enne oma surma Rannamõisa ja Muraste mõisad, mis jäid tema järeltulijate kätte kuni võõrandamiseni 1919. aastal. Tema poeg Alexander Wilhelm Konstantin von Weymarn (1861−1914) omandas 1892. aastal veel Hüüru mõisa. Liin jagunes kaheks haruks, mõlemad on alles tänini.

 
Jalaväekindral Friedrich Wilhelm Magnus von Weymarn (1831−1913)

Harku liinRedigeeri

Jalaväekindral Friedrich Wilhelm Magnus von Weymarn (1831−1913) omandas 1892. aastal Harku mõisa ja rajas suguvõsa Harku liini; mõis jäi tema majandada aastani 1903, mil ta selle ära müüs. Tema järeltulijad elavad tänapäeval Saksamaal.

Ariste liinRedigeeri

Liini esiisaks oli Anton von Weymarn (mõrvati 1703), kes omandas 1678. aastal Ariste karjamõisa. 1691. aastal langes see reduktsiooni alla, kuid anti talle tertsiaalrendile. XVIII sajandi alguses läks see abielusidemete kaudu Tollide suguvõsale. See suguvõsa haru kustus XVIII sajandil.

Weymarnid rüütelkonna matriklisRedigeeri

Venemaa keisririigi ajal oli suguvõsa kantud Saaremaa (1741), Eestimaa (1839) ja Liivimaa rüütelkonna aadlimatriklisse (1863). Lisaks sellele võeti nad Peterburi kubermangu aadliraamatusse.

Suguvõsa liikmeidRedigeeri

Weymarni suguvõsa mõisavaldusedRedigeeri

 
Kõo mõisa peahoone. Weymarnide pikaajaline rendivaldus (1765−1827)
 
Muraste mõisa tagakülg

KirjandusRedigeeri

  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 480; tabel lk 470 järel.
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 269-276 [1].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935. Lk 423-443 [2].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Neue Folge. Bd II. Hamburg: 2012. Lk 41-51.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd XVI. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 2005. Lk 150-151.
  • Schlegel, Ernst Bernhard. Klingspor, Carl Arvid. Den med sköldebref förlänade men ej å riddarhuser introducerade Svenska adelns ättar-taflor. Stockholm: P. A. Norstedt & Söner, 1875. Lk 320-321 [3].
  • Seuberlich, Erich. Zur Herkunft einiger Adelsfamilien. – Baltische Familiengeschichtliche Mitteilungen. Jahrgang 2. December 1932. Nr 4. Tartu: 1932. Lk 50-55. Siin: lk 53-54.

VälislingidRedigeeri